Kui ma aastate eest Eesti üliõpilasmaleva Tomski rühma liikmena (komandör – Kuksa, meister – Ševeljov, söögiks – tatrapuder sääskedega) ja tööraamatuga Glav-Tjumen-Nefte-Gaz-Stroi 216. sillarongis krobelist ja paksu traati rullist lahti kerisin, seda juppideks lõikasin ja armatuuriks keevitasin, ei tulnud ma kordagi selle peale, et istun millalgi ilusas riigikogu saalis, sinimustvalge lipu all ja meenutan toda õnnetut rulli ja veritsevaid käsi.
SL Õhtuleht, 14.08.2007
Kui ma aastate eest Eesti üliõpilasmaleva Tomski rühma liikmena (komandör – Kuksa, meister – Ševeljov, söögiks – tatrapuder sääskedega) ja tööraamatuga Glav-Tjumen-Nefte-Gaz-Stroi 216. sillarongis krobelist ja paksu traati rullist lahti kerisin, seda juppideks lõikasin ja armatuuriks keevitasin, ei tulnud ma kordagi selle peale, et istun millalgi ilusas riigikogu saalis, sinimustvalge lipu all ja meenutan toda õnnetut rulli ja veritsevaid käsi.
Tomskist Euroopa Liitu
Sest siis ei teadnud ma veel, et just sealt, Aleksandrovski rajoonist, küll veidi kaugemalt – Streževoi naftaleiukohast – hakkab kümnete aastate pärast kulgema maailma lõhkumise kiilujoon ja et selleks pole teebloki armatuur, mida betooni sisse valasime, vaid kolmanda maailmasõja eelõhtuks valmistatav kaevik.
Ilukirjanduslikku jutustust energeetikast, «Iljitši lambikest», me muidugi teadsime – kui on suurema kamba peale tarvitamiseks kümmekond pudelit, siis tehakse ühest tahi abil lambike (et telk põlema ei läheks, aga kihulasi haisuga eemal hoiaks), lisaks tuli jälgida, et vorsti lõigates (polaarjoone taha seda kraami jätkus, koos kalamarja ja mandariinidega) neenetsi-nuga kogemata sõrme maha ei kaksaks… valada osati, muide, kuulmise järgi: üks klaasitäis – neli mulksu, kusjuures viimane – poolik.
Nüüd aga on aasta 2007 ja mul tuleb hakata ajama asju mitte oma südametunnistuse järgi (mis on paha, aga mitte poliitiliselt!), vaid sedamööda, kuidas klaarida omaenda isiklikku panust sellesse uude vastasseisu, millesse me kõik – kümned miljonid üliõpilased, muiduhulgused, kriminaalkurjategijad ja pätid – olime andnud oma panuse. Käivitades maailma suurimat naftamaardlat Loode-Siberis.
Euroopal seisab ees uue, nn. lühendatud põhiseadusleppevariandi heakskiitmine, mida rahvaste kätte enam igaks juhuks ei usaldata. Asi on muutunud tõsiseks ja seda nalja, mis meie astumisel Euroopa Liitu sai, pole enam paslik korrata: mäletate, Olari Taal väitis, et professorid Raig ja Gräzin püüdsid (naelapeade abil, käpardid!) kraavi lasta EV peaministri rongi, mäletame Partsi demonstratiivset žesti, mille ta laenas Göringilt, kui lükkas kõrvale valimiskabiini varjava kardina, Ene Ergma väidet, et ELi suhtes mitte ülemäära vaimustatud inimesed on rahvavaenlased ja isegi Arnold Rüütlit pilgutamas justkui pimedaid silmi, kinnitamaks oma seadusevastast toetust ühinemisele Euroopa Liiduga. (Erinevalt teistest oli tema käitumine kriminaalkohtulikul piirimaal.)
Euroopa Energialiit
Muidugi olime hulgakesi ELi astumise vastu, sest uskusime seda, et EL tehakse teoks, nagu lubatud: tsentralistliku riigina, rahvusriikide arvelt, kiiluna Atlandi bloki ühtsusesse, Eesti majanduse vastu… Nii arvasid tollal ka Tšehhi president professor (mitte loomakasvatuse, vaid majanduse alal) Vaclav Klaus, Nicolas Sarkozy, Tony Blair, Margaret Thatcher jpt. Kuid juhtus ootamatu: liit lagunes tasakesi ära, mitte pauguga, vaid vaikselt visisedes. Testküsimus: pole vaja paluda isegi Eesti riigikogu liikmeilt, vaid lausa ametnikelt Brüsselist nimetada viie viimasel ajal ette tulnud direktiivi teemad ja vastuseks saate kummalise õlakehituse. Siin ta ongi, see kõige ohtlikum!
Jah, toda aastate eest ähvardatud Brüsselit ei tule ja kahjuks jätkub piisavalt ka kurja meelega inimesi, kes ütlevad: noh, näete, mis seal karta oli!
Aga sisulist liitu ei tulnud (isegi seinapistikud pole seni ühesugused!) mitte sellepärast, et nood inimesed arvasid õigesti, vaid sellepärast, et nende ideed olid valed ja selline liit pidigi lagunema, kuigi inimlikult polnud seda kerge uskuda. Ent tänases olukorras, mida me veel kolm aastat tagasi ei teadnud, on meil Euroopa Liitu vaja, kuid sellisena, mis suudaks täna vastu astuda Venemaa energeetilisele pressingule, mis võib saada ohtlikuks meile kõigile, Venemaa kaasa arvatud.
Venemaa eesmärgiks on Euroopa energiatarned killustada ja võtta igale klannile andamiks oma udell. Kellelegi jääb Saksamaa ja tema alamad, kellelegi – Ungari, Itaaliaga on omad lepped jne. Muidugi järgneb sellele Venemaa enese rusudeksvarisemine (vürstid hakkavad pidama tavakohaseid pärilussõdu, osalt peavadki – tappes ajakirjanikke, kaukaaslasi ja kaevureid), aga enne seda, kui siis rahu maa peale saab, jõuavad paljud külma, pimeduse ja viletsa toidu tõttu hukkuda…
Ehk mõistab Eesti nüüd ja seekord: Euroopa tulevik on energeetilises ühtsuses ja normaalses koostöös vene nafta-gaasikompleksiga. Kui jääme ootama Euroopa traditsiooniliselt aeglast ärkamist, võib hilja olla… Ühesõnaga, täna on Euroopa Liidul mõte. Sedavõrd, kuivõrd ta tagab kontinendi energeetilise ühtsuse ehk lihtsamalt öeldes: uskumatu ellujäämise.
Streževoi armatuure tagasi keevitada ei saa, aga ehk miski uue karkassi saaks Euroopa Liidule ometi.