Viimast nädalat tuleb pidada uueks faasiks Vene-Ukraina sõjas. Alates detsembrist, kui Kreml avalikustas lepingueelnõude vormis oma ultimatiivsed nõudmised USA-le ja NATO-le, on vastasseisu Venemaaga haaratud ka NATO. Seega on ka NATO-Vene vastasseisus uus faas.
Palju on arutatud, mis on Venemaa eesmärgid ja kas Venemaa tõesti alustab suuremahulist kineetilist sissetungi Ukrainasse. Esimesele küsimusele on Kreml ise korduvalt vastanud, paljudel aga on raske seda vastust uskuda. Venemaa eesmärk on taastada oma mõjusfäär endise Varssavi pakti alal, Kaukaasias ja Kesk-Aasias, NATO lõhkuda või vähemalt marginaliseerida ning USA ja Lääne-Euroopa (soovitavalt kirjalik) leppimine uue jõudude tasakaaluga. Nende eesmärkide saavutamiseks kasutab Venemaa jõuga ähvardamist, esialgu Ukraina vastu, ja annab üha intensiivsemalt mõista, et on valmis ka ähvardusest sõjani minema.
Hilissügisel, kui Vene väekontingendid hakkasid Ukraina lähedusse kogunema ja USA luure sai kätte Vene informatsiooni Venemaa Ukraina ründamise plaanidest, valis lääs president Joe Bideni juhtimisel Venemaa heidutamiseks kaks põhilist tegevussuunda. Esiteks, luureinfo avalikustamine ja maailma ettehoiatav informeerimine toimuvast, teiseks aktiivne diplomaatia Kremli ümberveenmiseks.
Ukraina pole just vaimustuses
Esimest meetodit on palju kritiseeritud. Kreml kuulutab, et USA eskaleerivat ise ja õhutavat sõda, sest räägib Venemaa vägedest Ukraina piiril. Ukraina ei ole pidevatest hoiatustest, et Vene suurrünnak algab kohe-kohe, ülemäära vaimustuses.
Ent kokkuvõttes tuleb nentida, et avalikustamine on siiski parem kui eetrivaikus. Nii 2008. aastal Gruusia sõja kui ka 2014. aastal Krimmi okupeerimise eel olid lääne luureteenistustel Venemaa rünnakud kui mitte kuid, siis siiski nädalaid ette aimatavad. Selle informatsiooni põhjal prooviti nii diplomaatilisi kui ka küllap mitteametlikke teid pidi Kremlit ümber veenda. Nüüd on vaieldamatu, et meediakärata, Kremli „nägu päästa üritanud” diplomaatia ei aidanud. Rünnakud toimusid.
Pole selge ja on pigem ebatõenäoline, et nüüd valitud meetod – Vene plaanid avalikuks teha – aitab otseseks heidutuseks oluliselt paremini. Ent sellel on liitlaste seas tugev konsolideeriv mõju, mis eriti Eesti-sugustele riikidele on äärmiselt oluline.
Kui 2008. ja isegi veel 2014. aastal proovisid NATO idatiiva riigid, isegi mitte kõik neist, Brüsselit ja Washingtoni Venemaa agressiivsetes kavatsustes veenda ja Washington võis neist küll teada, ent eelistas vaikida, siis nüüd on selle töö ära teinud USA ja ka Suurbritannia. Läänemaailm, vähemasti need, kes tahavad kuulda ja näha, on Venemaa uueks Ukraina-vastaseks rünnakuks mentaalselt valmis, nii palju kui vaimselt terved inimesed selliseks asjaks valmis olla saavad.
Sõda algas sügisel
Pudemed, mis on avalikest allikatest Vene praeguse sõjalise doktriini kohta teada, kinnitavad, et Kremli vaatevinklist algas sõjategevuse esimene faas juba sügisel. Putini ultimaatumid oli osa sellest. Eelmise nädala paiku algas rünnaku ettekäändeks kasutatava valenarratiivi ehitamise aktiivne faas ehk tegelikult kineetilise operatsiooni otsene eelmäng. See ei tähenda ka praegu veel, et kineetiline operatsioon suures mahus ikkagi algab, ent see muutub iga tunniga tõenäosemaks.
Detsembrist saati peetud „läbirääkimised” USA, NATO ja Venemaa vahel ei ole küll Venemaad Ukraina alt heidutanud ega teda oma võimatuid nõudmisi tagasi võtma sundinud, ent diplomaatia on andnud aega lääne seisukohtade ühtlustamiseks ja kinnitamiseks. Washingtoni valmisolek läbi rääkida ja nüüdseks kõigile ilmne Kremli soovimatus leida sellist diplomaatilist lahendust, mis oleks muu kui lääne alistumine ultimaatumile, on veennud lääneriikide pealinnu vähemalt selles, et Venemaa vastu karmide sanktsioonide rakendamine on vajalik.
Kui USA oleks oma luureinfo jagamata jätnud ja teise ilmasõja järgne suurim eskalatsioon Euroopas jäänuks vaid staapide ja valitsuse julgeolekukomiteede teada, tulnuks hakata alles järgmisel nädalal ajakirjandusele ja valijale seletama, mis ikkagi juhtus ja kes on süüdi. Seda olukorras, kus Kreml on kõik oma meediakanalid nädalate kaupa täitnud valeuudistega genotsiidist okupeeritud aladel, Ukraina kohe-kohe algavast rünnakust, sadade tuhandete NATO sõdurite saabumisest Baltikumi ja mujale jne.
Informatsioonivastasseis
Vene doktriini järgi on sõja esimene ja kõige olulisem faas informatsioonivastasseis. Nagu Vene tuntumad uue põlvkonna sõja teoreetikud Sergei Bogdanov ja Sergei Tšekinov 2013. aastal kirjutanud on: „Tulevastes sõdades ei saavutata ühtki eesmärki ilma, et üks pool saavutaks teise üle informatsiooni- ja psühholoogilises sõjas üleolekut.” Oluline on mõista, et kuigi vägede koondamine ja praegu toimuv rünnakformeeringutesse paigutamine on tegeliku rünnaku vältimatu eeltingimus, on see ka osa informatsiooni- ja psühholoogilise sõja faasist.
Näiteks kirjutavad Bogdanov ja Tšekinov, et informatsioonisõjas kasutatakse heidutuseks „vägede valmiduse demonstreerimist, ähvardatakse tuumarelva kasutamisega ja teostatakse infooperatsioone, et eksitada vastast Venemaa sõdimisvalmiduse asjus.” Kõike seda oleme viimastel nädalatel näinud. Oluline on siin sõna heidutus. Praegu toimuvat saab tõlgendada ka katsena USA-d ja NATO-t heidutada, samal ajal Ukrainat alistuma sundides.
2015. aastal avaldas endine Venemaa Lääne sõjaväeringkonna ülem kindralpolkovnik Andrei Kartapalov olulise artikli tulevase sõja doktriinist (vt lisa). On hõlpus näha, et Venemaa senine tegevus on käinud üsna täpselt selle kava järgi. Praegu oleme faasis, kus eriüksuslasi viiakse kohtadele (näiteks Wagner Donetskis), käivad aktiivsed küberrünnakud ja pannakse toime laiaulatuslikke õõnestusoperatsioone. Seda faasi saab ilmselgelt veel intensiivistada. Samal ajal toimub „maailma kogukonnale suunatud diplomaatilise surve ja propaganda intensiivistamine”.
Võiks arvata, et Kreml loodab praeguse, vahetult kineetilisele operatsioonile eelneva faasi kõigi elementide demonstreerimisega sundida läänt ikkagi viimasel hetkel murduma. Loodetakse, et vähemalt mõni lääne rahutuvi surub Ukraina alistuma, hakatakse pakkuma meeleheitlikke ja otseselt NATO-t kahjustavaid lahendusi jne.
Ise takka kiita ei tohi
Ka sellise stsenaariumi tõenäosust on USA avalikustamistaktika oluliselt vähendanud. Venemaa nõudmine, NATO Ukrainale ukse sulgeks, on osav manipulatsioon. Kõik teavad, et Ukraina ei hakka homme NATO-sse astuma, vastavalt tundub läänele, et miks seda mitte öelda.
Aga säärane sõnum, et näiteks Ukraina ei saa kümne aasta jooksul NATO-sse, oleks samaväärne sõnumiga: lääs jätab Ukraina üksi. Miinimum, mida lääs saab teha, on kinnitada Ukraina NATO-perspektiivi, kuigi märksa jõulisem oleks muidugi vastuseks Moskvale kiiresti liitumisläbirääkimisi alustada. Pariisi ja Berliini viimase aja tegevus signaliseerib kahjuks vastupidist. Ajalugu peab seda meeles.
Kuigi praegu sellest palju ei räägita ja tähelepanu on suunatud sõja ärahoidmisele otseste vahenditega, on siiski maailmale pea vaieldamatult selge, et Venemaa on esiteks agressiivse sõja planeerinud ja ette valmistanud ning teiseks, et ta kasutab teiselt riigilt ja NATO-lt järeleandmiste saavutamiseks jõuga ähvardamist.
Kuritegu rahu vastu
Mõlemad tegutsemisviisid tähendavad jõhkrat rahvusvahelise õiguse rikkumit. Venemaa rikub ÜRO põhikirja ja on juba sooritanud Nürnbergi hartaga keelatud kuriteo rahu vastu. Kuritegu on jätkuv. Nüüdseks on Putin pannud maailma olukorda, kus on peaaegu võimatu kujutleda, et sellel poleks järelmeid. Vastasel korral oleks Putin tõepoolest saavutanud maailmakorra muutuse.
Nagu kirjutas äsjases Economistis ajaloolane Yuval Harari, peab maailm otsustama, kas jälle hakkavad kehtima džungliseadused, kus tugevam hävitab nõrgema, või suudab inimkond jätkata suurte sõdadeta erimeelsuste lahendamise normipõhist arengufaasi, mis tundus vahepeal juba saavutatud olevat. See on küsimus, mis puudutab kogu inimkonda. Ja vastavalt tuleb vaid loota, et Kremli seadus ei muutu uueks maailmakorraks.
Seetõttu on lähipäevadel kriitiliselt oluline, et esiteks, lääs ja eriti tema nõrgemanärvilised ja nn pragmaatilisemad liidrid ei murduks. Teiseks, et Ukraina ei vanguks, ja kolmandaks, et toimuvast maailmale teatamine, nii luureinfo avalikustamine kui ka Vene valeuudiste paljastamine jätkuks. Mitte mingil juhul ei tohi anda Kremlile informatsioonilist ja psühholoogilist üleolekut.
Ei ole päris võimatu, et Putin endiselt blufib (kuigi see on tõepoolest ülikallis bluff), ent ükskõik kas ta blufib või mitte, nüüdne järeleandmine oleks otsesõnu selle maailma lõpp, milles oleme viimased aastakümned elanud.