Keskkonnaministeeriumi kõige tõsisem teema on praegu meetmemääruste ehk mängureeglite väljatöötamine, mille alusel saaks hakata kasutama euroraha.
2008-2013 saab keskkonnaministeerium ligi 14 miljardit krooni. Mis otstarbeks ja kellele milliste nõudmistega raha eraldada, selleks need meetmemäärused vajalikud ongi. Nende väljatöötamine on seepärast oluline, et enne, kui meetmed pole heaks kiidetud, projektiraha kasutada ei saa.
Veeprojektid on kõige olulisemad, järgmine on jäätmemajandus ja kokku on meetmemäärusi meie ministeeriumis 12. Need kõik on vaja meie ametnikel ette valmistada ja Euroopa komisjoni poolt heaks kiita. Need on väga olulised dokumendid. Mida rutem me nendega hakkama saame, seda rutem saab hakata keskkonnaraha kasutama.
Raevude puurimiseks saab raha
Keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) kaudu alustati eelmisel aastal Võrumaal hajaasustuse veeprogrammi elluviimist. Selge on see, et igasse külasse veetorustik ei jõua ja kaevupuurimine odav lõbu ei ole. Sel aastal rakendub see programm üle vabariigi ja kui kaevu puurimine maksab tuhat krooni meeter, siis pool sellest rahast ehk keskeltläbi paari-kolmekümne meetri sügavuse puurkaevu puhul 10-15 tuhat krooni kaetakse selle programmi arvelt. Teine pool summast tuleb vee tarbijal endal maksta.
Esialgu on puhta vee kättesaadavuse parandamise programmi jaoks hajaasustusega piirkondades (alla 50 elaniku) ette nähtud kaks miljonit krooni iga maakonna tarbeks.
80% inimestest sorteerib prügi
Ütlemata positiivne on see, et viimaste küsitluste põhjal keskmiselt 80% inimestest
ütleb, et nemad sorteerivad prügi. See on esimese kuu lõpuks üllatavalt hea näitaja. Inimeste valmisolek on olemas, nüüd peame süsteemi selliselt tööle saama, et konteinereid ei tühjendata mitte kindlatel nädalapäevadel, vaid vastavalt vajadusele. Pakendi taaskasutusorganisatsioonid ja prügivedajad ei oodanud, et inimesed tulevad nii aktiivselt prügi sorteerimise kampaaniaga kaasa. Nüüd soovitan elanikele, et nemad teeksid ka häält ja ütleksid, kus on puudujäägid. Niimoodi, koos, peame süsteemi korralikult toimima saama.
Praegu ei jõua ei tootjad, kellel lasub kohustus pakendid kokku korjata, ega taaskasutusorganisatsioonid, kes tootjaid aitavad, konteineritepargi ega teenindamisega järele, pingutamist on meestel kõvasti.
Kaugematest regioonidest vedamine maksab rohkem
See häda, et liigiti kogutud jäätmeid ei viida kõhe ära, puudutab just kaugemaid regioone. Vedu on kallis. Saaremaalt või Hiiumaalt paberi või papi kogumispunkti viimine maksab oluliselt rohkem kui Tallinnast või Tartust. Praamiga ülevedu teeb asja samuti kallimaks, seepärast on kannatajateks eelkõige saarte elanikud.
Ettevõtete, kes toodavad pakendiga kaupa, kohustus on pakendid tagasi korjata. See pole ei riigi, ministeeriumi ega eurorahaga lahendatav ülesanne. Tootjad peavad korraldama pakendi korje. Kui nad ise seda ei tee, peavad nad maksma taaskasutusorganisatsioonidele, kes siis nende eest korraldavad pakendi kokkukorjamise. Paraku on ka taaskasutusorganisatsioonide võimekus alles arendamise peal. Näiteks paber ja kartong viiakse ümbertöötamiseks kas Leetu või Soome.