Kõikide demokraatlike riikide presidentidel on olnud oma parlamentidele ühesugune etteheide: parlamentides käib üks lehmakauplemine (vapside väljend 1930. aastatel) ja selle asemel, et ajada ühtset poliitikat, kembeldakse hoopis omavahel.
SL Õhtuleht, 19.10.2007
Kõikide demokraatlike riikide presidentidel on olnud oma parlamentidele ühesugune etteheide: parlamentides käib üks lehmakauplemine (vapside väljend 1930. aastatel) ja selle asemel, et ajada ühtset poliitikat, kembeldakse hoopis omavahel.
Igihaljas lehmakauplemine
Isegi USA president, kes kardab Kongressi nagu tuld, vihjas oma viimases aastakõnes millelegi sellisele. Muidugi, nii hullusti kui Lennart Meri pole riigikogu keegi veel sarjanud: nelja võileiva, paari pitsi viina ja igavanäolise tantsimise võimaluse eest. Mäletan, et kui president Mihhail Gorbatšov kutsus NSVLi demokraatlikult valitud ülemnõukogu “tööle hakkama ja liigne jutupuhumine lõpetada”, kviteeris Hardo Aasmäe palvega näidata kätte tellisehunnik, mida parlament tassida võiks, ja labidad, millega kusagil kraavi saaks visata.
Muidugi on parlamendis palju arvamusi ja ka krõbedaid vaidlemisi, aga isegi kõigest 100 inimese puhul on ühtse seisukoha väljatöötamine ikkagi inimlikult, poliitiliselt ja koguni sotsiaalpsühholoogiliselt väga raske.
Mõistagi on ainuisikulisel presidendil lihtsam ühte joont jälgida, kuigi ka see kaugeltki alati välja ei tule. Lennart Meri oli kaitseväe juht, aga kui juhtus Kurkse tragöödia, hakkas vastutama (uskumatu, tagantjärele!) – kaitseminister. Arnold Rüütel pidi nagu seisma maarahva huvide eest, ent läks seaduse piirimaile, kutsudes rahvast hääletama Euroopa Liitu astumisel (s.t Eesti-vastase) põllumajanduspoliitika poolt. Konstantin Päts pühendas 20 aastat sellele, et valmistada Eesti kaitseväge rünnakuks ainsa vaenlase – Venemaa poolt. Tasus aga vaid saada sellesuunaline vihje, kui tuli ainus käsk: täägid maasse! Selle tagajärjel kaotas Eesti ca neli korda rohkem inimesi kui sõjas NSV Liiduga oleks võinud minna.
Valitsus on riigikogu käepikendus
Kui rääkida valitsuse ja parlamendi vahelistest käepikendustest, siis vastavalt põhiseadusele toimib see täpselt vastupidi: valitsus on ja peab olema parlamendi käepikendus ja on seda isegi sel määral, et poliitikaelu alustavad rohelised kippusid suvel ja nüüd jälle parlamendis valitsuse tööd hoopis ise ära tegema.
Muidugi on valitsus ja valitsev koalitsioon omamoodi tandem: parlament ütleb, mida teha, ja valitsuses töötavad nii tublid parlamendisaadikud kui ka ametnikud, kes enam-vähem teavad, kuidas seda miskit teha.
Ja muide, seniajani, kuni pole tegemist olnud laus-põhiseaduserikkumisega (roheliste ideed määrata tähtaegu) või aktsioonidega, millest õhkub võõrriigi külma hingust (Keskerakonna mobilisatsioon pronkssõduri aegu pluss ähvardus korraldada rahvarahutused EV presidendi valimiste ajaks), on valitsus, aga ka parlament opositsiooni häält ka kuulda võtnud seal, kus see hääl mõistlik on olnud.
Mis seal rääkidagi – president peab olema rahva tavamõistuse hääl ja parlamendimeeskonna soojendusbänd või cheer-leader. Sest see lihtne, intelligentne ja arukas jutt peab Toompeal aeg-ajalt kõlama ja kui piiratud ka poleks presidendi põhiseaduslik võim, on tema moraalne autoriteet pretsedenditu. Ja olles põhimõtteliselt juba 10 aastat presidendiinstitutsiooni vastu, ei tahaks ma selle kadumist psühholoogiliselt. Kuidagi kõhedavõitu tunne on ikkagi teadmisega, et riigis, seal “üleval”, “Toompeast edasi” enam kedagi ei ole… Aga noh, igas venelases on natuke valgustatud monarhisti ja poolvenelases siis vastavalt pool.
Kuid kevadel ilmnes üks väga ohtlik tendents: parlamenditöö loomulikest komplikatsioonidest said üleöö meediaskandaalide objektid (näiteks: täidesaatva võimu kontroll parlamendi üle, nn tšekkide lugu; tehnilise personali suurendamise vajadus jne). Tulemuseks oli see, et niigi ärevatele aegadele järgnenud meediakäras kadus ära Eesti suveräniteedi keskküsimus (mis ehk millalgi tuleb tagasi): Eesti merepiiride taastamise teema. Ja Eesti energeetilise julgeoleku teema (aga tõsiselt, mitte paari loosungiga, nagu suvel üritati). Ja mõned veel.
Ajaloos on nii olnud: vabariigi ja demokraatia vastased on alul õõnestanud rahva valitud institutsioone ja siis on nende asemel võimule tulnud hoopis midagi muud…
Meil nii ei lähe. Ja anna andeks, kallis rahvas, Toompeal oli seni veel kerge eelsoojendus ja tõeliseks vaidluseks alles läheb… Eelarveööd on alles tulekul. Selle nimel, et Eestil paremini läheks. Ja kuna vastasleerid on nüüd muutunud teravamateks, siis…