18. mail avalikustati 2018. aasta digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeks (DESI), mille järgi Eesti on tänavu Euroopa Liidu pingreas 9. kohal.
Võrdluseks – eelmisel aastal olime 8. kohal. Jah, kukkumine pole suur, aga see näitab tendentsi, eriti arvestades meie e-riigi kuvandit. Kas see on lihtsalt edetabeli koht või peaksime olema murelikud digiriigi käekäigu pärast?
Digiriigi näol oleme suutnud luua midagi, millest teised unistadagi ei oska. Mina olen meie e-riigi lahenduste üle uhke. Nagu iga asjaga, saad selle väärtusest paremini aru, kui sul seda enam ei ole. Belgiasse asudes tundsin nagu oleksin liikunud ajas mitukümmend aastat tagasi ja mõistsin, kui ebamugav on paberitega ametkondade vahel joosta, kui kõike saaks teha arvuti tagant lahkumata. Nii nagu me Eestis oleme harjunud. Aga edulugudega on nii, et loorberitele puhkama ei saa jääda, teised jooksevad mööda. On reaalne oht, et nii võib juhtuda ka meie digiriigiga. Me peame endalt küsima: kas digitaalne areng on meie riigi prioriteet? Kui ei, oleme palju aastaid ja raha sisuliselt maha visanud. Kui jah, peame otsustavalt tegutsema.
Milles on probleem?
Me ei panusta piisavalt inimestesse ja olemasolevasse süsteemi. Kõrged ametnikud on möönnud, et märgatavalt rohkem tuleb investeerida nii inimestesse kui süsteemidesse. Nad leiavad, et meie e-riik istub tiksuva pommi otsas, kuna riigi tarkvara on ligi poole ulatuses moraalselt vananenud ja IT-süsteemide haldajate investeeringusoovid ületavad võimalusi kahekordselt. Seda juba praegu, aga nelja aasta pärast vähenevad ka eurotoetused, mis praegu meie IT-investeeringutest kolmandiku moodustavad.
Meie areng on pidurdunud – see on juba rohkem visiooni küsimus. Aina enam tundub mulle, et meie digiriik ei ole näoga kasutaja poole, olgu selleks siis kodanik, arst või ettevõtja. Toon kolm konkreetset näidet.
Esiteks – avaandmete (open data) kasutamata potentsiaal. Eesti avaandmete portaal kinnitab, et andmete avamine avaliku sektori poolt elavdab majandust, suurendab läbipaistvust, vähendab avaliku sektori koormust ning õhutab üleminekut tuleviku tehnoloogiatele nagu linkandmed, suurandmed ja asjade internet. Euroopa Komisjon on prognoosinud, et aastaks 2020 luuakse Euroopas 100 000 avaandmetega seotud töökohta ning turu koguväärtus kasvab 2030. aastaks praeguselt 52 miljardilt 194 miljardi euroni. Avaandmetega kaasnevaid võimalusi ilmestavad edulood transpordist tervishoiuni nii USA-s kui ka Euroopas. Vaatamata sellele, et Eesti oli esimeste seas, kes avaandmete portaali lõi, on Komisjoni hinnang riigi edasise tegevuses osas kriitiline. Komisjon hindab Eestit kui „järgijat“ (madalaim kategooria), leides, et riigil on raskusi andmete sisulise kättesaadavaks tegemisega. Kui me tahame olla e-riik, mis on suunatud arengule ja ettevõtlusele, peame me suutma avaliku sektori andmed reaalselt avada.
Teiseks – e-tervise müüt. Osaliselt on see teema seotud avaandmetega. Kuidas tagada arstidele ja patsiendile viimase tervist puudutavate andmete lihtne ja kohene kättesaadavus? E-riigile ei tohiks see ju raske küsimus olla. Näiteks Prantsusmaal on inimestel võimalik kogu oma meditsiiniline ajalugu isiklikule kiipkaardile laadida. See tähendab vabadust ükskõik millise arsti juurde minna ja arst saab kohe teada, millised protseduurid ja millal on tehtud, seejuures vältides riiklikku süsteemi ja ka inimest ennast koormavaid mittevajalikke kordusprotseduure. Samuti välistab see patsiendi „lukustamist“ konkreetse asutuse juurde.
Süsteemi toimimise eelduseks on, et absoluutselt iga visiit registreeritakse korrektselt ja arsti juures ei teki olukorda, et varasematest andmetest ei näe või ei leia, teeme igaks juhuks uuesti. Jah, meil on e-tervise süsteem, aga see ju toimi, kui esiteks osa arste pole (ehk veidi piltlikult öeldes) veel arvutitelegi üle läinud ja osade üksuste (nt EMO) andmete nägemisega on probleemid igapäevased. Teiseks, osa arste ei pea kõigi andmete süsteemi lisamist erinevatel kaalutlustel vajalikuks ja kolmandaks, kõik andmed on süstematiseerimata, mis tähendab, et arst peaks vabu päevi võtma, et heinakuhjast nõela leida. See ei ole e-tervis, kui arstil puudub tervikpilt, mida analüüsida ja mille põhjal edasisi otsuseid teha.
Veel üks näide. USAs loodi avaandmete põhjal mobiilirakendus, mis koondab info tervishoiuteenuse osutajate kohta. Eesti on ju nii väike, miks ei ole meil ühtset süsteemi kõigi raviasutuste ja arstide kohta („üle-eestiline digi-registratuur“)? Nii oleks võimalik ühtlustada koormust süsteemile ja vähendada ravijärjekordi. Ning sinna süsteemi peaksid kuuluma kõik teenuseosutajad, sõltumata nende lepingust haigekassaga. Olen sellest varemgi kirjutanud, et haigekassa ei saa endale võtta turumanipulaatori rolli. Belgias on igale teenusele riikliku hüvitise määr. Kui inimene läheb arsti juurde, kellel pole riiklikku lepingut, hüvitatakse riiklik määr talle ikka, lihtsalt ülejäänu läheb oma taskust. Selle ülejäänu katteks omatakse tihti täiendavat erakindlustust.
Kolmandaks – käest lastud võimalused. Me ise näeme end digiriigina, aga kas ka teised? Näiteks blokiahela (blockchain) keskus avati Vilniuses kui „maailmaklassilise IKT infrastruktuuriga linnas, kus on paindlik mitmekeelne talendibaas, sobiv äri- ja õiguslik maastik“. Siia kategooriasse kuulub tegelikult ka e-residentsusega seonduv. Teerajaja definitsioon ongi see, et keegi pole ei teed ega riske ette ära kaardistanud. Nende riskikohtadega tuleb ise kogu aeg tegeleda ja pangad peavad selles protsessis partnerid olema. Meil aga on paljud pangad läinud seda teed, et e-residentidele kontosid ei ava. Kui riik ühelt poolt reklaamib e-residentsust, aga teiselt poolt ei ole sisuliselt võimalik teenuseid kasutada, siis on pettumused kiired järgnema, sest toode pole see, mis reklaamitud. See toob aga kogu riigi maine alla.
Meie digitaalmajanduse ja -ühiskonna arengu kiirus on alla Euroopa Liidu keskmise. Eesti on eelmainitud digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeksi järgi tänavu Euroopa Liidu pingreas 9. kohal, olles kukkunud aastaga koha võrra. Mulle tundub, et praegune valitsus ei ole digiriigi edendamist pidanud prioriteediks, mistõttu pole teemale ka piisavalt tähelepanu pööratud. Seda kinnitab ka Komisjoni analüüs: Eesti on teinud mõningaid edusamme, aga meie tempo on ELi keskmisega võrreldes aeglasem.
Eesti peamine nõrkus on jätkuvalt ettevõtete vähene digilahenduste kasutamine ja püsiühenduste kättesaadavus. Püsivõrgu lairibaühenduste levialas oleme 25. kohal, ülikiire lairibaühenduse kasutuselevõtus 22. kohal. Ühenduvuse üldtulemusega langes Eesti eelmise aastaga võrreldes mitu kohta ning asub praegu 15. kohal. Digitehnoloogia integreerimine (piiriülene veebimüük, e-arvete kasutamine) on valdkond, kus Eesti tulemused on kõige nõrgemad, siin oleme eelviimasel kohal. Komisjoni hinnang meile on karm: „Eestil puudub konkreetne strateegia oma majanduse digitaliseerimiseks“. Ettevõtluse vähene digitaliseerimine tähendab omakorda, et tootlikkuse kasv on pärsitud, aeg ja energia läheb tulemuse asemel protsessile. Kaotatud aeg on kaotatud raha.
Meie e-riik on olnud edulugu. Uskuge mind, Brüsselis on esimene sõna, mis Eestiga seondub “digi”, “e-Estonia”. Aga edulugude eest tuleb hoolitseda, igapäevaselt. Valik on meie.
The post Eesti digiriigi allakäik appeared first on Kaja Kallas.