Üks esimesi õpetussõnu, mida oma vanematelt mäletan, oli, et kõikidesse inimestesse tuleb suhtuda lugupidamisega. Olen nii ka läbi elu püüdnud käituda. Ometi näen pidevalt, kuidas ikka tehakse vahet inimeste päritolul või staatusel ja seetõttu koheldakse neid erinevalt.
Minuni jõudis selline vahettegemine, kui olin kunagi advokaadina ühel suurel konverentsil Brüsselis. Kohvilaua vestlusingis vaatasid lõunapoolsetest riikidest pärit advokaadid minust lihtsalt läbi ja ignoreerisid igati. See aga häiris väga minu Soome kolleegi ja head sõpra, kes polnud sellise vahetegemisega harjunud. Kui ta suunas jutu sellele, et mu isa on Euroopa Komisjoni asepresident, siis äkitselt hakkasid kõik mu visiitkaarti küsima ja ma muutusin nähtavaks. See oli omakorda nii mulle kui Soome kolleegile ebamugav.
Ka Euroopa Parlamendis on omad hierarhiad, mis põhjamaisest kultuuriruumist tulnud inimestele tunduvad kummalised. Nii on parlamendisaadikutele eraldi sissepääs, eraldi söögikohad ja luba kohviku järjekordades ette minna. Ma ei kujuta ette, et ma Riigikogu sööklas läheksin teistest järjekorras ette öeldes, et ma olen tähtsam. Meil tekkis kolleegidega kord selle üle elav arutelu. Rootslaste, soomlaste ja taanlastega jagasime täpselt samu vaateid, samas kui Austria saadik ütles, et tema küll ei saa aru, mis siin imelikku on. Saadikutel ongi tähtsam töö, neil peakski olema rohkem õiguseid.
Olen tähele pannud, et riikides, kus on vanad, rikkad sugupuud ja ajalugu, peetakse väga tähtsaks seda, kes on sinu vanemad ja mis on sinu laiem taust. Kui tuled nn uuest liikmesriigist, siis ei saagi sul olla vana rikast sugupuud ja seetõttu paigutud sa automaatselt nende inimeste jaoks madalamale pulgale. Kui sulle just ei anna kõrgemat staatust ametikoht, millel töötad.
Kõik parlamendid on läbikõiked ühiskonnast ja Euroopa Parlament on läbilõige Euroopast. On huvitav jälgida erinevate saadikute suhtumist mittesaadikutesse. Kui lõunamaade saadikud vaatavad ametnikest ja abidest mööda ning ei anna neile eales sõna, siis põhjamaade saadikud paluvad tutvustada kõiki inimesi ja annavad loa rääkida ka ametnikele ja abidele. Kuid sellega ei ole harjunud ka teine pool. Mäletan seda kohmetust, mis inimesi tabas, kui vastupidiselt tavapärasele nad äkitselt rääkima pidid hakkama.
Parlamendi hierarhia kõige madalamal astmel on praktikandid. Sellest sain teadlikuks siis, kui meil noorte toetusrühmas algatati kampaania “mina maksan oma praktikantidele”. Olin täiesti šokeeritud – kas keegi siis ei maksa? Kui ei maksa, aga lased tööd teha, kas see ei ole siis ekspluateerimine või isegi võiks veel karmimaid sõnu kasutada? Aga väidetavat on see suur probleem. Üks rootsi saadik rääkis, kuidas sellest oli suur pahandus tulnud, et tema praktikant saatis prantsuse saadikule kirja, kus alustuseks kõnetas saadikut eesnime pidi. Selle peale oli äärmiselt ärritunud prantsuse saadik karjunud rootsi saadiku peale, et keegi polevat teda eales nii halvasti kohelnud. Mäletades Nõukogude Liitu võiksin talle küll üsna mitu halvastikohtlemise näidet tuua, mis hulka hullemad, kui eesnime pidi kõnetamine praktikandi poolt. Aga las ta jääb, sest need kaks saadikut enam omavahel ei suhtle.
Omad hierarhiad on ka väljaspool parlamenti. Mu üks sõbranna, kellel on kolm last ja kes elas Londonis, rääkis värvikaid lugusid sellest, kuidas mänguväljakul ei võtnud emad teda vestlusringi, sest ta nägi nii noor välja, et kõik pidasid teda lapsehoidjaks. Nii pea, kui selgus, et ta on nende laste ema, muutus ka tema staatus ja ta tõusis teiste emadega võrdsele pulgale ja muutus nende jaoks suheldavaks inimeseks.
Mida sa sellega saavutad, et inimest halvasti kohtled? Näitad lihtsalt oma võimu. Kas sul on sellest kuidagi parem enesetunne? Ma ei usu. Pigem usun vastupidist – kui kohtled kedagi hästi, siis on sul endal sellest hea tunne ja hea tunne jääb sisse ka teisele inimesele.
On öeldud, et sa kohtad kõiki inimesi kaks korda – oma teel mäest üles ja oma teel mäest alla. Kui mäest üles liikudes kohtled inimesi halvasti, siis võib sulle selline käitumine mäest alla liikudes kõvasti kätte maksta.