Igor Gräzin: kes sekeldavad meie meres? (KesKus)

Eesti territoriaalveed: Läänemere äärse kontingendi peavalu on Vene-Saksa gaasi­juhe. Igor Gräzin selgitab, miks Eesti vajaks senisest suuremat 12-miilist merepiiri ja kuidas asi ära teha.

Praegu laiutab Soome lahes Soome ja Eesti vahel 6-miiline vaba koridor. 12-miiline merepiir võimaldaks meil kontrollida meres toimetamist, olgu selleks gaasijuhe või mingi muu ehitus.

Kiuslik inimene (autor ilmselt mõtleb Keskerakonna riigikogulast Evelyn Seppa – toim. märkus) alustaks sel­lest, et moodustada parlamendi uuri­miskomisjon, selgitamaks välja: kuidas sai juhtuda, et Eesti Vabariigi valitsus päise päeva ajal ja täie mõistuse juures (?) ning väärtus­tades sõnades Eesti riigi rahvuslikke huvi­sid (autor peab silmas Mart Laari juhitud “Isamaa” valitsust – toim. märkus) annab ära, asja eest teist taga üle tuhande ruutkilomeetri Eesti Vabariigi territooriumi. Kusjuures arutel­dava juhtumi teeb eriti huvitavaks see asjaolu, et anti ära ülimalt kasutoov territoorium, mida Eestilt mitte keegi ja mitte kunagi ei küsinud! Ning kuni tänase päevani pole me seda ter­ritooriumi tagasi võtnud vaatamata sellele, et mitte keegi pole tõsipoliitiliselt selle vastugi olnud, et me seda osa Eestist ka Eesti külge võiks tagasi tahta.

Miks me oma territooriumi “kokku tõmbasime”?

Aga kuna allakirjutanu on kõike muud kui kiuslik, siis – ma parem lihtsalt kirjeldan seda, mis on juhtunud ja jätan ajaloo hämarusse selle, miks ja kelle süül juhtus see, mis juhtus.

Jutt on Eesti (NSV ja nüüd ka Vabariigi) piirist Soome lahes. Laias laastus käivad asjad rahvusvahelises mereõiguses nõnda. (Seda sätestab ÜRO 1982. aasta Merekonventsioon.) Igal mereäärsel riigil on õigus deklareerida oma territooriumiks 12 miili laiune riba, mida mõõdetakse selle riigi lihtsustatud kaldajoonest (nn baasjoonest). (Art 3) Nendes kohtades, kus kahe mereäärse riigi kallaste vahekaugus on vähem kui 24 miili – nii, nagu see on mitmel pool Soome ja Eesti vahel – võib riik deklareerida oma territooriumiks mere kuni nende kahe riigi vahelise keskjooneni, nn mediaanini. (Konventsiooni art 15) Täpselt nõnda olidki lood Soome Vabariigi ja NSV Liidu (st Eesti NSV) ja hiljem – Soome Vabariigi ja Eesti Vabariigi vahel kuni aastani 1993. Mil mingil hetkel kaks riiki ootamata moel otsustasid “tõmmata” oma territooriumi “tagasi” – 3 miili võrra keskjoonest, tekitades eneste vahele 6-miililise vabamere koridori.

Igaks juhuks rõhutan: mereterritooriume kehtestatakse nimetatud ulatustes ühepoolses korras, riikide tahteavaldusena ja selleks pole vaja pidada mitte mingisuguseid läbirääkimisi ega küsida kelleltki miskit luba.

Rannariigi kontroll

Mis me keerutame, eks ole. Idee oli selles, et annetada Venemaale vaba ja kontrollimatu läbisõit Soome lahe keskelt. Kasutan sõna “annetada” sellepärast, et

a) Venemaa seda “läbipääsu” ei küsinud (sest lihtsalt normaalne, rahumeelne läbisõit ilma mistahes sigatsemisteta oli tal õiguse järgi niigi olemas- Konventsiooni art 17);

b) miskit seletust Eesti territooriumist loo­bumisele pole asjaosalised andnud ja

c) ei Eesti ega Soome pole selle priitaht­liku loovutuse eest mitte kunagi mitte midagi vastu saanud (isegi mitte Presidendi ameti-raha!).

Dokumendiks, milles nimetatud loovutus tehti (ja mis hiljem fikseeriti ka mitmes järg­nevas aktis) oli Eesti ja Soome vahel sõlmitud leping, mis vormistati 4. mail 1994. aastal riikidevahelise nootide vahetusena. St ilma selleta, et vastav territooriumi muutus oleks läbinud Riigikogu hääletuse, nagu seda nõuab EV Põhiseaduse § 121 (“Riigikogu ratifitsee­rib… Eesti Vabariigi lepingud, mis muudavad riigipiire”). Hullemgi veel: nimetatud noo­dis eneses on sõnastatud ränk loogiline vas­tuolu. Väidetakse, et kui piir jääks endiseks (st Soome ja Eesti merepiirid puutuksid kokku), “sulguks rahvusvaheline laevasõidutee Soome lahel täielikult” (juriidiliselt jabur väide!, läbi Taani ja Türgi väinade, Gibraltari ja sadades kohtades üle maailma) sõidavad maailmalaevad sama vabalt nagu Nõukogude ajal läbi Soome lahe).

Kõhe järgmises (!) lauses aga seatakse eesmärgiks “vaba läbipääsu alalhoidmine Soome lahes”. Seega jäetakse kõrvale asja­olu, et mere “suletuse” ja “avatuse” vahepeale jääb veel terve spekter võimalusi, milles meri on avatud “osaliselt”, st mille puhul meres sõitmine, ehitamine ja majandamine on ran­nariigi poolt juriidiliselt kontrollitud ja regulee­ritud ega saa kujuneda mistahes kolmanda riigi anarhia tallermaaks.

Ärakingitud vesi

Selles, kas ülalnimetatud 3-miililine tsoon on meie majandusvöönd (nagu täna) või meie ter­ritoriaalmeri (mis ta omal ajal oli ja milleks ta loodetavasti jälle saab) on oluline vahe (muu­hulgas ka sõjaline), ja seda ka gaasitoru osas.

Kui majandusvööndis saame me vaid mõjutada mingil määral torujuhtme paigalda­mise skeemi ja suunda, siis mistahes põhja-uurimistööd territoriaalmeres – sh merepõhja geoloogia alal, otsimaks trassi kulgemise kohta – saavad toimuda üksnes ranniku-riigi loal (Konventsiooni art 40). Uurimis- (ja luure-) laev Pjotor Kotsov ristles aga kingitud ja kinkimata vetes nii, nagu talle pähe tuli, ja mida seal põhjas tehti ja mida paigaldati – jumal seda teab.

Rääkimata sellest, et on siiski oluline vahe, kas torujuhe kulgeb läbi meie territooriumi meie loal (ja umbes poolemiljardilise tasu eest aastas) ja kõrval või ei-tea-kus-kaugel ning jumalast tasuta.

Kas meie süüdimatust on kuritarvitatud?

Õigupoolest polnud seda vahet Eestis veel õieti märgatudki hetkeni, mil hakkas lavii­nina jooksma sündmuste rida, mille vallan­das Saksamaa endise Liidukantsleri Gerhard Schröderi töölepalkamine Venemaa sisulise valitsuse – gaasikontserni Gazprom teenis­tusse. Tegemist oli Eesti seljataga loodud (ja – olgem ausad – ka Eesti enese poolt maha­magatud!) gaasitoru-projektiga Venemaalt Saksamaale, mille ehitamise olid Putin ja Schröder omavahel otsustanud. Me oleme süüdi oma naiivsuses (et mitte öelda – laus­lolluses!), aga fakt on ka see, et meie süüdimatust on kuritarvitatud. Erinevalt territo­riaalmerest ei saa me kontrollida ei selle toru ehitamist rahvusvahelistes vetes (muide: selle kulgemise kõht pole tänini täpselt teada), küsida siin transiiditasu, nõuda ökoloogi­list ohutust… ah mis!, me pole tolle toru eest küsinud vastu isegi mõistmist Pronkssõduri teisaldamisel! Gazpromi küsitud hinnad aga aiva tõusevad – Eesti tavainimesele umbes kolmandiku võrra eelmise aasta oktoob­ris. Eesti Gaas muide kuulub aga just neile samadele torupartneritele – Gazpromile ja Ruhrgaasile: 70% ulatuses. Eesti osalus ja kontrollivõime tema üle võrduvad nulliga. Täisvastuolus Euroopa Liidu poliitikaga on Gazprom (varjunime all Eesti Gaas) Eesti ter­ritooriumil nii gaasi tootja kui ka jaotusvõrgu omanikuna -järgmine probleem, mis vajab lahendamist…

Viimastel aegadel on Soome lahes ja sel­lega seoses juhtunud palju muudki… Sellest kõigest kõneles President Toomas Hendrik Ilves oma riigivisiidi ajal Soome. Ent asja võtab kokku ka teadmine, et veebruari kes-kel keeldus Euroopa Investeerimispank toru-projekti rahastamisest, viidates sellega seon­duvatele poliitilistele ja julgeolekuriskidele Euroopas. Morniks teeb ka see asjaolu, et veel olematu toru on saanud ettekäändeks Soome lahe regiooni merealade remilitariseerimisel.

Seadusjärgselt eestile kuuluv territoorium

Ent jättes siinkohal kõrvale kogu poliitika (ja seda on probleemi ümber kuhjumas enam kui küll!), täheldagem: tegemist on Eestile seadusejärgselt kuuluva territooriumiga, mis on ühtaegu kinnisvara (ütleme siis nii – sama­sugune nagu Viimsi, ainult selle vahega, et ta koosneb veest ja on veega käetud, ning kus meil jäävad teenimata miljardid) kui ka terri­toorium, mille eest me vastutame – nii oma­enese kui ka naabermaade ja Euroopa Liidu rahvaste ees. Ja vastutusest kõrvaleviilimine pole ilus ega pole see ka meie erakonnal kombeks.

Reformierakonna valimisplatvormis on lau­sung “Teeme Eesti suuremaks!”. Ma siis ütlen ka – kui palju suuremaks: 1250 ruutkilomeet­rit. Viimasel Riigikogu istungil andsin ma sisse eelnõu, millega Eesti seaduslik territoorium meres tagasi võetakse ja lubasin seda teha -juhul, kui mind Riigikokku valitakse- uuesti järgmise Riigikogu esimesel istungil. Nonii. Mis seal siis ikka… ES

PS. Seadus tuleb veidi keerukam kui kõneldud kolme miili riba tagasikehtestamine, aga selle tagant pole vaja otsida miskit erilist: 90ndate aastate lõpul lihtsalt juhtus nii, et läksid paral­leelselt käiku erinevad geograafiliste koordinaa­tide süsteemid, baasjoone tõmbamisel juhtusid sisse vead, ja täna on isegi paar kohta meres, kus piiri rangelt võttes sadade meetrite kaupa kogemata lihtsalt polegi.

Seega, kui juba, siis juba: saab kogu tolle merepiiriasjanduse nüüd lihtsalt ühekorraga ka muus osas korda.

Igal mereäärsel riigil on õigus deklareerida oma territooriumiks 12 miili laiune riba, mida mõõdetakse selle riigi lihtsustatud kaldajoonest(nn baasjoonest). (Art 3) Nendes kohtades, kus kahe mereäärse riigi kallaste vahekau­gus on vähem kui 24 miili – nii, nagu see on mitmel pool Soome ja Eesti vahel – võib riik deklareerida oma territooriumiks mere kuni nende kahe riigi vahelise kesk-jooneni, nn mediaanini. (Konventsiooni art 15) Täpselt nõnda olidki lood Soome Vabariigi ja NSV Liidu (st Eesti NSV) ja hil­jem – Soome Vabariigi ja Eesti Vabariigi vahel kuni aastani 1993. Mil mingil hetkel kaks riiki ootamata moel otsustasid “tõm­mata” oma territooriumi “tagasi” – 3 miili võrra keskjoonest, tekitades eneste vahele 6-miililise vabamere koridori.

Eesti võimalus on hetkel suurendada oma merepiiri meie ja Soome vahelise keskjooneni.