Praegu on aktuaalne Facebooki ja Cambridge Analytica skandaal, kus peamine probleem on isikuandmete väärkasutus.
Sellega seonduvad kahtlused, et manipuleeriti Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi. Samuti uurivad Suurbritannia võimud seoseid Brexiti referendumi hääletusega. Kuigi konkreetne skandaal on eelkõige andmete väärkasutuse kohta, haakub see siiski hästi murekohaga meie ühiskonnas. Nimelt usaldame me pimesi (sotsiaal)meediat, vaevumata mõtlemagi asjade taustade peale.
Hiljuti tuli välja Eurobaromeetri uuring, kus püüti jõuda selgusele, kui usaldavad on eurooplased meedia suhtes ja kas nad tunnevad nn valeuudised ära. Murettekitav on see, et Eesti inimesed on meedia suhtes keskmiselt usaldavamad kui teised eurooplased. Sotsiaalmeediat usaldab 52% Eesti inimestest, Euroopas keskmiselt 36%. Kui küsiti, kui tihti olete kokku puutunud valeuudistega, siis Eesti inimestest 54% vastas, et on kokku puutunud vähemalt korra nädalas, samas kui Euroopas keskmiselt oli see protsent 68. See ei tähenda seda, et Eestis valeuudiseid ei ole, vaid pigem seda, et me ei tunne neid ära.
Eesti inimesed ei leia ka, et valeuudised oleksid demokraatiale nii suureks ohuks, kui seda arvatakse olevat mujal Euroopas. Kui panna siia juurde numbrid sotsiaalmeedia kasutuse kohta üldiselt, mis on Eestis samuti suuremad kui mujal Euroopas, siis oleme me manipuleerimise suhtes rohkem ohustatud kui teised.
Minu jaoks oli sellest uuringust tulenevalt veel üllatav, et Eesti inimene ei ole nii allikakriitiline kui teiste riikide inimesed. Usutakse informatsiooni võrdselt sõltumata sellest, kas see on pärit Rahvusringhäälingust või tundmatu päritoluga kodulehelt.
Eraldi teema Eestis on kahe kogukonna erinev inforuum. Inimene saab olla allikakriitiline ainult selle informatsiooni suhtes, mida ta näeb või mida talle näidetakse. Alles hiljuti toimusid Venemaal „valimised“. Eestis elavast pea 83 000 Vene kodanikust osales valimistel umbes 28 000 ja nendest 94% hääletas Putini poolt. Otsustades Venemaa saatkonna juures tehtud intervjuude järgi, siis need inimesed reaalselt hääletasidki Putini poolt. Toetus Putinile Eestis oli suurem kui Venemaal (kokkuvõttes võitis ta 76% häältega).
Miks see nii oli? Eesti inforuum oli täis infot Venemaal, Ukrainas ja Süüria toimuva kohta, mille eest Putinil on vastutus. Järelikult Eestis elav Vene valija kas ei ole Eesti inforuumis või kiidab selle tegevuse heaks. Ma kaldun arvama, et pigem on probleem inforuumis. Me teame, et ETV+ osakaal muukeelse auditooriumi vaatamisajast oli tänavu jaanuaris 1,6% . Kolleeg Yana Toom rääkis Euroopa Parlamendis, kuidas ta võrdles päeva jooksul eestikeelset ja venekeelset Delfit. Kui eesti keelt kasutavatele inimestele näidati päeva jooksul 36 uudist, siis vene lugeja nägi 6 uudist. Järelikult neile jagati vähem informatsiooni. Tihti kajastati Eestis toimuvat päevase viibega ehk venekeelsed lugejad pidid lugema eilseid uudiseid. Kõik tundub taanduvat sellele, kumb on enne, kas seal kanalis ei ole vaja pingutada, sest venekeelne lugeja seda kanalit ei kasuta või venekeelne inimene ei kasuta seda kanalit, kuna seal ei ole informatsiooni.
Kas saab teha midagi selleks, et muuta meid manipulatsiooni poolt vähem haavatavaks? Kui vaadata inimkonna ajalugu, siis infoga manipuleerimist on tulnud ette alati. Vahe varasemaga on selles, et me elame infoühiskonnas ja kõik levib internetis väga kiiresti. Pärast II maailmasõda ütles Winston Churchill, et vale on poolel teel ümber maailma, enne kui tõde püksid jalga saab. Tänapäeva kontekstis on vale teinud kolm tiiru ümber maailma, käinud ära Kuu peal ja vaadanud, kas Marsil on elu, enne kui tõde liigutama hakkab.
Üks lahendus on inimeste harimine eelkõige kriitilise meediatarbimise osas. Ka eesti keeles on ilmunud 8 reeglit, mille järgi valeuudiseid tuvastada.
Kuidas märgata valeuudiseid?
Teine lahendus, mida paljudes riikides juba tehakse, on faktikontroll. Ka Eestis on Väitlusselts koostöös erinevate meediaväljaannetega poliitikute jutus esinevaid fakte kontrollinud. Ja selle üle on mul väga hea meel. Aga mingit suvalist kodulehekülge, mis kulutulena internetis levib, ei kontrolli keegi. Samas hakkavad need asjad tihti elama oma elu. Faktikontroll on aga vabatahtlike töö ja kuidas ma saan kindel olla, et see, kes väidab, et kontrollib fakte, tegelikult ei taha lihtsalt mõnele valeuudisele templit panna. Euroopas on 11 riigi faktikontrollid ühtset võrku arendamas, tagamaks, et faktide kontroll ka päriselt faktide kontrolliga tegeleb ja faktikontrollijad ka üksteist kontrolliksid.
Kolmandaks, koolides võiks kriitilist meediatarbimist arendada ka õpilastele võistlusi tehes, kus üks meeskond teeb testi valeuudistest ja teised peavad suutma tuvastada, mis õige ja mis vale. Ameerikas on üks selline test leitav näitena: https://www.theglobeandmail.com/community/digital-lab/fake-news-quiz-how-to-spot/article33821986/
Ma ei taha kuidagi jätta muljet nagu oleks ainult sotsiaalmeedia kasutamisel vajalik kriitiline mõtlemisvõime. Täpselt samamoodi on Eesti inimesed usaldavad mistahes meediaväljaannete suhtes. Eriti vanemate inimeste jaoks on võrdseks infoallikaks linnas või linnaosas valitseva erakonna poolt väljaantav propagandaleht, Rahvusringhäälingu uudis kui Postimehe artikkel. Tihti ei tee inimesed vahet ka arvamusel ja faktil. Ühtmoodi usutakse nii uudistes esitatut, vox populis räägitut kui ka saatejuhi või saatekülaliste arvamusi. Mäletan hästi, kuidas minu vanatädi Ella asus minuga vaidlusesse üht mind puudutaval teemal (et ma ei ela seal, kus ma elan). Kui püüdsin talle seletada, et see pole sugugi nii, tule ja kontrolli ise, siis tema raius vastu nagu rauda: “Aga raadios ju räägiti…”.
The post “Aga raadios ju räägiti” appeared first on Kaja Kallas.