Head erakonnakaaslased
Olen teie ees teist korda Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni juhina, et anda ülevaade sellest, mida meie parlamendi suurim, 34 liikmega meeskond selle aasta jooksul on ära teinud.
Alustan lõpust ehk kõige viimasest seisust. Möödunud kuu aega on meie poliitilises ruumis olnud väga ärevad. Ajalehti lugedes või Riigikogus ringi liikudes jääb mulje, et uued koalitsioonid tekivad ja lõhkevad sekunditega nagu seebimullid. Ma kinnitan, et oleme igapäevase poliitilise sahmimise käigus hoidnud väga selgelt silme ees Eesti riigi tulevikku. Teinud neid otsuseid, mis Eesti vabariigi iseolemist ja Eesti inimeste head käekäiku aasta, kahe ja kümne pärast edendaksid.
Eile meieni jõudnud viimane uudis räägib sellest, et erakond Isamaa on võtnud vastu meie ettepaneku alustada koalitsioonikõnelusi uue valitsuse kokkupanekuks koos sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonnaga. Eestile on see hea märk, et saame keerulisel ajal loodetavasti stabiilse ja vastutustudliku valitsuse. Valitsuse, mis valimisteni jäänud kuude jooksul astub Eestile vajalikud sammud meie riigikaitse tugevdamiseks, eestikeelse hariduse arendamiseks ja inimeste toimetuleku toetamiseks hinnatõusude tingimustes. Ilmselt on meile kõigile selge, et järgmised kuud tulevad keerulised, aga rasketel aegadel tulebki välja inimeste tegelik sisu. Me läheme neile läbirääkimistele heas usus, et saame kokkuleppele, mis kõigile kolmele erakonnale olulisi teemasid laseb teoks teha.
Lähen oma ülevaates nüüd aasta tagusesse aega, et selgitada neid sündmusi, mis meid on nii kaugele toonud.
Juunis 2021 läksime suvele ootusega, et 16 kuud kestnud koroonakriis on saamas ajalooks. Käivitunud oli massiivne vaktsineerimiskampaania kõigis vanusegruppides ja nakatumisnumbrid olid madalad. Kahjuks tabas meid sügisel halb üllatus: koroonaviiruse uus, nakkavam ja ohtlikum deltatüvi viskas nakatumisnumbrid uuesti lakke ja ähvardas taas kogu elu Eestis sulgeda.
Me lähtusime kriisi lahendamisel põhimõttest hoida ühiskond nii avatud kui võimalik, seda eriti just meie lastele. Meie eesmärk oli vältida nii palju pandeemia nähtamatuid ohvreid, kui võimalik, hoides samas meditsiinisüsteemi toimimas. Selleks rakendas valitsus piiranguid neile, kelle elu selles paneemias uuringunumbrite järgi kõige rohkem ohus oli ehk vaktsineerimata inimestele. Loomulikult oli läbi kriisiaja palju neid, kes arvasid, et valitsus peaks tegema kõike hoopis teistmoodi. Tõsi, selles, mida peaks tegema, läksid arvamused lahku – osad leidsid, et ühiskond tuleks rohkem kinni panna, teised jälle, et piirangud kaotada. Kui me nüüd võrdleme ennast teiste maailma riikidega, näeme, et meie valikud olid siiski laias laastus õiged. Surmade arvult miljoni inimese kohta oleme Euroopa riikidest esimese poole seas, eespool kõigist meie Ida-Euroopa saatusekaaslastest, kuigi enamik riike rakendas meist pikema aja jooksul palju karmimaid piiranguid. Samas Eesti majandus on taastunud Euroopas pea kõige kiiremini, mis muide on üks põhjus, miks meie hinnad teistest riikidest kiiremini kasvavad.
Kuigi koroonakriis on üle kahe aasta vana ja ülemaailmselt on näiteks surmade numbrid esmakordselt langenud 2020. aasta märtsi tasemele, ei ole valitsusel plaani kriis lõppenuks kuulutada ja medalid välja jagada. Talvine omikroni hiidlaine andis meile kogemuse, et viirusetüvi võib muutuda ja muuta meie käsitlust kriisist. Ent mul on küll väga tugev lootus, et kriisi piiramine üleriigiliste keeldude ja sulgemistega ei pea enam tagasi tulema. Selleks peame sügisesel viirusehooajal olema valmis end vaktsineerima. Meditsiinisüsteemi on sügiseks jõudnud ravimid, mis loodetavasti muudavad koroona lihtsalt üheks tüütuks viirushaiguseks, millega tuleb küll tegeleda, aga mille ees surmahirmu enam tundma ei pea. Pärast teist maailmasõda möllanud Hispaania gripp muutus kahe aastaga siiani levivaks gripitüveks, loodame, et nüüd sada aastat hiljem läheb samamoodi. Parlamendile tähendab see, et peame koroonakriisi õppetunnid kokku koondama ja vaatama, kas selle jooksul loodud seaduslik raamistik kriisi haldamiseks on parim võimalikest. Kindlasti on inimesi, kellel sõnaühend NETS ajab ikka veel kopsu üle maksa, aga ma usun, et hiljemalt pärast Riigikogu valimisi saame selle küsimuse lahendada.
Head kuulajad
Seesama hea töö koroonakriisi juhtimisel võimaldas meil riigikogus sügisel vastu võtta riigieelarve, mida peaminister nimetas heade uudiste eelarveks. Saime pakkuda märgatavat palgatõusu kriisis kõige paremat tööd teinud eesliini töötajatele nagu õpetajad, politseinikud ja meditsiinitöötajad, hoida Teadus-arendustegevuse kulud 1% juures SKTst, näha ette pensionitõusud, keskmise pensioni tulumaksuvabastuse ning üksi elava pensionäri toetuse tõusu 200 euroni. Selle kõige juures tuleb tunnustada rahandusministrit, kes suutis riigi rahanduse hoida paremas korras, kui kriisieelsetel headel aegadel tema eelkäijad.
Ent mis kõige olulisem: juba eelmise aasta riigieelarvega nägime ette Eesti kaitsekulude tõstmise rekordilise 750 miljoni euroni aasta, mis tegi selleks aastaks 2.31% SKTst. See oli otsus, mis oli selgelt oma ajast ees. Kahjuks tuli selliseid otsuseid meil langetada veel.
Tuleb tunnistada, et arutasime sel aastal korduvalt oma kolleegidega, kas Eesti ja Euroopa on tagasi aastas 1939, nagu ütles Eerik-Niiles Kross ühes oma ettekandes. Nägime, kuidas meiegi naaberriik Venemaa iseseisva ja suveräänse Ukraina riigi piiride taha sadu tuhandeid sõdureid koondas, samal ajal ukrainlasi oma meedias halastamatult dehumaniseerides. Paralleelid natsi-Saksamaa või totalitaarse Nõukogude Liiduga olid ilmselged. Kahjuks ärkasime just 24. veebruaril teadmisega, et täiemahuline sõda ühe Euroopa riigi vastu on siiski alanud. Ent erinevalt 1. septembrist 1939 läks Eesti sellele olukorrale vastu palju kindlamas ja selgemas positsioonis.
Esiteks pole me enam üksi. Eestis on nii liitlasväed kui NATO hävituslennukid, me kuulume kindlalt Euroopa Liidu ja NATO riikide sekka, kes selles sõjas on otsustavalt asunud Ukrainat toetama.
Teiseks otsustas valitsus juba jaanuaris teha otsustavad sammud Eesti kaitsevõime tõstmiseks, võttes kiirendatud korras kasutusele 380 miljonit eurot. Teise sarnase otsuse tegi valitsus märtsis, mis tähendab kokku üle 850 miljoni täiendava euro meie kaitsevõimesse investeerimist kahe aasta jooksul.
Kolmandaks toetasime ühena esimestest Ukrainat reaalse relvaabiga. Eestist saadetud tankitõrjeraketid jõudsid Ukrainasse enne 24. veebruari. Kokku on Eesti Ukrainale relvaabi andnud 240 miljoni euro ulatuses ehk umbes kolmandiku oma igaastasest kaitsekuludest. Need on olnud suurepäraselt kulutatud eurod, iga Ukrainas hävitatud ühik Vene sõjatehnikat tõstab otseselt ka meie turvalisust. Paradoksaalselt ütlevad meie luureandmed, et nii vähe vägesid pole otse Eesti piiri taga olnud aastakümneid.
Ja neljandaks võttis Riigikogu veel 23. veebruaril vastu prohvetliku avalduse, milles nimetasime Venemaa tegevust kuriteoks rahu vastu ja kutsusime üles vene sõjakurjategusid uurima ja kurjategijaid karistama. Mäletan, et pärast selle avalduse vastuvõtmist juhtus Riigikogu saalis midagi, mida igapäevaselt ei näe, saal aplodeeris püsti seistes.
Just tänu neile, oma ajast ees olevatele sammudele on meie peaministrist saanud selle sõja ajal üks Läänemeelsete riikide eeskõnelejatest. Tema selged sõnumid, et Putin peab sõja kaotama , et gaas võib olla kallis, aga vabadus on hindamatu, et Ukraina on küll lahinguväli, aga ka kuriteopaik, on jõudnud miljonite meie liitlasteni ja tõstnud kindlasti ka Eesti riigi väärtust nende silmis. Mul on väga hea meel, et just Kaja Kallas on see, kes esindab Eestit juuni lõpus toimuval NATO tippkohtumisel, kus me küsime oma liitlastelt meie julgeoleku tugevdamist. Me ei tea veel, mida seal otsustatakse, aga teist nii head eestkõnelejat Balti riikidele ja kogu meie regioonile lihtsalt pole olemas.
Head sõbrad!
Viimane talv oli Eestile keeruline. Aga kui nüüd sellele ajale tagasi vaadata, saab üha selgemaks, et tegelikult pistsime me rinda ühe suure kriisiga, mille algatas Vladimir Putin selleks, et tema sõjaline sissetung Ukrainasse paremini läheks. Jah, meie gaasi- ja bensiinihinnad tõusid ennenägematusse kõrgusesse, aga kes neid tõstis? Eks ikka Venemaa isevalitseja, kes lootis sellega oma vastaste seas segadust ja viha külvata. Ka elektri hinnatõusus oli oma osa gaasil, millel töötavad jaamad lülitatakse sisse siis, kui teised võimsused on ammendunud. Lõpuks käivitas Putin Ukraina tsiviilelanikke rünnates ka suure sõjapõgenike laine, mis tabas samuti eeskätt Ukraina naaberriike.
Ma pean ütlema, et Eesti on võitluses nende meie ette seatud takistustega hästi toime tulnud. Kindlasti tuleb siin tänada Eesti inimesi, kes on avanud oma kodud ukrainlastest põgenikele ja teinud kümnete tuhandete sõjaõuduste eest lahkuma pidanud inimeste elu siin võimalikuks. Samuti peame tänama kõiki riigiametnikke, kes on inimeste muredega töötunde lugemata tegelenud. Riik omalt poolt pani õla alla hinnašokkidega võitlemisel ja kehtestas Euroopa ühed heldemad toetusmeetmed kiiresti tõusnud energikandjatele. Kardetavasti pole neist pääsu ka sel talvel.
Me peame siiski mõistma, et riigil pole lõputult ressurssi, et tõusnud hindasid kinni maksta ning paratamatult need meetmed kiirendavad hinnatõusu veelgi. Lahenduseks on siin asjad, millest pärast raha kulutamist jääb meile endilegi midagi näppude vahele, ehk investeeringud. Üks põhjus, miks elektrihinnad said nii kõrgele tõusta, on, et meil pole piisavalt odavat taastuvenergiat.
Rohepööret tuleb kiirendada. Mul on hea meel, et oleme lisaeelarvega leidnud võimalusi toetada era- ja kortermajade soojustamist ning päikesepaneelide installeerimist. Oleme Riigikogus teinud ka pingutusi, et kiirendada tuuleparkide ehitamist ja pakkuda tuulikute lähedal elavatele inimestele kompensatsiooni, et võimalikud häiringud saaks inimestele kompenseeritud. Tuulest võiks saada Eesti uus rahvuslik rikkus, nagu on öelnud kolleeg Annely Akkermann. Lõime elektrimüüjatele ka paindlikuma seaduse raamistiku, et pakkuda klientidele pikkade tähtajaliste lepingutega fikseeritud hinnaga soodsamat elektrit, loodan, et nende lubadused peavad ning näeme suve jooksul uusi soodsamaid pakkumisi. Ma kutsun kõiki Eesti inimesi üles mõtlema sellele, kas enda energiatarbimises on võimalik teha kokkuhoidu, näiteks kui teie elektritarbimine on suur, võiks suve jooksul üle vaadata, kas ehk oleks mõistlik sõlmida fikseeritud hinnaga elektrileping, nagu on teinud 90% soomlastest.
Väga selge samm valitsuse poolt oli ka otsus loobuda Vene torugaasist, et mitte toita Putini sõjamasinat. Selleks käivitasime ülikiiresti era- ja avaliku sektori koostöös LNG gaasiterminali ehitamise Eestisse. Tänu hästi tehtud eeltööle on lootus, et see valmib juba käesolevaks sügiseks, ehk varem, kui üheski teises riigis meie piirkonnas.
Me oleme astunud tõsiseid samme ka selleks, et investeerida meie laiapindsesse riigikaitsesse ja sisejulgeolekusse. See tähendab näiteks meie idapiiri väljaehitamise kiirendamist, millesse valitsus pani 21 miljonit eurot, aga ka näiteks varjumiskohtade ja õhuhäiresüsteemide väljatöötamist. Ma ei ole nõus nendega, kes arvavad, et need asjad oleksid pidanud meil juba 30 aastat valmis olema, kolleeg Mati Raidma on seda selgitanud nii, et meie prioriteediks on seni olnud igapäevase elupäästevõimekuse arendamine, olgu selleks siis tuletõrje, kiirabi või õnnetuste ennetamine. Kui me oleks sinna suunatud raha investeerinud näiteks varjenditesse, oleks reaalsete elude päästmiseks jäänud vähem. Ent pärast 24. veebruari on maailm muutunud ja riik peab ka varjumiskohtade ja õhuhäire küsimused tõsiselt ette võtma. Igatahes teame, et meie siseturvalisuse kaitsjad on maailmatasemel, nägime ju ise, kui rahumeelselt, aga samas otsusekindlalt sai meie politsei hakkama nii koroonaprotestide, kui 9. mai rahvakogunemiste kontrolli all hoidmisega.
Tagasi tänasesse päeva jõudes näeme, et suuri väljakutseid meie ees on mitmeid. Me peame saavutama Eestile järgmiseks 9ks kuuks parima koalitsioonilepingu. Üks teema, mille eest me kindlasti seisame, on eestikeelne haridus. Oleme seda püüdnud teoks teha vähemalt 2017 aastast saadik. Selles valitsuses astusime haridusminister Liina Kersna juhtimise mitu tõsist sammu: käivitasime ekspertide abil eestikeelse hariduse tegevuskava ja panime selle tegevustesse ka riigieelarve vahendeid. Ent olime selle teema kaitsel üksi, mida näitab ka viis, kuidas meie eelmine koalitsioonipartner koos EKREga lasteaedade eestikeelseks muutmise eelnõule vastu hääletas. Pole hullu, uues valitsuses saamegi sel teemal edasi liikuda kiiremini, praegu on hetk soodne, et lõpuks ometi luua haridussüsteem, mis ei tooda enam inimesi, kes Eestis koolis käinutena eesti keelt ei räägi.
Ja muidugi peame ennast ette valmistama Riigikogu valimisteks 2023. aasta märtsiks. Eelmine kord läksime sinna loosungi all Parem tulevik. Ka seekord peame sõnastama, mida parem tulevik meie jaoks tähendab, et sellele Eesti inimeste toetust küsida. Meie programmimeeskond on selleks juba mõned kuud üle Eesti erakonna liikmetega kohtunud ning arutelusid pidanud ja täna siin näeme nende esimesi tulemusi. Ent kindlasti on meil ruumi uutele ja parematele ideedele, nii et kui teil on häid mõtteid, pöörduge julgelt meie toimkonna juhtide poole.
Meie valimisrong kihutab juba päris kiiresti, aga veel pole hilja sellele peale hüpata. Nagu Reformierakonnale kohane, hoiame meeles kodanike riigi manifesti vaimu ja ajame liberaalset ja parempoolset poliitikat. Meie Riigikogu fraktsiooni suure laua taga on praegu ruumi 34 saadikule ja kui kõik on kohal, on see ruum viimase piirini täis. Ma väga loodan, et pärast valimisi peame kõigi ära mahutamiseks veel mõne seina maha lõhkuma, nagu seda on varem ajaloos juhtunud.
Elagu Eesti, Elagu Reformierakond.