Kuidas ka ei taha ennast Ukrainas toimuvast distantseerida, saab ajalugu meid alati kätte. Senikaua, kuni isevalitsejalik Venemaa elab impeeriumi idee nimel, ei tule Euroopasse püsivat rahu ja stabiilsust.
Kell lähenes keskööle. Kolmekümnest külmakraadist hoolimata oli Kiievi kesklinnas Maidanil barrikaadide varjus askeldamas tuhandeid inimesi. Oli 27. jaanuar 2014. Väärikuse revolutsiooni esimesed ohvrid olid juba maetud, kuid sündmuste haripunktini oli veel mõni nädal minna.
Ukraina endise kaitseministri Anatoli Hrõtsenko saatel liikus meie väike grupp Dnipro hotelli juurde, mille ees vestlesime seal olnud inimestega. Kui küsisin, mille nimel te väljas olete, ja kui nad kuulsid, et tuleme Eestist, siis mõtlemispausita vastus kõlas – me tahame sama vabadust, sama ausat riiki ja sama turvalist tulevikku nagu teil.
Need ei olnud ei meelitavad ega tühipaljad sõnad. Ukrainlased ei jooksnud Kiievi kesklinnast laiali, kui pea kaotanud võim suunas nende vastu surmava jõu. Nad olid valmis oma eesmärgi nimel surema. Väärikuse revolutsioonis hukkus kümneid inimesi. Selleks, et miljonid võiksid jätkata demokraatliku ja vaba Ukraina ehitamist. Selleks, et Euroopas tugevneks kaitsevall vabadust lämmatada sooviva jõu vastu.
Olgugi et Venemaa rebis 2014. aastal Ukrainalt Krimmi ja osa Donbassist, on see vabaduse kaitsevall vastu pidanud kaheksa aastat. Tänu vapratele Ukraina kaitsjatele, kuigi nad on maksnud selle eest juba tuhandete inimeludega. Ma olen Donbassis rindejoonel käinud mitu korda. Alati on mind hämmastanud sõdurite sitkus, meelekindlus ja lahingukogemus. Nad teavad väga hästi, mille nimel nad seal võitlevad. Mitte ainult Ukraina, vaid kogu Euroopa eest.
Euroopas käib kümnendite pikim sõda, kus mängus on Ukraina kui demokraatliku riigi saatus, aga ka kogu kontinendi julgeolekukorraldus. Just see on peamine põhjus, miks Eestile on nii oluline vaba Ukraina kaitsevalli pidamine. Kui see peaks langema ja Ukraina rebitaks tükkideks, ootab kogu Euroopat ees pikk ja keeruline tee Venemaa kasvava agressioonihimu heidutamisel.
Venemaa president Vladimir Putin tegi mõned päevad tagasi kogu maailmale selgeks, et ta pole leppinud Vene impeeriumi lagunemisega 1991. aastal ning soovib 20. sajandi „suurima geopoliitilise katastroofi“ vajadusel jõuga tagasi pöörata.
Mida iganes ka Venemaa ei kavatse lähiajal oma toorele jõule lootes saavutada, seisab Ukrainas tema vastas rahva suur kaitsetahe ja võitlusvalmidus. Üle 60 protsendi ukrainlastest on tänaseks veendunud, et nende riik peaks saama NATO liikmeks, ning üle 70 protsendi peavad Euroopa Liitu oma koduks.
Kui vabadusel oleks hind, siis selle tegelikku väärtust teavad Euroopas ilmselt kõige paremini just ukrainlased. Kuhu jääksime selles reitingus meie? Nendel päevadel räägitakse Eesti iseseisvuspäeva üritustel sellest, kuidas vabadus pole iseenesestmõistetav ja et selle nimel tuleb iga päev tööd teha. Õige, kuid kas me ikka tegelikult teame, et vabaduse hind võib olla mõõdetav ka inimeludes? Kardan, et enamikule meist on see juba päris kauge taju.
Eesti on olnud väga solidaarne Ukrainaga ja mul pole tegelikult kahtlust, et enamik meist saab aru, miks ja mille eest Ukraina võitleb. Kuid olen kohanud ka neid, kes peavad ukrainlasi kaugeteks slaavlasteks, kelle mured ei peaks meile korda minema. Ühed väidavad, et me ei peaks ennast Ukrainaga liialt siduma, muidu võime ise sattuda Venemaa ründe orbiiti. Teised jälle arvavad Kremli propaganda mõjul, et Venemaal ongi õigus ennast kaitsta ja Ukrainas on võimul fašistidest klounid.
Kuidas ka ei taha ennast Ukrainas toimuvast distantseerida, saab ajalugu meid alati kätte. Senikaua, kuni isevalitsejalik Venemaa elab impeeriumi idee nimel, ei tule Euroopasse püsivat rahu ja stabiilsust. Putin ütles selle ju mustvalgelt välja.
Eesti Vabariigi 104. sünnipäeval peame olema väga õnnelikud, et suutsime erinevalt ukrainlastest kasutada meile viivuks paotunud võimaluste akent ning pääseda läänemaailma kindlaimasse kaitseliitu – NATOsse. Sellele omakorda eelnes olulise eeldusena Vene vägede lahkumine 1994. aastal. Kui viimasega oleks diplomaatilised pingutused liiva jooksnud, poleks me täna NATOs ning meie julgeolek oleks sama habras kui praegu Ukrainal.
NATO liikmelisus ei ole kindlasti meie julgeoleku lõppjaam või puhkeplats. See on väikeriigi unikaalne ja igapäevane töövahend, mis aitab iseseisva kaitsevõime kõrval koos liitlastega luua nähtavat ja nähtamatut heidutust, mis omakorda loob meie vabadusele välisohule vastu pidava turvaruumi. See muidugi ei tähenda, et agressiivne naaber ei võiks ühel hetkel tulla meie heidutuse tõsidust testima, kuid me peame tegema selle ennetamiseks kõik, mis meist endist sõltub.
Selle hulka kuulub ka Ukraina toetamine tema võitluses vabaduse eest ja soovis saada läänemaailma täieõiguslikuks liikmeks. Vastusena Putini sisulisele sõjakuulutusele peaks Lääs esimesel võimalusel andma Ukrainale Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse.
Hiljuti Moskvas käies tajusin, kui kaugele on arenenud naabri juures soov Euroopas pilt korraks mustaks lüüa ja siis reset’i kaudu endale parem positsioon saada. Venemaal usutakse jõu vääramatusse õigusesse ja ollakse veendunud, et tuumariigile ei julge keegi samaga vastata. Seepärast ongi meie kõigi lootus seotud taas Ukrainaga, kes esmalt suutis tugevale kodanikuühiskonnale toetudes panna 2014. aasta suvel pidurid Putini sõjavankri veeremisele ning on kaitsnud Euroopat vaba ja ühtsena.
Et Venemaa laienemisplaanidele meie regioonis selgem ja tugevam tõrjeliin ehitada, võiks NATO järgida Euroopa Parlamendi soomlasest asepresidendi Heidi Hautala mõtet ning kutsuda ise näiteks Soome ja Rootsi alliansiga liituma. Miks mitte? Kui Soome ja Rootsi teeksid seepeale oma suveräänsed otsused NATOga liitumiseks, oleks kogu Põhja-Euroopa senisest veelgi turvalisem ja ühtsem.
Aga seekordsel Vabariigi sünnipäeval sobib meil öelda korraga – Elagu Eesti! Elagu Ukraina!