Viimastel päevadel on tõusnud küsimus – mis on lahti riigikaitses? Lahkuvad nii ministeeriumi kantsler kui kaitseväe juhataja. Inimesed ikka liiguvad ja tulevad uued. Sageli sama võimekad või võimekamadki. Kindral Martin Herem otsustas liikuda reservi ja tema asemele asub vägagi võimekas kindral Andrus Merilo. Kantsler on omal vabal soovil otsustanud liikuda eluga edasi ja ministeerium saab uue kantsleri.
Vaadates aga meediapilti, vajavad mõned faktid ja seisukohad klaarimist. Alustame kantsleri justkui peamisest põhjusest lahkumiseks, et riigikaitse pole viimasel ajal raha juurde saanud. Puhtad faktid – kui 2022. aasta kaitse-eelarve oli vastuvõtmisel 771 miljonit, siis Ukraina sõja täiemahulisel puhkemisel tehti koheselt kiired rahasüstid ja koos eelmisel aastal valitsuse tehtud otsusega panustame edaspidi püsivalt vähemalt 3% SKP-st riigikaitsesse, olles praeguseks kaitsekuludega jõudnud 3,4% tasemele, eelarvemahuga 1,34 miljardit. Ehk kasv on pea kahekordne.
Otsusteks on saanud, ja osalt juba ka kohale jõudnud, üliolulised võimearendused nagu näiteks kaudtuli (HIMARS, tapjadroonid, lisa K9-d ja ratastel suurtükid), lühi- ja keskmaa õhutõrje (PIORUN ja IRIS-T), laevatõrjeraketid, meremiinid ja palju muud. Ukraina pikaajaliseks abistamiseks on tehtud põhimõtteline otsus panustada 0,25% SKP-st. Loodud on kaitseinvesteeringute fond 50 miljonit.
Värskes ministeeriumi arengukavas sai eritähelepanu laskemoon, mille soetamiseks lisati 470 miljonit võrreldes varasemaga. Sõlmitud on kaitsekoostöö kokkulepped Suurbritannia, USA ja teiste liitlastega. Alustasime kaitsetööstuspargi arendamisega ja oleme olnud aktiivsed algatustega nii Euroopa Liidus kui NATOs.
Märkimisväärselt tugevdatud
Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata, ent oluline on mõista, et oleme märkimisväärselt Eesti riigikaitset tugevdanud. Ühtegi toretsevat otsust nagu ohvitseride kasiino 30-ndatel, pole riigikaitses tehtud ja adume selgelt, kuhu teravik peab olema suunatud. Kantsler Salm nende otsuste osalisena teab seda suurepäraselt. Kui soovime teha järgmist sammu, peame arvestama, et see saab tulla kas millegi olemasoleva, laenu või uute maksude arvelt. Kantsleril siinkohal aga vastutus lõpeb.
Lihtne on korraldada riigikaitsearengut, kui raha voolab peale piiramatult. Palju keerulisem aga siis, kui valikuid tuleb teha piiratud ressursi tingimustes. Tasub meeles pidada, et nii, nagu valitsusel pole oma raha, pole ka riigiametnikul. Kõik tuleb koguda inimestelt ja puudu on seda võrreldes soovidega kõigis valdkondades. Fakt on, et Eesti kulutab riigikaitsele palju rohkem kui varem ja tagab ühise julgeoleku koos liitlastega. Ärgem unustagem, et julgeolekut ilma rahandusliku jätkusuutlikkuseta ei ole olemas.
Loomulikult on vaja teha rohkem, aga tehes enam, peame tegema seda arvestusega, et riik päris lõhki ei läheks. Neilgi päevil arutame, kas on võimalik ja kui, siis kuidas oleks võimalik leida riigikaitsesse täiendavalt 1,5 miljardit moona jaoks. Kas laen, võlakirjad või uus maks. Lihtsaid valikuid ilma olulise jalajäljeta tulevikule kahjuks pole.
Kantsler Salm pikaaegse riigiametnikuna teab kõiki neid valikuid ja eelneval kahel aastal saime koostöös kenasti ka valitsusele asjad ära seletada ning lisaraha leiti. Olen veendunud, et leitakse ka edaspidi.
Ehk rahastamine lahkumise põhjusena ei ole väga veenev. Raske on ka uskuda, et kantsler, kes kõva häälega riigikaitse tugevdamist nõuab, viskaks pilli põõsasse kohe, kui väiksemgi vastutuul puhub. Tugev juht murrab sellest vastutuulest läbi ja ei jäta kaasvõitlejaid lahinguväljale sellepärast, et mõni tema soovitustest, nagu näiteks Veiko-Vello Palmi määramine Kaitseväe juhatajaks, arvestamata jääb.