Seoses arvatust väiksema majanduskasvuga keskendun hetkel ainult ühele kitsale aspektile, millest kirjutas Maris Lauri oma blogis. Nimelt, et majanduse kasvatamiseks vajame uusi tehnoloogiaid, tooteid teenuseid, nende tootmiseks on vaja aga moodsamaid seadmeid. Aga väga raske on selleks saada lisafinantseerimist Eesti pankadest kuna nad müüdavad Eesti majandust endiselt tootmise odavuse mõõtkavas. Seega oleks ettevõtete kasvu soodustamiseks kiiresti vaja teha ära kapitaliturgude elavdamise reform ehk võiks võtta ette samme aitamaks kaasa pankade kõrval muude finantseerimisallikate taastekkimisele.
Esiteks alustan ehk veidi lihtsamast otsast. Selleks, et suudaksime tagada oma riigi elanikele hea äraelamise tulevikus, on vaja tagada, et Eesti muule Euroopale järgi jõuaks. See aga tähendab, et meil on vaja kiiremat majanduskasvu kui muudel Euroopa riikide majandustel.
Kiputakse arvama, et selline majanduskasv tuleb iseenesest. Aga see ei ole ju nii! Me räägime sellest, et majanduskasv peaks olema mitte lihtsalt kiire, vaid kiirem kui Euroopa teistel majandustel. Ka Euroopa kõige rikkamate riikide valitsused näevad vaeva, kuidas enda riikide majanduskasvu kiirendada. Jõukamatel riikidel on Eesti ees mitmed eelised. Esiteks on neis riikides kogunenud kohalikele isikutele palju rohkem kapitali, osalt lihtsalt seepärast, et Eestis on vaba turumajandus lihtsalt kestnud lühemat aega. See jõukus voolab ühel või teisel viisil majandusse, meil aga on see allikas palju kuivem. Teiseks on neis riikides palju paremini toimivad kapitaliturud, mis võimaldavad riigis olevaid vahendeid palju efektiivsemalt konkreetsete ettevõtete vajadusteks ära kasutada. Lisaks on nende riikide majandused harilikult palju suuremad, mis teevad nad väliskapitalile palju ahvatlevamaks. Seega, Eesti peaks küll jooksma teistest majandustest kiiremini, aga proovi seda teha kui sul on kivid jalgade külge seotud.
Mida saaksime teha Eesti majanduskasvu kiirendamiseks? Rahvusvahelise majandusajaloo põhjal on majanduse toetamise meetmed harilikult seotud majanduse raha süstimisega, sealhulgas meetoditega, mis parandavad ettevõtete finantseerimisvõimalusi. Ühest küljest ei paista Eestis olevat rahaga probleem. Kui küsida selle kohta pankadelt, siis tundub, et neil on pigem probleem leida ettevõtteid, kellele laenu anda. Et siis polegi nagu raha majandusse vaja? Kui täpsemalt hakata uurima selgub, et tegelik pilt on pea vastupidine. Asi selles, et pangad eelistavad anda laenu pika ajalooga, tugeva tagatisega (milleks harilikult on kinnisvara) ja tihti pigem stabiilsetele ettevõtetele. Kuidas peaks aga üks ettevõte saama selliseks, kellel on tugevad kasumlikud tulemused, pantimata kinnisvara ja pikk ajalugu? Mingil hetkel on see ettevõte olnud väga habras ja vajanud kapitali, mis on nõus olnud riskeerima palju rohkem kui pank. Just sellisest rahast on meil puudu ja just sellised ettevõtted on need, kes toovad kaasa kiire majanduskasvu ja muide loovad ka juurde palju uusi töökohti.
Arenenud riikides finantseerivad selliseid ettevõtteid riskikapitalifondid. Meil tegutseb aga sisuliselt vaid üks tõsine riskikapitalifond. Kohalik toimiv börs on aga riskikapitali fondi loomisel üheks eelduseks, kuna annab võimaluse edukatest investeeringutest väljuda. Ehk meie börsiaktiivsuse drastiline kahanemine viimase kümnendi jooksul toobki kaasa selle, et riskikapitalifonde ei looda. Kui riskikapitali fonde ei looda, siis puudub ka loomulik finantseerimise allikas kasvavatele ettevõtetele.
Olen kuulnud kriitikat, et Eesti majandus on liiga väike, et siin võiks olla mingi aktiivne börs. Loomulikult on suurtes riikides asi lihtsam. Samas see ei tähenda, et väikeses riigis ei tasuks asjaga tegeleda. Ka Soome ja Taani on rahvusvahelises mõistes väikesed riigid (Maailma majandusest on Eesti 0.03%, Soome 0.3%, samas USA 22%), samas kapitaliturud toimivad seal palju paremini kui Eestis. Unustatakse ära, et ka investorid on ju meil väiksemad ja nagu igas riigis soovivad ka kohalikud investorid investeerida pigem kodumaale.
Börs ei ärka ellu iseenesest – sellise väikese turu vastu on liiga tugevad jõud. Samas võib börsi ellu äratada sihilike valitsusepoolsete meetmetega. Nii Soome, Rootsi, Taani ja enam-vähem kõik teada olevad eduka majandusega riigid on mingil ajal viimase viiekümne aasta jooksul võtnud ette jõulisi samme, et oma kohalikku kapitaliturgu elavdada. Seega õpiksime ju parimatelt.
Mõned kapitalituru eksperdid on esitanud ettepanekud, kuidas täpsemalt saaksime ettevõtete rahastamise võimalusi parandada. Need ettepanekud tunduvad mõistlikud esiteks seepärast, et saaksime need ellu viia vaid Eestis olevat nõu ja jõudu kasutades. Ehk me ei vajaks selleks kellegi abi väljastpoolt. Teiseks seepärast, et need ettepanekud ei nõua riigieelarvelisi kulutusi. Ja kolmandaks seepärast, et pakutud sammud tunduvad olevat taastekkiva mõjuga – ehk kui kord on süsteem loodud, ei vaja ta võib-olla enam kunagi mingit abi valitsuse poolt ja toimib iseenesest.
Mõjuka USA väljaande Foreign POlicy koostatava indeksi järgi on Eesti atraktiivseim koht välisinvesteeringuteks, peaksime tegema kõik selleks, et neid investeeringuid oleks lihtne teha.