Mida vanemaks saavad riigid, seda suuremaks paisub avalik sektor. Bürokraatidel on omadus bürokraatiat juurde toota, ajada siirdeid üha rohkematesse valdkondadesse. See ei ole ilmtingimata halb, sest paremini korraldatud teenused või suurem kontroll protsesside üle aitavad meil ühiskonnana nii mõnelgi juhul edukamalt toimida. Kuid liigne bürokraatia seevastu halvab majanduse, aeglustab protsesse ja muudab kõik teenused kallimaks. Lõpuks kannatab kogu ühiskond.
Eesti riigi administreerimiskulud on aastaid kasvanud, viimastel aastatel märkimisväärselt kiiremini kui majandus. Avaliku sektori koomaletõmbamine on poliitikule sama hea kui kukkuva noa püüdmine, sest ühel või teisel moel on see alati kellelegi ebameeldiv ja tekitab kriitikat – aga seda tuleb teha, mitte pigistada probleemide ees silma kinni ega lükata neid tulevikku laste kaela.
süüdistatakse seetõttu kasinuses, rahasaju ajal vihmavarju kandmises, dogmades ja inimestest mitte hoolimises. Karm fakt on aga see, et eelmiste valitsuste ajal süvenes riigivõlg kiiresti, eelarve oli aastaid miinuses, toimus suur ülekulutamine. Eelmisesse strateegiasse oli kirjutanud miljardi jagu tühje kärpeid, mis ei olnud mitte millegagi sisustatud. Praegusel koalitsioonivalitsusel on seetõttu topeltraske ülesanne leida kate kriisis tekkinud eelarvevajadustele ja ka nendele tühjadele kärbetele, mis eelarve veel rohkem tasakaalust välja viisid.
on seadnud asutustele eesmärgi vähendada tegevuskulusid. Kuidas seda tehakse, on asutuste ja organisatsioonide otsustada, sest ükski poliitik ei tunne valdkondi nii süvitsi kui selle valdkonna tippeksperdid. Loomulikult on soov, et sümbolite kallale selles protsessis ei minda, ent meil pole kombeks kaitseväe juhatajale öelda, kuidas on kõige õigem riiki kaitsta, või politseiametile ette kirjutada, kuidas peab olema korraldatud siseturvalisuse tagamine.
Julgustame asutuste juhte otsima kohti, kus tõhusamaks muutuda: seejuures kaitstes eesliinitöötajaid. Iga kriis annab võimaluse teha reforme, milleks muidu tõuget ei ole. Soov kokku hoida paneb riigiaparaati leidma koostööd ministeeriumite vahel ja kaardistama kohti, kus riigi eri valdkondades tehakse samu asju.
Avalik sektor peab olema solidaarne erasektoriga, tööinimeste ja ettevõtjatega. Bürokraatide armee paisumisele tuleb piir panna, sisemised ressursid üle vaadata. Erasektoris ei kuku pastakas pärastlõunal, sama mentaliteet peab olema riigi juhtimisel. Riigi funktsioon ei ole rohkem riiki tekitada, vaid otsida viise, kuidas inimesed saaksid mugavamalt oma asjad aetud ja paremini elatud.
Avalik sektor peab olema solidaarne erasektoriga, tööinimeste ja ettevõtjatega.
Korras
suurendab meie majanduse vastupanuvõimet tuleviku kriiside vastu ja vähendab survet . Eesti riigi võime laenata suuri summasid väga soodsatel tingimustel tuli meie headest riigireitingutest, mille vundamendi lõi meie varasem korras .Kavandatud reformid ja kulude kokkuhoid võimaldavad nii tuua pensionitõusu,
pensioni kui ka tõsta vähemalt kolm protsenti õpetajate, siseturvalisuse töötajate, kultuuritöötajate palgafondi. Ei saa jätta märkimata, et eelmises polnud ette nähtud sellises mahus prioriteetsete valdkondade palgatõuse.Reformid on vajalikud, et riigiasutused tuleks mugavustsoonist välja – just nagu olid sunnitud seda tegema ettevõtjad püksirihma koomale tõmmates. Seejuures peame aga tagama ametite põhifunktsioonid ja riigi järjepidevuse, mis võimaldab meil tulevikus ühiskonna jõukust veelgi kasvatada ja pakkuda paremaid elutingimusi kõigile Eesti inimestele. Alati on lihtsam mitte midagi teha, kiruda ja vanduda, kuid see meie elu kokkuvõttes paremaks ei tee.