Majandusvabadus ei ole nii prestiižne vabaduse nurgakivi, kui on valimised, õigusriik või sõltumatu kohtuvõim. Aga see ei tähenda, et turg oma tööd edasi ei teeks, kui kuulutame tema lõppu ja läheme otsustama tema eest.
Kui Peeter Koppel kirjutas, et riigid on sunnitud kõrvale jätma ideoloogilise luksuse ja liikuma alati halvasti lõppevasse sotsialismi, olin mina juba kirja pannud vastupidise. Praegu eriti tuleks meeles pidada vaba ühiskonna põhimõtteid ning inimvajaduste püramiidi väärikuse tasandeid, kus on eneseteostus, tunnustus, kuuluvus. Ei Eestis ega Euroopas, ei keskmiselt ega rõhuvas enamuses pole me mingite hindade pärast taandatud baasvajaduste tasemele, kus väärtusruumil lasta laguneda.
Kogemus ütleb, et sotsialismis käib majandusseaduste ümberkirjutamise kihuga kaasas partei ja valitsuse püüd asendada seadust, mõista ise kohut, kirjutada ajalehti, ravida haigeid ja teha teadust. Politrukid, kes on seda Eestis teha püüdnud, nõuavad nüüd valitsuselt hindu. Ekspertide peale raiuvad nad, et ei võta neid absoluutselt tõsiselt, oma debativõimet demonstreerivad parlamendi asemel tänaval ning ähvardavad kodanikuallumatusega. Ja kõike määrav poliitiline tahe, võimude lahutamatus, riiklik õigusetus on muidugi ka Russki mir’i põhijooned, iga riigi saatuse sõltumine tema jõust üksikuna sinna otsa.
Tolles maailmas on ka energia odav. Aga vastupidi Martin Helme väidetavale, et see ongi kaasaegse tsivilisatsiooni alus, käib odav kütus maailmas kaasas enamasti stagnatsiooni ja vaesusega. Muidugi ei anna kallis kütus vahetut konkurentsieelist, kõrge areng tagatakse muuga, ent jõukamad ja õnnelikumad on rahvad, kes odavuse asemel tähtsustavad pakkumise ja tarbimise jätkusuutlikkust.
Putini plaan Euroopas oligi sõltuvuse tekitamine odavast energiast ja siis poliitika dikteerimine. Nüüd on see ka ametlik pakkumine, aga Euroopa gaasihoidlaid hakkas ta tühjendama koos Ukraina piiramisega kevadel 2021. Hommikustes ülevaadetes on Putinile nüüd häid uudiseid ka Eestist. Ta kuuleb, et hinnatõus on vallutanud esiuudised ja arvamusruumi, Ukraina ja vabaduse küsimused on üldiselt juba teisejärgulised. Ministriteni välja otsime hinnatõusu süüd enda juurest, oma elukorraldusest ja «ELi reeglitest» ning paneme ebarealistlikke ootusi oma riigile.
Aga maksab siiski mäletada vaesust ja üle 1000-protsendist aastainflatsiooni, millega me ise ennast Venemaa surve alt vabastasime, siiski hakkama saada tõotasime ja pigem materiaalsest kõrgemaid väärtusi arutasime. Me kehtestasime seadusi ja turgu, mis kumbki ei saa siin maailmas kuigi paljut paika panna, mille eitamine aga paneb küll. Mitte ainult väärtusruumi, vaid ka karistused.
Rahvuskonservatiivsusele on jätkusuutlikkus kõrgemaid väärtusi üldse, ent Martin Helme viib selle mainimine miskipärast endast välja. Mees, kes on ise tunnistanud, et on reaalainetes tuhm, muidugi ei saagi mõista ressursside piiratust ja keskkonna halvenemise eksponentsiaalsust. Ega tal ajaloogagi paremad lood pole. Ta eeldab, et kui eesti rahvas on siiani alles, saab ta teha kõike kõigest sõltumatult. Ent ajalugu on täis rahvaid ja tsivilisatsioone, keda enam ei ole, sest nad kas ammendasid oma elukoha looduse või jäid suhetes teiste rahvastega üksi. Tänaseks on keskkonna ja ressursside eksponentsiaalsed taandarengud jõudnud selleni, et tagasilöögid ei ole enam rahvuslikud, vaid ühised, avaldudes konfliktide ja rahvasterändena, mida rahvuspopulistid kokku ei vii.
Energia tarbimise subsideerimine, hindade reguleerimine, maksude ja tasude mahakirjutamine, millist teed riigid liigutavas üksmeeles mugavusest lähevad, on paraku perspektiivitu ja kontraproduktiivne. Hinnakontroll maksab kontrollimatult palju, kuid vastu saadakse veel suurem defitsiiti ja hinnasurve, kuna stimuleeritakse tarbimist ning säästu ja investeeringute vähenemist. Teiselt poolt võtab kulu ära investeerimiseks ja sotsiaalsete murede leevendamiseks vajaliku raha.
Ja veel, hinnakontrollist tekkiv võit omastatakse ennekõike nende poolt, kes suudavad keskmisest rohkem tarbida ja kellel sotsiaalset probleemi pole. See pole jätkusuutlik ega tooda lisaväärtust. Isegi IMF on pidanud sõna võtma, et riigid on võtnud endale üle jõu käivad kohustused, mispärast toetused tuleks neil ümber suunata tegelikele abivajajaile.
Inflatsiooni ei saa riigi võlgade arvel kinni maksta, sest katteta lisakulu annab inflatsioonile veel hoogu juurde. Aga inflatsiooniga tuleb teha kompromisse ja siiski kulutada ka rohkem – et leevendada valu seal, kus ta on suurem, ja vähendada energia defitsiiti.
Kauba subsideerimise asemel tuleks pakkuda sihitud ja kaupade suhtes neutraalset abi. Näited on miinimumpalga, tulumaksuvaba miinimumi, pensionide, toimetulekutoetuse, üksi elava pensionäri toetuse tõus, keskmise pensioni tulumaksuvabastus, vajaduspõhisemad peretoetused. Peale viimase Eesti neid nüüd ka rakendab. Ent kui hindu kontrollitakse ja tarbimist otse subsideeritakse, tuleks kehtestada sekkumise tarbimismahu lagi ja hinnapõrand, vähendamaks kulu ning tagurpidi solidaarsust.
Hinnatõusu lahendus on investeerimine tootmisse, säästu, ülekannetesse ja salvestusse. Tühi on jutt, et üksi ja oma põlevkiviga oleks Eestil odavam. See pole jätkusuutlik ei liitlassuhete ega keskkonna poolest, kuid ka piisav tootmisvõime läheks kalliks. Sest temast jääb meil puudu, vaja oleks teda aga siis luua hoopis suure varuga, et remondid ja katkestused üle elada. Pinge hoidmine väikeses riigis on kulukas, aga lisaks tuleks meil ilmselt tagastada elektrisüsteemi saadud sajad miljonid ELi eelarvele, me ei saaks enam osta odavat hüdro- ja tuuleenergiat, ise taastuvenergeetikat arendada ega ülejääke müüa.
Miks te enne ei investeerinud ja miks ei kuulanud Juhan Partsi, on nüüd populaarne küsimus. Seitse ja rohkem aastat tagasi tegime üksmeeles kõik tuntumad investeerimisotsused: Auvere uus segakütusel plokk, seni viimane tuulepark, Estlink, Kiisa varujaam, Enefit280 õlikatel, soojustustoetused. Tean Eesti Energia nõukogu liikme, rahandusministri ning EE üldkoosoleku ja esimeste omaniku ootuste sõnastajana öelda, et ettenägelikkusega oli nagu ikka nii ja naa. Me pigistasime silma pisut kinni projektide tasuvus- ja keskkonnapoliitika riskide suhtes ja otsused olid pigem strateegilised kui üksikasjades enesekindlad. Ja Parts näiteks põlastas taastuvenergeetikat, mis on nii hinnalt, geopoliitiliselt kui muidu keskkonna poolest me tulevik. Aga tulemusi ei pea me häbenema.
Piinlik, et Ratas ja Helme nimetavad enda saavutuseks igal võimalusel 2019. aasta otsust mitte sulgeda põlevkivikatlaid enneaegu. Ja muud polegi nimetada. Veel 2021. aasta lõpus oli energiaministri ainus initsiatiiv teadaanne, et kõik inimesed olla arvetega hädas. Kuigi defitsiit ja kõrge hind oli siis päral, polnud veel sõda ning statistika ja prognoosid näitasid hoopis reaaltulude kasvu. Sügisel pidanuks investeeringud ja energiapööre olema juba eelarvekavade keskne teema, ent selle asemel püüdsid ministrid meeldida huvigruppidele ja rääkisid tavaolukorra jutte. Siiski oli pikemas vaates investeeringute takistuseks ikka jälle liiga madal elektri ja gaasi hind ja meie harjumine sellega.
Energiakriisist suurem on meil tegelikult hariduse kriis. Juba vähemalt pool sajandit on teada, et odav fossiilenergia tuleb asendada, sest atmosfääri, kliimat ega elupaiku asendada ei saa, antidemokraatiaid toita me aga ei taha.