Hiljuti võttis riigikogu vastu avalduse, millega Vene Föderatsiooni režiim kuulutati terroristlikuks ja Vene Föderatsioon terrorismi toetavaks riigiks. Venemaa agressioonisõda toetava sümboolika kasutamine Eesti avalikus ruumis on seadusega kriminaliseeritud, Eesti elanikest Vene Föderatsiooni kodanike osalemine agressioonisõjas või selle toetamine toob kaasa Eesti elamisloa kaotamise.
Sellises olukorras on arusaadav, et Eesti kodanikud ja riigikogus esindatud erakonnad on tõstatanud küsimuse, kas agressorriigi kodanikud peaksid jätkuvalt saama valida kohalike omavalitsuste volikogusid. Isamaa on esitanud seaduseelnõu, millega tahetakse võtta kohalikel valimistel valimisõigus kõigil kolmandate riikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel ehk nn halli passi omanikel, põhjendades seda julgeolekuohuga.
Õiguskantsler asus seisukohale, et julgeolekuoht ei ole eelnõu seletuskirjas piisavalt tuvastatud ning valimisõigust ei saa ära võtta ilma põhiseadust muutmata. Lisaks ei osalevat mittekodanikud kohalike valimiste kaudu «riigi elu suunamisel ja julgeolekut puudutavates küsimustes».
Riigikaitsekomisjoni sotsiaaldemokraadist esimees Raimond Kaljulaid argumenteeris seepeale veenvalt, et osalevad ikka küll. Osalevad kohalike volikogude koosseisude kujundamisel, mis vastutavad mitmete riigikaitseliste tegevuste, näiteks mobilisatsiooni korraldamise, elanikkonna kaitse planeerimise, elanikkonnale vajalike teenuste tagamise eest. Lisame siia kriiside ja julgeolekukriiside reguleerimise ja (eestikeelse) hariduse tagamise, presidendi ehk riigikaitse kõrgema juhi valimistest rääkimata.
Võtta lausaliselt ära 30 aastat kehtinud valimisõigus, põhjendades seda kõrgenenud julgeolekuohu ja agressioonisõjaga, ei pruugi olla lihtsasti kaitstav.
Kui õiguskantsleriga võib vaielda küsimuse üle, kas ja kuivõrd on mittekodanikel võimalus valimiste kaudu riigi elu mõjutada, siis seisukohaga, et põhiseadusega antud hääleõigust põhiseadust muutmata ära võtta ei saa, tuleb pigem nõustuda. Samale seisukohale on asunud ka Vabariigi President.
Samas on selge, et Vene Föderatsiooni kodanike hääletamine Eesti Vabariigi kohalike valimistel on alates 24. veebruarist 2022 vähemalt problemaatiline. Nende kodakondsusriik peab ÜRO põhikirja kõige jõhkramalt rikkuvat agressioonisõda, annekteerib kohalike libavolikogude korraldatud libareferendumite alusel teise riigi territooriumi ja saadab ka Eesti alalistest elanikest kodanikele mobilisatsioonikutseid.
Eesti kui õigusriik ei luba üldiselt juba antud õiguste põhjendamatut äravõtmist. Kuigi kolmandate riikide kodanikele antud kohalikel valimistel osalemise õigus ei ole meile rahvusvahelise õigusega kohustuslik, on see Euroopa õigusega antud Euroopa Liidu kodanikele ja soovituslik kolmandate riikide kodanikest alalistele elanikele. Eesti andis selle õiguse (vastavalt riigikohtu tõlgendusele) 1992. aasta põhiseadusega ja see on kehtinud 1993. aastast.
Võtta lausaliselt ära 30 aastat kehtinud valimisõigus, põhjendades seda kõrgenenud julgeolekuohu ja agressioonisõjaga, ei pruugi olla lihtsasti kaitstav ei riigikohtus ega Veneetsia komisjonis. Riigikogu kaks järjestikust koosseisu saavad muidugi vastava hulga häälte olemasolul põhiseadust muuta ja taolise otsuse teha, ent põhjendus peaks siis ilmselt olema ajatum kui julgeolekuoht.
Samas tajub suur osa Eesti ühiskonnast ja erakondadest, et Vene Föderatsiooni kodanike osalemine Eesti valimistel häirib riigi sisemist rahu. Seda, mille tagamist põhiseadus riigilt nõuab. Loodetavasti leiab ka riigikogu enamus, et agressorriigi kodanike valimisõiguse piiramine agressioonisõja ajal on proportsionaalne.
Diskrimineerimiskeeldu rikuks näiteks venekeelsete inimeste või kurtide valimisõiguse piiramine ehk piiramine võõrandamatu omaduse alusel.
Valimisõiguse peatamise instrument on Eesti seadustes ka praegu kasutusel. Näiteks peatub hääleõigus kinnipidamiskohas kriminaalkaristust kandvatel isikutel karistuse kandmise ajaks (KOVVS § 5 lg 4). Seda ei käsitle õigus mitte lisakaristusena, vaid sisustab samuti põhiseaduse preambulas nimetatud sisemise rahu eesmärgi tagamisega.
Samuti käsitleb Eesti põhiseadus valimisõigust eri- ja sõjaolukorras. Põhiseaduse § 131 sätestab, et «erakorralise või sõjaseisukorra ajal ei valita Riigikogu, Vabariigi Presidenti ega kohalike omavalitsuste esinduskogusid ega lõpetata ka nende volitusi». Teisisõnu, sõja ajal, mida peab Eesti, peatatakse kõigi Eesti elanike, ka Eesti kodanike valimisõigus. Põhiseaduse kommentaar selgitab, miks.
Esiteks muidugi põhjusel, et «legitiimsust tagavate demokraatlike valimiste korraldamine ei pruugi olla võimalik», kuid ka seetõttu, valimised korraldada «ajal, mil olukord riigis on normaliseerunud ja on tekkinud teatav ajaline distants toimunu mõtestamiseks ja hindamiseks». Seega eeldasid põhiseaduse loojad, et sõjaseisukord ei võimalda kodanikel mõistlikke valimisotsuseid langetada.
Sarnaselt ei tohiks Eesti Vabariigi julgeolekut ohustava ja agressioonisõda pidava riigi kodanikud agressioonisõja ajal osaleda Eesti Vabariigi esinduskogude valimistel, kuni «olukord nende kodakondsusriigis on normaliseerunud». Eesti Vabariigil puudub võimalus garanteerida, et nad on oma kodakondsusriigi mõjutustest vabad ja tarvis on ajalist distantsi toimuva mõtestamiseks ja hindamiseks.
Taolise piirangu vastu on väidetud, et see riivab valimiste üldisuse ja ühetaolisuse printsiipi. Riivab, aga kitsendusi ja tingimusi sellele printsiibile lubab teha nii Eesti kui ka rahvusvaheline õigus. Kohalike valimistel osalemise õigust kõige otsesemalt käsitlev dokument ehk Euroopa kohaliku omavalitsuse harta vastav lisaprotokoll näeb ette osalustingimuste ja piirangute seadmist demokraatia toimimiseks või julgeolekukaalutlustel (punkt 5.3).
Seejuures peab riik tagama valimisõiguse kodanikele, kuid võib seada eritingimusi mittekodanikele. Eesti põhiseaduse paragrahv 156 lg 2 ütleb, et seadusega võib seada tingimusi kohalikel valimistel osalemiseks. Põhiseadus loetleb ka õigused, mida riik eri- või sõjaseisukorra ajal (ehk siis julgeolekukaalutlustel) piirata ei tohi. Valimisõigus nende hulka ei kuulu.
Üldise valimisõiguse printsiip mitte ei välista piiranguid, vaid keelab põhjendamatud piirangud. Diskrimineerimiskeeldu rikuks näiteks venekeelsete inimeste või kurtide valimisõiguse piiramine ehk piiramine võõrandamatu omaduse alusel. Kodakondsus ei ole võõrandamatu ja erinevate kodakondsete erinev kohtlemine on läbiv õiguspraktika nii rahvusvaheliselt kui siseriiklikult. Rahvusvaheline õigus ja Euroopa õigus lubab riikidel teha «erinevusi, erandeid, kitsendusi või eelistusi oma riigi kodanike ja mittekodanike vahel».
Kokkuvõttes on Vene Föderatsiooni kodanike valimisõiguse peatamine senikauaks, kui nende kodakondsusriik sooritab agressioonikuritegu ja teda valitseb terroristlik režiim, kooskõlas põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega ning vastab Eesti kodanike õiglustundele.