Ehitasime eelmisel aastal Nõmmele uue tervisekeskuse ja müüsime maha meie endised ruumid. Võtsime majalt vanast kohast maha sildi, aga aeg oli ikkagi fassaadile kulutanud Nõmme kliiniku nime. Vanasse majja kolisid uued elanikud ning me hakkasime mõtlema, mis teeb tavalistest ruumidest arstikeskuse või haigla – kas need on ainult ruumid või inimesed, kes seal töötavad.
Tervishoiuekspert Ain Aaviksoo on välja pakkunud, et kinnisvara olemasolu ei peaks olema tervisekassaga sõlmitud lepingu vääramatu osa. Praegune tervishoiuasutuste tegevuslubade väljastamine nõuab nimelt ruumide, aparatuuri ja personali omamist.
Leian, et oleme jõudnud olukorda, kus peame selle klausli üle vaatama, sest spetsialistide puudus on jõudnud kriitilise piirini ning üks või kaks valdkonna asjatundjat mõjutavad tervishoiusüsteemi sedavõrd, et kui üks neist läheb ära teise asutusse parema palga peale, siis tuleb haiglajuhil hakata mõtlema osakonna sulgemisele.
Eriti keeruliseks läheb olukord patsientidele siis, kui tippspetsialist läheb riigihaiglast erasüsteemi ning sellel asutusel ei ole tervisekassa lepingut.
Mistõttu saan nõustuda valdkonna asjatundja Georg Männikuga, kes soovitabki tervisekassale sõlmida lepingud just arstide, mitte ilmtingimata haiglatega. Nii saab arst või arstide meeskond rentida ruumid ja sisseseade ning palgata personali ning ei pea ise ilmtingimata olema ruumide ja sisseseade omanik.
Sellisel juhul tekib süsteemi juurde paindlikkust ning lisandub kuhjaga patsiendisõbralikkust. Ja kui sinna juurde tuleb ka ravikindlustusraha liikumine koos patsiendiga, siis avaneb uus epohh Eesti tervishoius, midagi sellist, mille poole kogu maailma tervishoiusüsteemid püüdlevad – motiveeritud arstide meeskonnad, kes annavad endast parima, et anda parimat arstiabi, ning rahulolevad patsiendid, kes saavad parimate arstide juurde.
Kogu maailm liigub omaniku staatusest välja: autosid ei omata, vaid renditakse; välismaal olles kasutame rendimaju jne. Ning samamoodi ei pea tulevikus olema igal haiglal oma lineaarkiirendit, vaid saame liikuda nn diagnostikakeskuste poole, kus aparaat on pidevalt töös ja personal rakendatud. Samuti saab arstide meeskond rentida ülimoodsa sisustusega operatsioonisaale ja palateid ning tulla kohale oma meeskonnaga üle terve Eesti.
Eestis võiks olla kolm suurt ja kaks piirkondlikku haiglat ning haiglad Saaremaal ja Hiiumaal. Igas suuremas tõmbekeskuses peab olema korralik tervisekeskus laiendatud teenustega ning maakohtades ruumid arstiabi osutamiseks.
Sellisel juhul võivad ka perearstid koos oma meeskonnaga liikuda arstiabi andma väiksematesse kohtadesse ning nii saame hoida ka maakohti elus. Ruumide ja sisseseade nõuded peavad vastama arstiabi andmise nõuetele, kuid ruutmeetrite ja kaalude ning neerukausside arvu ei peaks riiklikult ette kirjutama. Neerukausi asemel võib kasutada ka ümmargust kaussi ja seina külge kinnitatud pikkusemõõduki asendada elektroonilise mõõturiga.
Eriarstid võivad käia ka tervisekeskustes patsiente abistamas ning rentida ruume tervisekeskusest, mida praegused seadused ei ole võimalda.
Meenub kurioosne lugu, kus koroona ajal soovisid arstid hakata andma videokonsultatsioone, ning vajasid selleks eriarsti tegevusluba, kuid selleks oli neil vaja ette näidata psühhiaatriahaigla omamist. Nõuded olid nii keerulised, et arstid loobusid – ning patsiendid jäidki abita.
Usutavasti enamik nõustub, et kui on valida kuldses marmorpõrandaga majas kehv arst ja tagasihoidlikes ruumides hea arst, siis eelistatud on ikka hea arst. Samuti on oluline, et arstiga koos töötavad inimesed jagavad samu vaateid ja suhtumist patsientidesse.
Seega peame edasi liikuma, andma arstidele võimaluse ja paindlikkuse ning inimestele kindluse ja vabaduse, et arstiabi tuleb just sinna, kus seda on vaja, nii linnadesse, maale kui ka saartele. Arstid koos oma meeskonnaga saavad nii võimalikult palju inimesi abistada ja pakkuda oma teenuseid, muretsemata kinnisvara omamise pärast. Majast teevad haigla või tervisekeskuse just seal töötavad inimesed.