Eile tutvustati Riigikogus Arengufondi poolt koostatud GEM uuringu (Globaalne ettevõtlusmonitooring) Eesti raportit. Raport annab ülevaate Eesti ettevõtluse seisust ja võimalikest arengukohtadest. Samuti annab see edaspidiseks parema baasi teiste riikidega võrdlemiseks.
Raportis oli mitmeid positiivseid üllatusi nagu näiteks see, et võrreldava arengutasemega riikide hulgas tajutakse ärivõimalusi ettevõtluskeskkonnas kõige positiivsemalt Eestis või et Eestis on võimalustest ajendatud ettevõtlust Euroopa riikidega võrreldes kõige enam. Täpsemalt uuringust saab iga üks ise lugeda ja selle põhjal järeldusi teha. Uuring ise on leitav siit: http://www.arengufond.ee/upload/Editor/Publikatsioonid/Arengufond%20GEM%20uuringu%20raport.pdf.
Mul aga tekitas assotsiatsioone seda uuringut lugedes Euroopa Komisjoni tegevuskava „Ettevõtlus 2020“, mis püüab luua vundamenti tulevasele majanduskasvule ja konkurentsivõimele lahendamaks lahendada peamisi ühiskondlikke probleeme, millega Euroopa silmitsi seisab. Teatise kandev mõte on: selleks, et taastada Euroopas majanduskasv ja suurendada tööhõivet, vajab Euroopa rohkem ettevõtjaid. Uued ettevõtjad, eriti väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, on kõige tähtsam töökohtade allikas.
Paraku ettevõtlust oma tegevusena nägevaid inimesi on Euroopas 27st liikmesriigist vähenenud 23s. Kui kolm aastat tagasi oli keskmine 45%, siis nüüd on see keskmiselt 37%, samas kui Ameerikas ja Hiinas 51 % ja 56 %. Peale selle kasvavad ettevõtted Euroopas märksa aeglasemalt kui Ameerikas ja tärkava turumajandusega riikides.
Mis on need takistavad tegurid? Kõige pealt haridus – see ei anna ettevõtlusalase karjääri jaoks õiget alust. Ka GEM uuring väljendab selgelt – praktikutel on ettevõtlusõppes oluline roll. Uuringutest selgub, et 15-20% õpilastest, kes kooli ajal osalevad õpilasfirmade tegemistes, rajavad hiljem oma ettevõtte. Seda on kolm kuni viis korda rohkem kui rahvastikus üldiselt. Olenemata sellest, kas nad asutavad hiljem oma ettevõtted või mitte, omandavad ettevõtlust õppivad noored ettevõtlusalaseid teadmisi ning olulisi oskusi ja hoiakuid, sealjuures suureneb nende loovus, algatusvõime, visadus ja valmidus meeskonnatööks. Haridust tuleks elavdada praktiliste, kogemuslike õppemudelite ja reaalselt tegutsevate ettevõtjate kogemuste abil.
Kõrghariduse roll ei piirdu ettevõtluses ainult teadmiste andmisega, vaid see tähendab osalemist partnerlussuhetes, ökosüsteemides ja valdkondlikes ühendustes. Ülikoolid peavad muutma ettevõtlikumaks ja püüdma oma teadmisi ettevõtjatega vahendada. Et anda hoogu innovatsioonipõhisesse majandusmudelisse liikumiseks (GEM uuring näitas, et hetkel me oleme nii öelda üleminekul innovatsioonipõhisesse majandusse), tuleb leida võimalusi suurendada teadmusmahukate töökohtade arvu. Kõrgemat väärtust toovad need ettevõtmised, mis sisaldavad endas intellektuaalse omandi ja patentide õigusi.
Meie ülikoolides on suur potentsiaal erinevate valdkondade innovaatiliste lahenduste leiutajateks olla. Eelmisel nädalal esines Gunnar Okk väga hea ettekandega Postimehe arvamusliidrite lõunal, kus ta tõi mitmeid näiteid selle kohta, kuidas meie seast on kasvanud küll huvitavaid leiutisi, kuid nende tootmiseks jääb Eesti väikseks. Seega peame vaatama, kuidas me saame tagant tõugata just uute ja innovaatiliste lahenduste välja mõtlemist, mille intellektuaalse omandi õigused jäävad Eestisse tulu tooma. Kindlasti aitab siin ettevõtjate ja ülikoolide suurem koostöö ja ühe valdkonna ettevõtjate ja teadusasutuste koondumine klastritesse.
Teiseks takistavaks teguriks on hirm ebaõnnestumise ees. Eelmise aasta suvel kirjeldas Economist Euroopat takistava tegurina kultuuri, milles ei tunnustata ega hinnata ettevõtjate püüdlusi piisavalt, samuti takistab Euroopa ettevõtjaid suhtumine pankrottidesse, milles Ameerikas nähakse pigem võimalusi õppimiseks, meil aga pigem kuritegelikku käitumist. Ausatele ettevõtjatele teise võimaluse andmine on oluline. Uuringud ütlevad, et 96 % maksejõuetusest juhtub objektiivsetel asjaoludel. Samuti ütlevad uuringud, et teisele ringile minejad on edukamad ja kasvavad kiiremini ja värbavad rohkem inimesi. Teisel katsel loovad ettevõtjad rohkem töökohti, peavad vastu kauem ja kasvavad kiiremini. Ebaõnnestumine ei peaks tooma kaasa eluaegset karistust, vaid selles tuleks näha võimalust õppida ja areneda. Kultuur peab muutuma kogu Euroopas. Seetõttu tuleb parandada suhtumist pankrottidesse ja siin on meedial suur roll.
Tegevuskava „Ettevõtlus 2020“ sätestab, et Euroopa ja liikmesriikide poliitika peab lähtuma põhimõttest „kõige pealt mõtle väikestele“. VKE- loovad iga aasta Euroopas üle 4 miljoni töökoha. See sobib Eestile hästi, arvestades, et meie majandus baseerub peamiselt väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel. Nagu ka GEM uuringust selgus, ettevõtetega alustavaid inimesi on Eestis arvestataval määral, samas peab vaatama, kuidas saab neid aidata areneda järgmisele tasemele. VKE-d vajavad jõudsaks arenemiseks spetsiifilist, kohandatud oskusteavet, mis aitab neil välja arendada konkurentsieeliseid. Jällegi sellist teavet saab klastritest, ettevõtlusvõrgustikest ja ettevõtjate ühendustest. Loodetavasti oleme väljas sellest Andrese-Pearu sündroomist, kus naabrimehega mingit koostööd teha ei olnud võimalik. Positiivseid näiteid ettevõtjate vahelisest valdkonnapõhisest koostööst tuleb kajastada ja hea eeskujuna esile tuua.