Eesti alternatiiv on praegu oma riigi salgamine. Kui vabariigi president kevadel teatas, et ei kavatse seaduseelnõude usaldusega sidumist sallida, sekundeeris talle rõõmsalt Martin Helme, kes lubas, et ei lase teisiti vastu võtta ühtki seadust. Igaühel pidada edaspidi iga päev okse maik suus olema ja parlamendi istungid toimuma öösiti, magamatult ning aju ja südame traumeerituse seisundis.
Too maik oli tegelikult enamusel suus juba siis, sest igasugune arutelu ja väitlus parlamendis oli välistatud ja on olnud ka sügisel. On küll olnud lugeda uudiste pealkirju, kuidas riigikogus midagi arutatavat, ent tegelikult on see vähemuse monoloog, kus ruum ja eeter on täis õõnest loba, näilisi küsimusi ja sõnavõtte. Mitte keegi ei kuula enam kedagi, enamus aga kaitseb jõumööda oma vaimset ja füüsilist tervist saalist väljas kabinettides, tühja jutu ja mõttetute vaheaegade sekka harva ka nuppu vajutamas käies.
President kordas sügisel siiski üle, et usaldushääletused talle ei meeldi ja ta hakkab seadusi tagasi saatma. Pole selge, kellele see oli öeldud, igatahes meeldivad nad kõige vähem riigikogu enamusele ja valitsusele, aga riik peab toimima.
Nii riigi peal kui ta alamatel on vägagi põhjust mureks, et meil pole varsti enam parlamenti, nagu president nüüd väljendus. Aga see põhjus ei peitu mitte usaldusega sidumistes. Meil pole parlamenti olnud tegelikult juba terve see aasta – kohana, kus midagi ka öeldakse, kui räägitakse ja kus vajalikke otsuseid tehakse. Usaldushääletused on erandolukordadeks just põhiseaduses ette nähtud, kuid mida seal ette nähtud ei ole, on, et riigikogu ja sedapidi kogu riigi toimimise võivad tahta seisata Eesti kodanikest valitud saadikud.
Sügisel lauluväljakul kogunenud ekspertkogus ütlesid ärksamad otse välja, et parlamendi töö takistamine ei ole põhiseaduspärane, kuigi seadus üksiku eelnõu vastuvõtmise takistamist otse ei keela. Tänavu oleme aga destruktsiooni, mitte obstruktsiooni olukorras, kus takistatakse riiki ja tema esinduskogu sõltumata teemast, olgu see siis rahvusvaheline sõjaline koostöö, sotsiaaltoetused või eelarve vältimatud muudatused.
Kui sellist asja sallida ning valitsusi ja parlamendikooseise vahetama hakata väljapressiva vähemuse soovil, saame tagasi parteilise diktatuuri. Sellises riigis ei saa langetada hädavajalikke, vaid ainult populaarsusotsuseid ja valimisi hakatakse korraldama vähemuse omakasu motiivil, mitte kindla arvu aastate, suhtumiste ja tegelikkuse settimise järel.
Asi pole kaugeltki ainult EKREs, nagu iga päev end esikülgedele suruv «mõistlik alternatiiv» on kommentaatorid ära tinistanud, vaid isamaa riigiarhitektuuri lõhkumist on korraldanudki pigem Isamaa. Nende silmakirjateenrist esimees on kõrge reitingu välja teeninud ainult verbaalse isatsemisega. Ühtki sisulist ideed valdkonnapoliitikatest pole opositsioonist tulnud, soovitan kasvõi luubiga uurida nende tekste. Kui seni näiteks on hüüdlaused maksude vastu ja kulutuste poolt olnud poliitiline paroodia, siis nüüd kleebib opositsioon selliseid silte lausa isiklikele autodele ja korjab reitingupunkte ainult juurde. Käibki ainult mäng nende peale, mitte ei toimu töö riigi paremaks ja stabiilsemaks tegemiseks.
Eestluse paleus on ikka olnud olla ka eurooplane, uuemal ajal vastavalt ka osa liberaal-demokraatlikust läänest. Eestil pole säilimiseks isegi julgeolekulist alternatiivi ega luba ka me põhiseadus teistsugust riigikorraldust kui vabad valimised, võimude lahusus, õigusriik, majandusvabadus, ajakirjandusvabadus, inimõigused.
Kuid opositsioon fännab varjamatult Ungari mudelit, kes on end vabast riigist ilma jätnud, kirub läänt ja liberaalset demokraatiat ja on sissetulekutes kiiresti kukkunud, viimati ka Rumeeniast tahapoole. Ma pole ka ühegi opositsioonipartei suust kuulnud liberaalset demokraatiat muuna kui sõimusõnana. Liitlassuhteid koheldakse ka neis ainult kui ohtu rahvuslikele huvidele ja isegi keskkonnakaitse on nüüd poliitiliseks utoopiaks defineeritud.
Vähimatki kõrgeaulist muretsemist ei ole kostunud ega kostnud ka siis, kui Helme äsja sõnakuulmatuse eest riigikohtu ära puhastada lubas. Ju peetakse seda juba konstitutsiooniks, et igasugune institutsioonide sõltumatus parteist ja ekspertiis selliselt koheldud peab saama. Kohus nimelt polnud vähemuse õigust parlamendis lõputult protestida, protseduuriliselt jaurata, pahna menetlusse toppida ja lihtsalt muliseda kõrgemaks hinnanud kui enamuse õigust ja kohustust põhiseaduslikku tööd teha.
Uus vaikiv normaalsus on seegi, et parlamendis õiguskantslerit rünnatakse. Ja et oma järgijatel vaba ajakirjandust tarbida keelatakse ning asemele pakutakse laimukanaleid, mille kogu sisu on umbusu tootmine oma riigi vastu, juveeliks Kremli jutupunktid.
Peale riigikorralduse ei kuule opositsioonist õigupoolest toetust ka oma riigi rahvusvahelistele tunnustustele ega majandusele. Eesti on maailmas esirinnas näiteks meedia- ja internetivabaduse, majandusvabaduse ja maksusüsteemi konkurentsivõime, õigusriikluse ja demokraatia, avaliku sektori innovatsiooni ja e-riikluse poolest, äsja kerkinud mitu kohta konkurentsivõime tabelis. Aga kuuleme hoopis, et kõik see on Brüsseli teenimiseks ja et meid sunnitakse sealt putukaid sööma.
Majanduses oleme oma ideaale ja riigikorda hoides teinud läbi meeletu arengu ja vaatamata rahvusvahelist päritolu järjestikustele kriisidele jõudnud kukkumise järel stabiilsuseni nii majanduskasvus kui hindades. Kuid loeme ja kuuleme ainult meeletut soigu rahva vaesumisest partei ja valitsuse kätega ja enneolematult raskest ajast. Reaalpalk samas on terve aasta taastunud ja kasvanud 5 protsenti, reaalpension 15 protsenti. Ilma majandushariduseta tühikargajate targutamist tunnustavad kommentaatorid kui «majandusest rääkimist» ja kiidavad populaarsuse põhjusena, jättes valefaktid kõlama.
Aga rahulolematust ei tohi glorifitseerida ega poliitilisele laimule ja terrorismile alluda. Poliitikud peavad oma parteist ja võimust taas kallimaks pidama hakkama oma riiki. Vaba ajakirjandus peaks loobuma koolikiusaja ja verekoera kommetest ja vahendama tegelikkust valvekoerana, kes märkab ka sissetungijat ja loob usaldust juurde.
Põhiseaduslikud institutsioonid peavad saama kaitstud. Riigiaparaati tuleb kohelda kui rahva teenrit ja kompetentsi, mitte kui vaenulikku salariiki. Keskkond vajab päästmist sõltumata parteist, me enda ja looduse, mitte Brüsseli pärast. See kõik on võimalik tingimusel, kui me saame kõik aru, lihtsurelikust riigipeani, et olemas on ka tõde ja faktid, moraal ja oma, mitte parteide riik.