Probleemid valitsuses tunneb ära sellest, kui vaidlused jõuavad meediasse enne kabinetinõupidamisi.
Oodatud ettepanekuid eelarvevaidlustes seevastu said Reformierakond ja IRL lugeda hiljem kui lehetoimetajad nende sõjakaid arvamuslugusid. Ja kabinetiistungitelgi on lõbus-pahast elevust tekitanud online-uudiste eesolek valitsusest.
Ühe ajakirjanikuga olen polemiseerinud teemal, kas miljardid eelarvekärpeid ja makse saab olla korraga kärbatanud pabul ehk tüli tühjast ning sotside ajalooline võimalus end kehtestada. Tema meelest on valitsemine üks näitemäng, mille tulemust mõõdab publiku jagatud populaarsuspunktide arv. Viimane mõneti tõsi ongi, sest valimised on kutsutud lugema üle valijate hääli. Aga põhiosas on vastupidi: otsuste analüüs ja langetamine tuleb lahti siduda populaarsusküsitluste tabelitest ning aina selgitada, panustades mõistusele ja südametunnistusele.
Praegune tüliõun on teadagi eelarve. Jutt on taas miljarditest, mis tuleb kokku korjata seni vältimatuks peetud kuludelt ning lisatuludelt. Kõik partnerid on siiani sellest aru saanud ning heita kellelegi ette maailmavaatelisi ja programmilisi eelistusi on ebaõiglane. Need eelistused väljendavad ikkagi head tahet, kuid järsult kadunud võimalused on neid kõigi erakondade osas põhjalikult laastanud. Koos tehtud otsused on pälvinud välisanalüütikute tunnustuse vaatamata me eneste rahulolematusele. Kuid neid tuleb teha jälle, prognoosid on jälle halvenenud.
Punased rätikud ja punalipud
Seis on kriitilisem juba mõni nädal. Algul olid sotsiaaldemokraatlikud punased jooned, siis punased rätikud ja lõpuks punalipud. Rahandusportfelli kandmise asemel kantakse midagi kauget ja võõrastavat, mis ei lase sündida miljardilistel otsustel.
Mõnede arvates on see tülinorimine. Kui kaks suuremat erakonda on öelnud, et tulumaksu tõstmine on majandusele kõige halvem mõte ning sellega ei tasu nappi aega täita, on kolmas ja väiksem pakkunud alternatiiviks veelgi suurema tõstmise, enamgi – astmelise tõstmise. Arutamisväärset jäi selle võrra vähem ja ega seda eriti proovitudki pakkuda. Aga raske on töötada valitsuses ilma teotahtelise rahandusministeeriumita.
Kõige suurem kamakas kärpeid, aga eriti riske puudutab töötuskassat. Kui valitsusliit komistab, siis selle kännu taha. Headel aegadel tehtud kokkulepped tööturu teemadel lähtusid valedest eeldustest ja sellest johtuvaist töötuskassa arvutustest. Spekulatsioonivõimaluse pakub tõsiasi, et rahandusminister ja töötuskassa juht on sotsid, samuti on üks kokkuleppe osapool – ametiühing – nende lähiliitlane. Ühisest äpardusest taandumise asemel on valla päästetud propagandistlik klassilahing „töörahva“ kaitseks.
See ei saa jätta solvamata, sest millise erakonna valijate enamus on mittetöörahvas, kuidas saaks olla elujõuline millestki muust kui tööinimese huvidest lähtuv poliitika? Kas räägime investeeringutest, tööst, lapse muretsemise ja kasvatamise võimalustest või pensionisüsteemist, ikka on kõigi jaoks keskmes töötav enamus, mitte müütilised vastanduvad klassid. Vastandus publiku ees on väga häiriv, vastandumine eelarveprotsessile aga ei jäta partneritele kuigivõrd tegutsemisvõimalust.
Lahkuda on sotsidele mugav
Ei saa olla illusiooni, sotside lahkumine on neile mugav valik. Teha ei tule neid kõige valusamaid otsuseid ja enda peale võtta riski, et nendestki ei piisa. Suisa unistus on tuua ohver justkui aadete nimel. Seni ei olnud põhjust sotsidele sellist kaalutlust süüks panna. Aga kõrvaltõhutajad on nähtavasti murendanud kontrolli nende tegevuses. Ei lähe läbi, kostab nende seast nagu vanal koledal ajal, mida on neile ette hõigatud pangekolina ja vilede saatel tänaval. Ajalooline võimalus, öeldakse pressis, ja suhteliselt kogenematu erakond võib kaotada pea.
Niisiis on vajadus teha kiireid eelarveotsuseid. Ilma töötukindlustuse lahenduseta pole neid jätkata mõtet. Kui hüvitised ning koorem tööandjale jääb endiseks, tõusevad maksed koos töötusega pidurdamatult ka tulevikus. See ei saa olla töötajate huvides, kes kaotavad selle järel suurema tõenäosusega ameti pankrottide tõttu. See ei saa olla ka praeguste töötute huvides, kelle hüvitised ei suurene.
Ja kokkuvõttes ei saa see olla kellegi huvides, kui me istume üha oma tööturu seadustega investorite silmis maailma edetabelis viimaste hulgas, kust pääsemiseks sai kogu reform, rahalises mõttes küll esialgu ebaõnnestunud, ette võetud. Mitte kuidagi ei saa edasi aidata mõtted üksteise vastu mängimisest ja skoorimisest, kui küsimus on majanduse elujõus ja tööhõives.
Ei ole aus ega kena väiksemast partnerist taandada probleeme erakondade mõõduvõtmisele või hirmule nende tohutu jõu ees. Paremal ei ole nii tähtis, kes vasakul tõuseb-langeb, ning jõud ei avaldu siiski mitte enesekiituses, vaid mandaatide arvus ja tegudes. Ei seisne see mure praegu üldse omavahelistes suhetes, küll aga pragmaatilistes otsustes.