Viimasel neljal aastal oleme pidanud silmitsi seisma kolme ootamatu kriisiga: koroona-, energia- ja julgeolekukriis. Aga nende kolme kriisi ajal on juba aastaid kestnud üks pikaajaline kriis, kliimakriis.
Kliimakriis on seotud kolme eelmainituga ja selles kriisis on koos meie inimeste tervis, meie riigi energeetika ja julgeolek. See tähendab ohtu meie poliitikale, majandusele ja kultuurile. Kui meil ei ole elamisväärset planeeti ja elurikkust looduses, ei ole ka meid ega ühtki eelmainitud valdkonda. Peame mõistma, et inimene on ökosüsteemi osa, mitte selle valitseja.
Värske IPCC raport kinnitas kõike, mida teadlased on juba aastakümneid rääkinud: et kliimakriis eskaleerub ning et ohjad on just poliitikute käes, sest vaja on vastu võtta otsuseid, mis aitaksid täita kliimaeesmärke. Neid eesmärke tuleb täita kiiremini, kui oleme ülemaailmselt kokku leppinud, sest kõik prognoosid näitavad, et praeguses olukorras ja tempos me nende eesmärkideni ei jõua.
Esimene IPCC raport loodi aastal 1988 ning sellest ajast saati on sel ilmunud kuus põhjalikku aruannet ja mitukümmend vahearuannet erinevatel teemadel. Ent 35 aastaga on kogu maailma heitkogused ja planeedi temperatuur vaid tõusnud. Enam kui 700 teadlase kirjutatud raport rõhutab, et elamiskõlbliku ja jätkusuutliku planeedi säilitamise ajaaken sulgub, tugev kliimapoliitika on võtmetähtsusega.
Asjata pole esimeste kliimaeesmärkide tähtajaks ülemaailmselt lepitud kokku 2030. aasta. Selleks aastaks on prognoositud planeedi temperatuuri tõus 1,5 kraadini, milleni jõudmine on lävepakuks veel raskemasse kliimakriisi ajastusse.
Ja raport rõhutas tugevalt ka seda, mille eest teadlased on juba aastakümneid meid hoiatanud. Kasvuhoonegaaside samas tempos tõus mõjutab kõiki kliimasüsteemi komponente ning kliimakriisi tagajärjed võivad olla pöördumatud. Ilma kiire ja efektiivse tegutsemiseta, mille hulka kuuluvad kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine, ähvardab kliimamuutus mitte vaid ökosüsteeme ja elurikkust planeedil, vaid ka järgmiste põlvkondade heaolu ja elukvaliteeti tervikuna.
Seega on praegused poliitilised otsused on suurima mõjuga just järgmistele põlvkondadele, kes tehtud otsuste tagajärgedega, olgu need head või halvad, elama peavad.
Riigi tuleviku ja poliitikate planeerimiseks on oluline lähtuda seadusest, nii ka kliima- ja keskkonnaküsimustes. Põhiseaduse § 5 ütleb, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult, ning § 53 ütleb, et igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Seega on meie looduse ja elukeskkonna kaitse olulisus sätestatud põhiseaduses, ent siiski on keskkonna- ja kliimapoliitikas teatav hall ala.
Selleks, et saaksime oma riigi kliimapoliitikat kujundada ka iseseisvalt, mitte vaid lähtudes Euroopa Liidu direktiividest, vajab Eesti kliimaseadust, mis sätestaks igale sektorile kliimaeesmärkide täitmisest lähtuvalt kohustused, õigused ja normid. Praegu on Eesti keskkonna- ja kliimapoliitika killustunud, puudub ühine arusaam, mis on täpsed rollid ja ülesanded kliimaeesmärkideni jõudmiseks ning ettevõtjatel puudub ettenähtavus.
Selle aasta algul ütles ka õiguskantsler Ülle Madise, et kliima ja keskkonna kaitsmiseks võetud kohustuse täitmiseks ja muudatuste elluviimiseks peab riigikogu vastu võtma vajalikud seadused, seda enam, et kliimaeesmärkide tähtajad lähenevad.
Tellimus õigusselguse järgi kliimapoliitikas on tulnud igast sektorist ja teadlastelt ning nüüdseks ühiskonnalt tervikuna. Konsensus on olemas ka peaaegu kõikide erakondade seas. Töö kliimaseaduse loomiseks on juba alanud, uues valitsuses on esmakordselt kliimaminister, kelle alluvusse koonduvad need vastutusvaldkonnad, kus on vaja huvigruppide ja ekspertide koostöös kliimaseaduses kokku leppida.
Vastutus kliimakriisi lahendamise ees lasub eelkõige poliitikutel, sest nemad juhivad riiki. Vastutuse võtmist saab alustada kliimaseaduse loomisega. Eesti ühiskond tervikuna koos kõikide sektoritega peab aru saama, mis on kliimapoliitika eesmärgid ja kuidas nii riigi kui ka üksikisiku elu sellest muutub. Kliimaseadus loob nendes küsimustes kauaoodatud selguse.
Kui kehtestame kliimaseaduse, ei jää ruumi riiklikku kliimapoliitikat õõnestada neil, kes selle eesmärke õigeks ei pea või neist ei huvitu. Kõigele lisaks oleme Euroopas üks vähestest riikidest, kus kliimaseadust veel pole. Olen nõus värske kliima- ja elukeskkonnaministri Kristen Michali öelduga, et kliimaseaduse loomisega peab kaasnema aus debatt.
Peame läbi õigusselguse leidma tasakaalu looduse ja majandushuvide vahel ning jõudma kompromissini, mille abil järgnevatel aastakümnetel riigi kliimapoliitikat juhtida. Kuid ärgem unustagem, et samal ajal, kui meie debateerime, on kliimakriis endiselt taustal hoogu kogumas.