Järgmise poole aasta jooksul saab lääne tegutsemine olema määrava tähtsusega Ukraina vabadussõja edasisele kulgemisele. Ukraina toetamise lõpetamine või ettepanek istuda ühise laua taha näitaks lääne nõrkust, mida Venemaa oleks varmas ära kasutama, kirjutab kaitseminister Hanno Pevkur.
Ukraina astub vastu teisele sõjatalvele. Venelaste agressioon jätkub täies mahus, ent siit-sealt kostab jutte läbirääkimistest Venemaaga. Isegi kui keegi rahuläbirääkimisi Ukraina selja taga tõsiselt kaalub, peame mõistma, et sellised läbirääkimised saavad viia vaid võltsrahuni. Seetõttu ei määra vaba maailma järgmise poole aasta tegevus mitte ainult seda, kuhu poole vaekauss selles kurnamissõjas kaldub, vaid kujundab ka laiemalt Euroopa, sealhulgas Eesti julgeolekut.
Võltsrahu oleks enesepettus ja käivitaks viitsütikuga pommi. Seega on meie seisukoht ja ülesanne jätkata koos liitlastega enda kaitsevõime tugevdamist ja Ukraina toetamist ning olla sealjuures professionaalseks eeskujuks oma liitlastele.
Ukrainas käib kurnamissõda
Ehkki uudismeedia esikülgedelt on Ukraina sõjauudised pahatihti tagaplaanile tõrjutud, jätkab Venemaa hävitustööd samas mahus kui eelneva 21 kuu jooksul. Iga päev saab Ukrainas surma sadu inimesi.
Venemaa okupeerib viiendikku Ukrainast ja see on kaks korda rohkem, kui ta oli jõudnud hõivata alates 2014. aastast kuni täiemahulise sõja puhkemiseni mullu veebruaris. Peale Krimmi on tema käes pea kogu Luhanski oblast, kolm neljandikku Hersoni ja Zaporižžja oblastist ja tublisti üle poole Donetski oblastist. Butšad ja Irpinid pole kuhugi kadunud, tsiviilelanikkonna terroriseerimine jätkub okupeeritud territooriumidel rahvusvahelise üldsuse eest varjatult.
Samal ajal ei püüagi Venemaa varjata või looritada kolmveerand miljoni Ukraina lapse küüditamist ega mõtteid osa neist rindele saata. Venemaa kalkulatsioon on kalk ja küüniline: ta üritab veenda Ukrainat, aga tegelikult ka läänt laiemalt, et suudab seda sõda pidada kauem ning põhjustada üha enam kannatusi ja purustusi, kuni vastane lõpuks järele annab.
Venemaa usub oma strateegia edusse. Olles kaotanud Ukrainas tublisti üle 100 000 ja koos vigastatutega üle 300 000 mehe on Venemaa ühiskond oma absoluutses enamuses jätkuvalt Kremli agressiooni selja taga või suhtub sellesse ükskõikselt. Ühiskondlik tuimus näib olevat sedavõrd sügav, et valuläve nagu polekski.
Lahinguväljal on Venemaal kvantiteeti rohkem nii suurtüki- kui ka õhulahingutes, käima on tõmmatud sõjatööstus ja räägitud endale välja laskemoona isegi Põhja-Korealt. Venemaa sõjamootor töötab vaevaliselt, kuid ta on õppinud ja suutnud lüüa kannad Ukraina ida- ning lõunaosas nõnda sügavalt kaevikutesse, et Ukraina ponnistused oma maad tagasi võita on lääne abist hoolimata osutunud äärmiselt vaevarikkaks.
Venemaa enesekindlust toidavad sanktsioonid, mis küll toimivad, kuid mille efektiivsemaks muutmisel on lääs jäänud toppama ja mille aukudest on Venemaa õppinud mööda hiilima. Me teame oma kogemustest Eestis, et susserdamises on venelased maailmameistrid. Näiteks vaid väike osa Vene naftast müüakse allpool sellele kehtestatud 60-dollarilist hinnalage.
Järgmise poole aasta jooksul saab lääne tegutsemine olema määrava tähtsusega Ukraina vabadussõja edasisele kulgemisele. Ei saa välistada, et tehakse katse sõda ära lõpetada ja rahu sõlmida.
Avalik arvamus ütleb tihtilugu ette ära, kuhu otsuste pendel suunda näitama hakkab. Nii USA-s kui ka Euroopas on kohati näha toetuse langust Ukraina abistamisele. Ühendriikides on see märkimisväärselt kukkunud vabariiklaste seas, kus abistamise vastaseid on nüüdseks rohkem kui pooldajaid.
Euroopaski on pooldajate hulk vähenenud alla 60 protsendi, jäädes siiski veel vastaste suhtes kergesse ülekaalu. Tähelepanelikult tuleb jälgida narratiive, mis lääne meedias nähtavamal või varjatumal kujul püüavad mõista anda, et aeg on kaaluda relvade mahapanekut.
Ajaloost on aga teada, et kui soovid rääkida rahust, on esmalt vaja näidata seda võiduna. Nagu Briti peaminister Neville Chamberlain, kes 1938. aasta septembris kuulutas pärast Müncheni sobingu sõlmimist rahu kindlustamist (“peace for our time“). Sellesse konteksti sobivad justkui valatult siit-sealt kostvad sõnumid: Venemaa on juba strateegiliselt kaotanud, Venemaad ei tohi destabiliseerida, Jevgeni Prigožin olnuks veel hullem, vaja on lahendada kolmanda maailma toidunappus, vaja on rohkem keskenduda Iisraeli-Hamasi konfliktile või Hiinale.
Ühtäkki on taas pilti tulnud Ukraina sisetülid, korruptsioon, valimised ja inimohvrid. 31 NATO liitlasest kulutab kaitsele nõutud kaks protsenti SKP-st vaid 11. Venemaa oskab aga neid märke väga hästi lugeda.
Mida see tähendab Eesti ja laiemalt lääne vaatest?
Venemaa kallaletung Ukrainale on viimaste aastakümnete suurim väljakutse meie julgeolekule. Sõjad lõpevad ikka ühel hetkel rahuleppega, kuid Ukraina rahu ei tohi olla Venemaa tingimustel. Seetõttu peab Ukraina selle sõja võitma ja Venemaa Ukrainast taanduma. Agressioon ei tohi ennast ära tasuda, sest see ainult suurendab kurjategija isu.
Ukraina toetamise lõpetamine või ettepanek istuda ühise laua taha näitaks lääne nõrkust, mida Venemaa oleks varmas ära kasutama. See tooks päevakorda kõik need nõudmised, mille Venemaa esitas lääneriikidele mõned kuud enne Ukrainale kallale tungimist: NATO taandumine 1997. aasta piiridesse, avalik loobumine NATO laienemisest, Venemaa suurem sõnaõigus Euroopa julgeolekuarhitektuuris. Nii oleks hoobilt selles menüüs ka Eesti ja kogu turvavõrk, mis meie iseseisvust tagab.
Venemaa võib olla hetkeks sõjaliselt nõrgestatud, kuid palju olulisem on, et ta ei väljuks sõjast teadmisega, et tema strateegia töötas. Tema võitis, lääs taganes. Venemaal oleks miljon sõjakogemusega sõdurit, täistuuridele viidud kaitsetööstus, paremini toimiv mobilisatsioonisüsteem ja revanšismist toituv rahvusideoloogia. Selline areng ei garanteeriks kuidagi, et Venemaa piirdub viiendikuga Ukrainast ega pane lõpuks proovile kogu NATO-t.
Mida edasi teha?
Tuleb jätkata Ukraina toetamist. Kas või faktiliselt ei ole millegagi põhjendatav lääne võimalik käegalöömine. Ukrainat toetava Ramsteini koalitsiooni riikide majanduste maht ületab Venemaa oma 30 korda, kaitsekulutused 13 korda.
Lääs on küll suutnud praeguseks mobiliseerida kümneid miljardeid eurosid Ukraina abistamiseks, ent seda on siiski kordades vähem kui kulutati koroonakriisi leevendamiseks, mille mõju ainuüksi USA majandusele mõõdetakse triljonites dollarites.
Paljuräägitud sõjaväsimus on pigem seletatav meedia ja selle tarbija näljana saada pidevalt uut sisu kui põhimõttelise seljapööramisena Ukrainale. Seega on lääne selge, tugev ja silmaga nähtav sõnum Ukraina abistamiseks kriitilise tähtsusega. Ent sama tähtis on ka kõigi liitlaste enda võimekuste kiireloomuline arendamine.
Eesti riigikaitse on nii isikkoosseisu, relvastuse kui ka laskemoona poolest astunud uude ajajärku. Oleme suutelised esitama Venemaale sõjalis-strateegilisi dilemmasid, ent loomulikult ei ole Eesti riigikaitse lõplikult valmis. NATO tervikuna on küll muutnud oma heidutushoiakut ja leppinud kokku kaitseplaanides, ent üksikuna on liitlastel veel pikk tee minna, et heakskiidetud kaitseplaanid vajadusel edukalt rakendatavad oleks.
Olen veendunud, et lääs vajab veenvat ning kõigile mõistetavat strateegiat Ukraina pikaajaliseks abiks. Eesti on näidanud nii miljoni mürsu initsiatiivi kui ka sanktsioonide eestkõnelejana, et oleme teinud Ukraina abistamisel õigeid asju. Loodetavasti saame ka pikaajalise strateegia kujundamisel olla liitlaste innustajaks ja ka selle strateegia sisuga täitjaks. Kaalul on rohkem kui vaid lääneliku mugava elu kindlustamine järgmiseks kümneks aastaks.