Riigikogu maaelukomisjon leiab, et niiöelda turumemmede hapukapsateema, mis on ajakirjanduses viimasel ajal väga teravalt tõstatunud peab leidma kiire lahenduse.
Iseenesest on seadus kehtinud juba paar aastat, aga sellega kaasnevad probleemid väikekäitlejatele hakkavad alles täna selguma. Opositsionäärist endine põllumajandusminister Jaanus Marrandi väitis komisjonis, et see näitab Veterinaar- ja Toiduameti töö tõhusust. Mina arvan, et võibolla oopis inspektorite üliagarust, aga samas kui probleem on olemas, siis peaks see ka lahenduse leidma ja pole mõtet tobeda seadusepügala ees silmi kinni panna, mille hoolikad ametnikud oma tõlgendamisega veel suuremaks võivad puhuda.
Palusin võtta teema komisjoni päevakorda ja tegin komisjonile ettepaneku välja töötada seadusemuudatused, mis tänast olukorda oma aia toodangu realiseerijatele veidi kergemaks teeks. Komisjoni liikmed nõustusid ühiselt, et olukord vajab kiiret reageerimist, aga toiduohutust ei tohi siiski ignoreerida. Turult ostavad kaupa ka näiteks lastekodud ja väiksema eelarvega hooldusasutused. Seega võivad turult ostetud toidud ohustada paljude tervist, kui tegu on näiteks mingi nakkusega.
Kindlasti peavad käitlejad järgima elementaarseid hügieeninõudeid ja seda enamasti koduperenaised ka teevad. See ongi see enesekontroll laias laastus. Kes siis ikka oma pere mürgitada tahab? Samas ei tohi bürokraatlikud nõuded olla meie turukaubandust pärssivad. Inimesed saavad turult ikkagi enamasti puhtaid eestimaised toiduaineid, millel on meie toidulaual väga oluline osa.
Eesti aiamaadel pole tavaliselt tugevalt väetatud ja geneetiliselt muundatud toodangut vaid tegu on enamasti mahe- või peaaegu mahetoodanguga isegi siis, kui sellekohast nimetust ja sertifikaati pole taodeldud. Aiasaadused, mis meie memmed kasvatavad on enamasti kvaliteetsemad, kui kuskilt Euroopa Liidu tundmatutest keskladudest Eestisse imporditud.
Olete kindlasti näinud poelettidel silte: POOLA ÕUN. No mis pagana õunasort see POOLA veel on? Kas seal tõesti ei tunta sordinimesid või lahustuvad sordid kaubandusahelas ühtseks halliks massiks, mida meile tonnide kaupa sisse veetakse. Mina eelistan küll eestimaist õuna, näiteks Kuldrenetti või Sibulõuna. Oma sortide rikkus ja nende väärtustamine teeb ka Eesti köögi rikkaks, mitte anonüümsete välismaiste aiasaaduste tarbimine. Niigi suurest väliskaubanduse defitsiidist, mida võõra kauba tarbimine tekitab ei hakka siinkohal rääkimagi.
Põllumajandusministeeriumi esindajad väitsid Maaelukomisjonis, et alles hiljuti olla meie turul müüdud poola päritolu raskemetallidega saastunud hapukapsast. Samas nõustusid ministeeriumi ametnikud, et 2000 kroonine riigilõiv, mida memm näiteks oma 5 kilo hapukurgi müümise eest peab tasuma on täielik absurd. Maaelukomisjon otsustas arutelu lõpuks, et hakkab juba järgmisel nädalal töötama välja vastavat seaduseelnõu, et tänast olukorda väikekäitlejate jaoks leevedada.
Samas tuleb aga minu arvates ministeeriumil teha senisest paremat selgitustööd ja miks mitte turgudele ka näiteks väikekäitleja meelespäid jagada. Ministeerium võib kõiki neid erinevatest seadustest tulenevaid nõudeid küll iseenesest mõistetavaks pidada, aga memmedele käib seadusepügalate otsimine ja tõlgendamine selgelt üle jõu.
Eestlane tahab ka kümnendi vaeseimal jõuluajal ikka eesti-, mitte poola hapukapsast oma verivorsti juurde süüa. Seda on ta siiani saanud ja peab ka edaspidi saama.