Vana Euroopa lahinguväljad on asendunud nõupidamislaudadega, mille taga tehakse poliitilisi otsuseid võimalikult palju liimesriikide huve arvestades. Riigid on otsustanud liituda vabatahtlikult, nähes Euroopa Liidus ühiseid väärtusi ja tehes liitumiseks aastatepikkuste jõupingutustena kodutööd. Sund Euroopa Liiduga liitumiseks puudub täielikult, pigem on uute liikmete vastuvõtul oldud konservatiivsed.
Vanade Euroopa Liidu riikide (näiteks Saksamaa, Prantsusmaa) jaoks on üks olulisi liidu laienemise põhjusi olnud pagulaste kartus. Naabermaades on nähtud potentsiaalset ohtu pagulasrändeks Euroopa vanadesse riikidesse ning selle vältimiseks on otsustatud teatud tingimustel võtta vastu ka naaberriike. Uued Euroopa Liidu liikmed on saanud ja saavad küllaltki massiivset arenguabi eesmärgiga ühtlustada järk-järgult oma elanike elustandardid vanade Euroopa Liidu riikidega, võttes sellega ära motiivi majanduspaguluseks. Tööjõu vaba liikumise põhimõte ja Schengeni piiriületussüsteem on muidugi teinud rände liikmesriikide vahel lihtsaks.
Tänane Euroopa on sattunud küllaltki keerulisse olukorda, seda osalt globaalsete Euroopa-väliste protsesside mõjul, kuid osalt ka omal süül. Euroopa suurim probleem on senini kestev suutmatus rääkida piisavalt ühel häälel. Kriisid on siiski sundinud Euroopat arengutele, mis on lisamas sellele riikide liidule riikluse tunnuseid. 2008. aastal alanud globaalse rahanduskriisi tulemuseks on Euroopa Keskpanga kiire areng ning volituste kasv tänasele tasemele, mis säilitas ja isegi laiendas euro kasutusala.
Käesoleval aastal erakorraliseks paisunud pagulaskriis dikteerib Euroopale uued arengud. Selleks, et säilitada või isegi taastada kohati kõikuma löönud Schengeni piiriületussüsteem, on vältimatult vajalik asuda kontrollima Euroopa välispiire. Senise Euroopa Liidu piirivalveagentuuri Frontex jõupingutused on osutunud ebapiisavateks. Ühise Euroopa välispiiride piirivalve moodustamine teeks senisest oluliselt hõlpsamaks võimaluse moodustada vajadusel raskuspunkte piirilõikudes, millele on suurem ebaseaduslik immigratsioonisurve ja kaasata ning koordineerida teiste ametkondade võimekusi (näiteks laevastikud, luure ja logistika) vajalikeks täiendavateks jõupingutusteks perioodidel, mis erinevad tavapärasest.
Ka Euroopa relvajõudude mõte ei ole kaugeltki midagi uut. Üheksakümnendate aastate lõpus kõlas NATO Washingtoni tippkohtumisel Euroopa riikide idee Euroopa Liidu kaitsedimensiooni loomisest juhuks, kui on vaja lahendada Euroopa lähinaabruses tekkivat kriisi ning USA on parajasti sidunud oma ressursi ning poliitilise tähelepanu kriisireguleerimiseks kusagile mujale.
Endise Jugoslaavia lagunemissõjad on andnud eurooplastele kogemuse, et konflikti on võimalik summutada vaid USA sekkumisel. 2003. aastal loodi Soome kindral Gustav Hägglundiga eesotsas Euroopa Liidu sõjaline komitee ja staap selle teenindamiseks. Peagi tekkisid ka riburada pidi Euroopa Liidu operatiivstaabid kuues riigis ning valmis lahingugruppide kontseptsioon. Ka Eesti on kaasa löönud näiteks Põhjala lahingugrupis ja Euroopa Liidu missioonidel Malis ja Kesk-Aafrika Vabariigis. Euroopa Liidu lahingugrupid on seisnud küll peaaegu kasutuseta, kuid on olnud kohati heaks kaitsekoostöö ja treeninguplatvormiks Euroopa Liidu riikide vahel, kellest osa kuulub NATO koosseisu ja teised mitte.
Tegelike Euroopa Liidu huvisid tõsiselt puudutavate kriiside esilekerkimine liidu lähinaabruses Põhja- Aafrikas, Lähis-Idas, Süürias ning endise Nõukogude Liidu aladel Georgias ja Ukrainas on näidanud, et Euroopa Liit ei ole endale võetud ülesannete ja kohustustega senise kaitsestruktuuri tingimustes kaugeltki hakkama saanud. Ka Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker on väljendanud oma kriitilisust Euroopa Liidu kaitsevalmiduse ja suutlikkuse osas ning öelnud välja Euroopa Liidu ühiste relvajõudude loomise idee. Sellele ideele on kuulda olnud nii toetushääli (Saksamaa kaitseminister) kui ka teravat kriitikat (Ühendkuningriikide seisukoht). Tõsisemad selleteemalised arutelud ja arengud on aga edasi lükkunud, võib-olla jäänud ootama senisest oluliselt valusamaid kogemusi.
Iseenesest on loogiline, et algselt majandusühendusena loodud Euroopa Liit, soovides saavutada edu eksporditurgudel, peab võimalikult efektiivselt ühtlustama oma välispoliitikat. Välispoliitika üheks paljudest, kuid mitte vähetähtsaks instrumendiks on klassikaliselt olnud relvajõud, geopoliitilisest asendist sõltuvalt varieeruva aktsendiasetusega siis kas mere- või maavägedele. Ülejäänud väe- ja relvaliigid oleksid toetavas rollis. Ei tea ega näe loogilist põhjust, miks see Euroopa Liidu puhul saaks või peaks teisiti olema.
Nii NATO kui Euroopa Liidu poliitiliste ja mõningal juhul sõjaliste otsuste vastuvõtmise mehhanism on täna liiga komplitseeritud eelkõige liikmesriikide rohkuse tõttu. Globaalses strateegilises võtmes mõtlemine ei ole paljudes pealinnades traditsiooniks ega järjepidevaks harjumuseks ning seetõttu võib kannatada vajalike otsuste operatiivsus. Arusaam sellest aga toidab omakorda teatud ebakindlust ja kõhklusi, mida tõttab ära kasutama näiteks Moskva oma viimase aastakümne poliitilistes praktikates.
Kui hästi organiseeritud ja arenenud ka Euroopa kaitsedimensioon poleks, kaasa arvatud täna peaaegu olematu strateegiline sõjaline võimekus, jääb see Venemaa suhtes geostrateegilises mõttes siiski vaid frontaalseks. Euroopa Liidul üksi (vähemalt tänastes geograafilistes piirides) jääb alatiseks puuduma NATO–le omane geostrateegiline eelis, mis võimaldab ajalooliselt agressiivse ja täna postkoloniaalsetes valudes heitleva Venemaa ning tema potentsiaalsete liitlaste ohjeldamist strateegilise heidutusega.
Uues julgeolekupoliitilises olukorras on vaja murda välja traditsioonilistest mõttemudelitest ja asuda mõtlema Euroopa ühistele relvajõududele ning Euroopa Liidu astumisele NATO täisliikmeks. Selline areng annaks järsu tõuke suuremaks standardiseerituseks, oluliselt optimaalsema kaitsealase ressursikasutuse Euroopa sees ning senisest operatiivsema otsustusmehhanismi. Otsustuslaua taga istuksid seejärel ühelt poolt Atlandi ookeani Euroopa Liit, Norra ja Türgi ning teiselt poolt USA ja Kanada.
NATO autoriteet ja võimekus saavutaksid uue globaalsetele väljakutsetele senisest enam vastava taseme. Euroopa Liidust tekiks USA-le lõpuks enam-vähem võrdne julgeolekupartner kõigis strateegilistes suundades ja lõppude lõpuks suudaks Euroopa senisest võimekamalt ja loodetavasti ka targemalt tagada stabiilsust meie ümber ning vältida põgenikevoogu.
Mõistes kõikvõimalikke vastuargumente, mis loomulikult lükkavad protsessi edasi, siis usun siiski, et Euroopa Liidu relvajõud moodustatakse 2030. aastatel, kui kriiside arengud ei sunni seda tegema varem.
Artikkel ilmunud 10. detsembri Maalehes.