Kaja Kallas: Interneti platvormide vastutus: oht sõna ja loominguvabadusele?

Seoses Euroopas käimasoleva autoriõiguse reformiga on tõusnud taas päevakorda internetiplatvormide vastutuse küsimused ja seda teravamalt kui kunagi varem.

Internetiplatvormil ei ole konkreetset definitsiooni, sest platvorme on väga erinevaid ja neid ühe reegli alla painutada on väga keeruline. Siiski on leitud, et platvorm on see, mis pakub n-ö turupaika, kus kliendid kokku saavad või erinevad tasandid tegutsevad. Näiteks Ebay pakub platvormi ostjate ja müüjate kokkuviimiseks. Või siis Youtube pakub platvormi oma digitaalse sisu üleslaadimiseks ja teiselt poolt selle sisu vaatamiseks. Lihtsustatult öeldes võib platvormide hulka arvata ka näiteks autod, kus erinevad sensorid ja teenuse osutajad kokku saavad või siis börsi, mis pakub platvormi kauplejatele.

Siiani on platvormidele kehtinud piiratud vastutus, mis tuleneb e-kaubanduse direktiivist. Seal on ette nähtud nn notice and takedown procedure. Kui keegi näeb, et platvormil avaldatud sisu või pakutav kaup on ebaseaduslik, siis saab ta teha teate ja sellisel juhul peab platvorm sellele koheselt reageerima ja ebaseadusliku sisu maha võtma. Kui ta seda ei tee, siis jääb platvorm selle rikkumise eest ise vastutavaks ja isik, kelle õigusi on rikutud, saab tekitatud kahju nõuda platvormilt. Lihtsustatult võiks platvormi võrrelda sadamaga – sadam ei vastuta sealt läbiminevate ebaseaduslike kaupade eest ja ei pea ise oma kliente kontrollima. Kui aga vastavad organid annavad märku, et mingil laeval on kaup, mis tuleb kinni pidada, siis sadam peab õiguskaitseorganitega koostööd tegema.

Üldiselt on platvormidel tegutsevad isikud ja ka platvormid ise selle vastutuse režiimiga rahul, sest see toimib hästi. Rahul ei ole kaks gruppi: loovtööstus ja luksuskaupade müüjad. Nemad tahaksid, et platvormid vastutaksid kõige selle eest, mis seal toimub. Sest see on palju lihtsam, kui rikkujat mööda internetti taga ajada. Näiteks müüakse Ebays võltsitud Louis Vuittoni käekotti. Selleks ajaks, kui Louis Vuitton seda märkab ja Ebay selle sisu maha võtab, võib kott olla juba müüdud. Kui nüüd lukskauba müüja saaks öelda, et Ebay peab ise kontrollima, kas kott on võltsitud või mitte, võib ta rahuliku südamega nõude Ebay vastu esitada.

Kuna need kaks eelnimetatud huvirgruppi on kõige häälekamad ja samuti on käsil loovtööstust puudutav autoriõiguse reform, siis on hääled, mis nõuavad vahendajate vastutust ja sisu eelnevat tsensuuri, üha kõvemad. Nimelt on Euroopa Komisjoni poolt välja pakutud autoriõiguse direktiivi artikli 13 kohaselt pandud platvormidele kohustus võtta kasutusele sisu monitoorivad tehnoloogiad. Samas ei maksa unustada, et eksisteeriv piiratud vastutuse süsteemi näol on leitud tasakaal ebaseadusliku sisuga võitlemise ja sõnavabaduse kaitsmise vahel. Tuleb silmas pidada, et enamus suuri platvorme ei ole pärit Euroopast, vaid Ameerikast, Hiinast ja Venemaalt. Kui me anname kergekäeliselt neile platvormidele õiguse otsustada üleslaetava sisu üle (mitte ainult ebaseadusliku sisu, vaid ka ebasobiva sisu üle), siis kuidas ei nähta, et see on reaalne oht sõnavabadusele? Hiina ja Venemaa piiravad oma riikides juba praegu seda, mida üldse tohib üles laadida, nii et kasutajad seda isegi mitte ei näe. Kas me tõesti tahame ka Euroopa sinna suunata? Siiani on kehtinud printsiip, et platvorm pakub ainult vahendit, sisu eest vastutavad üleslaadijad ning platvorm oma klientide järele ei luura, siis nüüd tahetakse see põhimõte pea peale pöörata.

Kui nn notice and takedown protsess ei tööta efektiivselt, siis minu arvates peame seda täpsustama, kuidas mahavõtmise protsessi kiirendada või efektiivsemaks muuta, mitte muutma kogu vastutuse sisu. Ka Euroopa kohtud on asunud seisukohale, et ennetav klientide ja sisu monitoorimine platvormide poolt rikub Euroopa andmekaitse reegleid. Põhimõtteliselt, kui praegu kehtib reegel, et õiguste omaja peab tõendama oma sisu ebaseaduslikku kasutust, siis uue reegli järgi tahetakse see süsteem pea peale keerata pannes tõendamiskohustuse hoopis sisu üleslaadijale tõendada, et tema töö teiste õigusi ei riku. Kui vastutus on platvormil, siis hakkab platvorm oma riske piirama, mis toob omakorda kaasa ohu sõnavabadusele ja ka loovusele. Süsteemis pole ette nähtud mingit võimalust edasi kaevata, seega sisu üle otsustamine oleks puhtalt platvormi suvaõigus. Ja nagu ennist mainisin on peamised platvormid USA, Hiina ja Venemaa päritolu, aga mitte Euroopast.

Üks oluline aspekt, mis nendes aruteludes tihti kahe silma vahele jääb, on see, et autorite suurim soov on, et nende loomingut loeksid, kuulaksid ja näeks võimalikult suur seltskond inimesi. Kui platvormid hakkavad sisu eelmonitoorima, siis tundmatumate autorite võimalused publikuni pääseda kahanevad. Selge on see, et sellist eelmonitooringut hakkavad tegema robotid, keda suuremad platvormid saavad endale lubada, aga kes ei tunnista paroodiaid, kriitikat, remikse, mis kõik on kehtiva autoriõiguse reeglitega lubatud sisu kasutus.

Uue aja audiovisuaalse sisu autorite teosed on tihti varasemale loomingule üles ehitatud. Näiteks paljud videote loojad mängivad olulist rolli teaduse populariseerimisel. Sajad tuhanded vaatavad neid klippe osaledes nii elavas kultuurilises ja õppetegevuses, mis on eriti olulised noorema põlvkonna jaoks, kes neid platvorme kasutavad. Kuigi õppetegevuseks autorikaitse all olevate teoste kasutamine on lubatud, ei suuda tehnoloogia sel vahet teha ja lihtsalt ei laseks neid klippe üles laadida.

Kogu see vastutuse küsimus tuleb tegelikult lihtsast tõdemusest, et platvormid teenivad oma ärimudeli pealt palju raha, autorid aga mitte. Ja sellest tekib nii öelda väärtuste lõhe (value gap). Aga platvormidele sisu eest vastutust pannes me seda väärtuste lõhet ikkagi ei lahenda. Miks? Sest isegi kui platvormid panna vastutama, siis on tulemuseks see, et platvormid lihtsalt võtavad sisu maha või ei lase seda üldse üles laadida. See tähendab autorile, et tema teoseid keegi ei näe, mis omakorda vähendab veelgi tema võimalusi saada oma teoste eest tasu.

Platvormide ärimudel on reeglina ehitatud reklaami müümise peale. Seega tõsi ta on, et platvormid teenivad palju raha reklaamist ja konkreetne tulu oleneb omakorda sellest, kui palju inimesi nende platvormidel käib ja sisu kasutab. Kui võrrelda platvorme, kelle tulud tuginevad reklaamile ja platvorme, kelle tulud tuginevad kasutajate tasudele, siis siin on toimimises oluline erinevus: kasutustasuga platvormidel nagu Spotify räägitakse autorite tasusid läbi konkreetsete esituste osas, reklaamiga tulu teenivatel platvormidel pole aga reklaamitulu võimalik iga lauluga siduda, sest see tähendaks, et kogu platvorm oleks reklaamiga üle ujutatud. Huvitav fakt on ka see, et kuigi inimesed kulutavad muusika striimimisele vähem raha kui nad vanasti CD-dele kulutasid, siis loomingulisele sisule kulutatavad summad üldiselt on suurenenud, sest inimesed käivad rohkem kontsertidel tahtes artisti esitust päriselus näha.

Väärtuslõhest rääkides ei saa eitada, et internetist on saanud väga oluline reklaamimüügi tuluallikas ning autorid sellest reklaamitulust kasu ei saa. Aga seda probleemi peaks saama lahendada rääkides ausalt jaotusest, samas aktsepteerides seda, et inimeste harjumused seoses sisu jagamise ja loomisega on muutunud ja ei saa uusi harjumusi suruda vanadesse raamidesse, mida praeguse plaaniga üritatakse teha.

Alati, kui meil on autoriõiguse või siis platvormide vastutust puudutavad arutelud, on selge, et arutlejatel on konkreetsed näited silme ees. Ja reeglina on need suured Ameerika platvormid, keda tahetakse ohjata. Kuigi ma mõistan seda soovi ja saan aru ka probleemidest, mis on tekkinud, tuleb siiski silmas pidada, et kui me kujundame mingit reeglit pidades mõnda suurt turuvalitsejat silmas, me loome tegelikult reegleid, mis sobivad sellele turuvalitsejale ja ei sobi kellelegi teisele. Nii on see ka autoriõiguse reeglitega ja viidatud artikkel 13-ga. Mul ei ole head vastust, kuidas väärtuslõhet lahendada, aga pakutud reegliga teeme haiget autoritele ja väiksematele platvormidele (mis võivad olla Euroopast), sest anname võimaluse piirata sõna- ja loominguvabadust.