Eile oli väga tihe päev, mis algas jalutuskäiguga Kapitooliumi mäele. Pean ütlema, et kõik need “Kaardimajast” tuntud koridorid, sambad ja õhustik tekitasid aukartust.
Alustasime aruteluga TTIP-i üle. Ma ei olnud ainuke, kes märkas, et antud teemaga tegelevad kongresmenid olid eranditult vanad mehed. Etteruttavalt võib öelda, et kogu selle aja jooksul nägime vaid üht naist, vastas oli väga maskuliinne seltskond. Üks sotsiaaldemokraadist hispaanlanna tegi selle kohta neile märkuse ja hiljem õhtusöögil seletas, et ta on vandunud endale, et kus iganes ta sellist ebavõrdust näeb, võtab ta selle vastu alati sõna.
Arusaadavalt oli TTIP-i arutelu tuline nii meie kui ka USA poolelt ja arvamusi esines seinast seina. Kuivõrd see ei ole teema, millega ma otseselt tegelen, siis minu jaoks oli lihtsalt hariv seda kuulata, aga ise sekkuma ei kippunud.
Peale hommikuseid istungeid liikusime Kongressi raamatukokku, kus lisaks lõunale pidi olema minu keynote speech (ehk siis peamine sõnavõtt) ja sellele järgnev debatt transatlantilise digitaalse majanduse teemadel. Nii raamatukogu ise kui ka saal, kus viibisime, oli muljetavaldav. Pean tunnistama, et arvestades kongresmene, kes mind kuulama tulid ja ka meie delegatsiooni Euroopa Parlamendi saadikuid, siis mul jalg enne esinemist ikka pisut värises, kuid tagantjärele võin öelda, et sain kenasti hakkama ja Euroopa Liidule häbi ei teinud.
Millest ma siis rääkisin?
Kuigi meedia armastab rõhutada Ameerika ja Euroopa erinevusi, siis minu arvates on meil sarnasusi siiski rohkem. Esiteks on digitaalse majanduse areng nii siin kui seal pool Atlandi ookeani prioriteet, sest selles peituvad võimalused kasvuks nii tarbijatele kui ka ettevõtetele. Samuti saab valitsusaparaat digitaalsete teenuste arenedes kulusid kokku hoida ja teenuseid inimestele lähemale tuua.
Kindlasti oleme USA partneritega ühel meelel ka selles, et digitaalne majandus ei ole ilma probleemideta. Mitte ainult traditsioonilistes sektorites tegutsevad ettevõtted ei pea oma ärimudeleid ja tegutsemispõhimõtteid ümber vaatama, vaid seda peavad tegema ka seadusandjad, sest olemasolevad reeglid ei sobi enam digitaalse majandusega ja kipuvad seda pidurdama. Heaks näiteks on siin iganenud autoriõiguse reeglid, mis tänapäeva maailmaga enam ei sobi.
Lisaks peavad nii Euroopa Liit kui ka USA oluliseks avatud interneti ja netineutraalsuse põhimõtteid, mis on digitaalse majanduse toimimise alusteks.
Kuna ameeriklastel on mure seoses digitaalse siseturu strateegiaga, arvates, et see on üks järjekordne katse Euroopa ettevõtteid USA-st tuleneva konkurentsi eest kaitsta, siis püüdsin ka selgitada digitaalse ühisturu strateegia olemust. Selle mõte on kaotada ära piirangud, mis liikmesriikide vahel kuntslikult on tekitatud, kuivõrd liikmesriikidel on endiselt 28 eri komplekti seadusi erinevate teemade reguleerimiseks (heaks näiteks on siin tarbijakaitse reeglid või ka käibemaksu arvestamine ja deklareerimine). Piirangute mahavõtmine on oluline tagamaks ühisturu toimimine selliselt, et kaubad ja teenused saavad vabalt internetis ja üle liikmesriikide piiride liikuda. See on ka Euroopas tegutsevate Ameerika ettevõtete huvides.
Digitaalse ühisturu toimimiseks on üks oluline element usaldus ja selle ehitamine. Mitte ainult tarbijate ja kodanike usaldus virtuaalmaailma vastu, vaid ka ettevõtete usaldus digitaalsetesse tehnoloogiatesse investeerimiseks. Tuleb silmas pidada, et paljud uue aja teenused on puhtalt usaldusele ehitatud ehk siis ettevõtted saavad väga hästi aru: kaotad usalduse – kaotad kõik. See annab aga järjest rohkem võimu tarbijale ja vähendab ebavõrdsust ettevõtte ja tarbija vahel. Aga siin kohal ei saa me üle ega ümber andmekaitsest. Nagu eelmises postituses juba mainisin, siis peatusin ka Safe Harbouri kohtuotsusel ja teemadel ning siit arenes peale minu ettekannet väga huvitav debatt.
Me kohtleme isikuandmeid väga erinevalt. Kuulates reageeringuid USA poolelt, siis torkas mulle pähe, et see on kõik tingitud ameeriklaste suurest patriootlikkusest. Nad ei näe suurt probleemi selles, et valitsus nende järgi nuhib (kuigi nad möönsid, et Angela Merkeli telefoni pealtkuulamine oli “inetu”), sest see kõik on turvalisuse huvides. Samas aga arvestades seda, et nende valitsuse andmebaasidesse on häkitud, siis on see just see sama probleem, millele meie Euroopas viitame. Isikuandmed vaenulikes kätes on võimas relv. Ja mida aeg edasi, seda võimsamaks see relv saab. Seetõttu on ülioluline, et me leiaksime USA-ga ühise keele ja püsiva lahenduse, kuidas neid andmeid siiski kohtlema peaks. Ja see lahendus ei tohiks olla ajutine, sest nagu näitas ka Safe Harbori skeemi juhtum, siis ajutised lahendused kipuvad olema need kõige püsivamad.
Minu peamiseks debatipartneriks oli Darrel Issa, kes oli nendel teemadel vedanud eelmisel päeval arutelu. Eesmärkide osas ei olnud me teineteisest kuigi kaugel, kuigi vahendid on need, milles me kokkuleppele ei jõudnud.
Vahemärkusena pean ütlema, et meile anti enamus debattidel osalenud kongresmenide elulood ja need olid ilukirjanduslikult huvitav lugemine. Mitte Euroopa stiilis kuiv loetelu komiteedest ja saavutustest, vaid värvikas kirjeldus nii varanduslikust seisust, hääletustest kui ka väljaütlemistest meedias. Näiteks on kongresmen Issa väidetavalt Kongressi rikkamaid mehi ja vaadetelt väga konservatiivne. Aga sain ka teada, et tema ja tema vend arreteeriti 1972. aastal punase Maserati varastamise pärast (sic!)
Kuigi me ei jõudnud kokkuleppele, kuidas andmekaitset korraldada, siis me siiski jõudsime teineteisele lähemale selles, et eesmärgid on meil ühised ja hirmud küberterrorismi ja internetis valitsevate ohtude osas ka. Nüüd peame mõtlema, kuidas saaks kiiresti lahendada andmekaitses tekkinud segaduse nii, et hundid söönud, lambad terved.
Välispoliitika keerles ümber Venemaa
Peale seda istungit ja ringkäiku raamatukogus algasid õhtused istung, mis olid keskendunud välispoliitikale. Kuigi ma ei plaaninud seal sõna võtta, siis teema keerles nii palju ümber Venemaa ja Ukraina, et tegin seda siiski. Minu jaoks oli huvitav tähelepanek, et nii USA kongresmenid kui ka senaatorid tundsid Venemaa tegevuse üle suuremat muret ja olid paljuski neis asjades informeeritumad kui nii mõnedki minu Euroopa kolleegid. Muidugi üks neist ütles mulle, et need on siiski inimesed, kes nende teemadega tegelevad. Kolmandikul Esindajatekoja liikmetest ei pidavat olema passi, see tähendab, et nad ei ole kunagi käinud Ameerikast väljaspool. Järelikult ei huvita neid karvavõrdki mujal maailmas toimuv. Aga need, kes neis debattides osalesid, olid mures ja kinnitasid meile, et nemad peavad meie julgeolekut oluliseks, kuid ka Euroopa riigid peavad võrdselt panustama ning kohati ei tunne ameeriklased eurooplaste toetust.
Õhtu lõppes võimalusega jälgida Kongressi istungit ja hääletust ning seejärel ringkäiguga paikadesse Kongressis, kuhu tavainimesed ei pääse. Muljetavaldav, kui hästi kongresmenid teadsid oma riigi ja Kapitooliumi hoone ajalugu ja oli nauditav kuulata nende patriootlikkust uhkusest pakatavaid kõnesid. Lõpetuseks viidi meid Kongressi spiikri rõdule, kus avanes väidetavalt parim vaade Washingtonile.