Vaadates Venemaa viimaste kuude toimetamist Ukraina piiri ääres ja kõigis infokanalites Ukraina teemal on selge üks asi. Üllatusrünnakut maavägedega Ukraina vastu, näiteks sellist nagu oli sissetung Krimmi 2014 aastal, Vladimir Putin ei kavanda.
Sest mingi eriline üllatus selline rünnak Kremli poolt kujundatud foonil ei oleks. Vastupidi, Moskva on olukorda eskaleerinud hirmsa kära ja müraga. Viimane ei selgita küll oluliselt tema tegevuse põhjusi ja eesmärke, näitab aga vaieldamatult üht: Kreml soovib, et maailm kuuleks, näeks ja teaks, et Ukrainas võib taas puhkeda täiemahuline sõda.
Nõnda on Lääne vastava ala analüütikkond viimastel nädalatel kirjutanud täis kõik portaalid, lehed ja ajakirjad teooriatega küsimuses mida Kreml „tegelikult“ kavatseb ja miks ta „tegelikult“ teeb seda, mida teeb. Vastused ulatuvad väidetest stiilis, et „Putinil pole „ratsionaalne“ praegu riskida uute sanktsioonidega ja mitte midagi ei juhtu“ kuni ennustusteni kogu Urkaina vallutamisest ja suure sõja algusest Venemaa ja NATO vahel, milleks just praegu olevat sobiv hetk. Aus vastus on ilmselt, et kui mitte muud, siis on suutnud Putin panna Lääne taas mõistatama, mis on tema tegelik plaan ja keegi seda „tegelikult“ ei tea.
Võimalik, et ei eksi ka need, kes arvavad, et Putin ei olegi veel otsustanud, kuhu suunas ja kui kaugele olukorda arendada ja võib vähemasti osaliselt otsustada sõltuvalt esialgsetest Washingtoni ja Brüsseli reaktsioonidest ja luureraporteist Lääne kavatsuste kohta.
Traditsiooniliselt ei ole Kreml võtnud ette agressiivseid rahvusvahelisi samme, mille puhul oleks risk neist mitte terve nahaga pääseda ülemäära suur. Terve naha all tuleb mõista enam-vähem garanteeritud sõjalist edu ja täielikust rahvusvahelisest isolatsioonist pääsemist. Väljavaade saada karistuseks mõned poolkõvad Euroopa sanktsioonid ja murelikud avaldused ei ole kindlasti miskit, mis Moskvat heidutaks.
Nõnda peaks Lääne heidutus olema mõistagi juba praegu võimalikult üheseltmõistetav. Kui Moskva kavatseb avalikku sissetungi Ukrainasse või muid agressiivseid sõjalisi operatsioone Ukraina vastu, annab Lääs Ukrainale kõikvõimalikku sõjalist abi ja on valmis vajadusel ka ise sõjaliselt sekkuma. Alla selle vaevalt Moskvat heidutab, kuid just see on heidutus, milleks Lääs täna valmis ei ole. Vähemasti mitte Saksamaa ja Prantsusmaa.
USA on president Bideni „Ameerika on tagasi“ poliitika raames andnud üsna selge signaali, et Washington kavatseb võtta asja tõsiselt. Eelmisel nädalal toimusid telefonikõned Ameerika ja Ukraina presidentide, riiklike julgeolekunõunike, välisministrite, kaitseministrite ja kaitseväe juhatajate vahel, milles ameeriklased ajakirjanduse andmeil kinnitasid, et kaitsevad Ukraina territoriaalset terviklikkust. USA staabiülemate komitee esimees helistas lisaks ka oma Vene vastaspool kindral Borisovile, küllap sama sõnumiga. Eelnevalt tõstis USA Euroopa vägede juhatus Ukraina ohuhinnangu taset „potentsiaalsest kriisist„ „võimaliku kohese kriisi“ tasemele, mis on kõrgeim ohutase. Reedel teatas Türgi, et USA on „kaks nädalat tagasi“ küsinud luba ühe ristleja ja ühe hävitaja läbipääsuks Mustale merele. Laevad jõuavad sinna 14. aprillil lisaks juba praegu Mustal Merel viibivale USA hävitajale ja loovad ameeriklastele Mustal merel täieliku mereväelise ülekaalu. Võrreldes Obama ja Trumpiga ilmutab Washington igatahes ennenägematut otsustavust. Muutunud on ka retoorika. Kui Obama ajal kutsus Valge Maja Vene sissetungi Ukrainasse ebamäärase terminiga incursion (s.o. umbes – sekkumine), Trump arvas, et Krimm kuulub Venemaale ja süüdistas „suure tüki Ukraina ära võtta laskmises“ Obama „režiimi“, siis nüüd on Washington sõnastuses ühtne ja selge. Eelmisel nädalal avaldas nii Valge Maja kui Riigidepartemang muret „Vene agressiooni hiljutise eskaleerimise“ pärast Ukraina vastu.
Euroopa Liit on pärast Borelli kurikuulsat Moskva visiiti olnud Vene ja ka Ukraina poliitikas üsna kidakeelne. Borell on siiski 4. aprillil pidanud telefonikõne Ukraina välisministriga, väljendanud „teravat muret“ Venemaa „sõjalise tegevuse pärast ümber Ukraina“, kuulutanud EL-i „vankumatut“ toetust Ukraina territoriaalsele terviklikkusele ja kutsunud Ukraina välisministri järgmisele EL-i välisministrite kohtumisele Brüsselis 19. aprillil. Täielikult lati alt läbi on jooksnud Prantsusmaa ja Saksamaa. Putin tunneb oma Euroopa partnereid ilmselt väga hästi. Niipea kui Moskva kuskil eskaleerib, hakkavad Pariis ja Berliin rääkima de-eskaleerimisest ja „mõlema poole vastutusest“, see on kindel refleks. Nii ka juhtus. 3 aprillil tegid Macron ja Merkel ühisavalduse, kus kutsusid „kõiki pooli“ üles „vaoshoitusele“ ja „töötama pingete de-eskaleerimise suunas“. Avalduses puudub vähimgi vihje võimalikele vastumeetmetele agressiooni jätkumise korral.
Sellele avaldusele eelnes kahetsusväärne Putin-Merkel-Macron videokohtumine 30. märtsil, kus Moskva taotud sõjatrummide taustal arutasid kolm liidrit „Ukraina sisekonflikti“ lahendamist ilma Ukraina kohalolekuta. Ukrainlaste korduvat ettepanekut pidada nn Normandia formaadi (Venemaa, Ukraina, Saksamaa, Prantsusmaa) kohtumine oli eelnevalt kõigi poolt tagasi lükatud. Lisaks lekkis Kremli ajakirjandusse Prantsusmaa ja Saksamaa poolt esitatud ettepanekud Minski lepete elluviimiseks, mis sisuliselt eiravad Ukraina põhilisi julgeolekumuresid ja mille rakendamine jätaks Donetski ja Luhanski oblastid Ukraina tegeliku kontrolli alt välja, ainult Ukraina nõusolekul. Erinevalt Macronist on Merkel siiski 3. aprillil nõudnud Putinilt vägede tagasitõmbamist Ukraina piiri ääres „et olukorda de-eskaleerida“. Macron, kes on mitu aastat propageerinud dialoogi vajadust ja suhete normaliseerimist Moskvaga, ei ole teadaolevalt oma dialoogipidamisoskust viimastel päevadel praktiseerinud.
Selliste Euroopa partnerite olemasolul võib Putinile muidugi tunduda küll, et tal on Ukrainas enam-vähem vabad käed. Bideni administratsioon on värske ja Moskva poolt kontrollimata. Võimalik, et Washingtoni resoluutne kitumine on Moskva korraks järele mõtlema pannud. Ent info- ja sõjateatris sellest esialgu märke ei ole. Rossija 1 telekanali uudisprogramm „60 minutit“, tuntud kui Kremli meeleolude lakmuspaber, alustas oma 5. aprilli saadet niimoodi: „Kõigepealt tulistest uudistest. Ukraina valmistub täiemastaabiliseks sõjaks Donbassiga, kusjuures rünnakuks on juba kõik valmis. Sellest teatas DNR-i juht Deniss Pušilin, kommenteerides küsimust, kas on veel šanss täielik sõjaline kokkupõrge ära hoida: „Selline võimalus on äärmiselt väike.“ Ja nii edasi ja nii edasi.
Ukraina eriväelased olevat tapnud Donbassis viieaastase poisi, Ukraina snaiper tappis pensionäri. Pikalt ja irooniliselt kõneldi Bideni telefonikõnest Zelenskiga. Seejärel maalisid saatekülalised pildi vasest rahumeelsest Venemaast, keda Ukraina tõmbab konflikti, mida on vaja ainult Läänriikidele ja kuidas Venemaa praegu peab kõiki hoiatama, et ärge sekkuge, muidu me oleme, vastu tahtmist muidugi, sunnitud vaeseid vene kodanikke Donbassis kaitsma.
Sedasorti meediapilt on Vene pea kõigis kanalites jätkunud juba veebruarist. Eskalatsiooni avapauguks oli Donetskis toimunud foorumi „Vene Donbass“ ülekandmine mitmes Vene kanalis, kus RT, ühe Kremli propaganda põhikanali peatoimetaja Margarita Simonjan kutsus Venemaa juhte üles Donbassi Venemaaga liitma. „Emake Venemaa, too Donbass koju“. Samal kongressil esitas eelpoolnimetatud Pušilin programmi „Vene Donbass“, mille järgi on separatistide eesmärk haarata oma kontrolli alla kahe oblasti kui „Vene rahvusriikide“ kogu territoorium. Simonjan ei tee Kremliga kooskõlastamata avaldusi. Siiski teatas Vene Välisministeerium päev hiljem, et tema avaldus on „isiklik ja ta ei ole riigiametnik.“ Veebruaris ja eriti märtsis levivad nii Kremli meedias kui Vene kontrollitud sotsiaalmeediakontodel lood sellest, kuidas Ukraina kavatseb Krimmis ja Donbassis sõjaliselt rünnata ja „vene kaasmaalaste“ „genotsiidi“ korraldada. Selleks olevat USA ja NATO juba pikalt Ukraina natse välja õpetanud. Ohtralt levib videoid ja väiteid Ukrainlaste moodsatest USA-lt või NATO-lt või „Läänelt“ saadud relvadega.
Donetski ja Luhanski oblasti kohalikud telekanalid on kaks kuud näidanud väidetavaid Ukraina armee konvoisid mis toovad relvastust ja vägesid oblastite piirile. Välja on kuulutatud mobilisatsioon ja räägitakse kohe algavast Ukraina rünnakust. Viimane OSCE missiooni raport kontrolljoonelt räägib samas mõnest Ukraina soomukist. Ukraina Kindralstaabi i raport räägib aga vene snaiperite taasilmumisest sõjateatrisse ning vastase pidevates provokatsioonidest, kus Ukraina üksusi tulistatakse küladest, kultuuriväärtusega paikadest ja kriitilise infrastruktuuri lähedusest. Loodetakse vastulööke, mida saaks kasutada tõendina „Ukraina agressioonist.“ Üsna sarnane taktika toimub praegu kas Tallinnas Riigikogu ees, kus „politseiriigi“ vastu protestijad proovivad esile kutsuda „politseiriigi reaktsioone.“ Seegi eskalatsioonikatse ei pruugi olla päris juhuslikult Ukraina eskalatsiooniga asjaliselt kokkulangev.
Ühesõnaga, sõnum mida Vene televaataja ja uudistetarbija praegu igapäevaselt saab, valmistab teda ette Venemaa aktsiooniks „Donbassis venelastele Ukraina fašistide rünnaku vastu“ appi minema. Viimastel nädalatel on Vene vägede kontrollitud alalt ühe rohkem vaherahu rikkumisi. Vene telekanalid on nüüd hakanud rääkima stiilis, et pärast pikaaegset külade ja tsiviilelanike pommitamist Ukraina poolelt „alustasime me vastu tulistamist.“ Venekeelses inforuumis on loodud foon, mis põhjendab igasuguse Venemaa-poolse sõjalise tegevuse kui vastutegevuse Ukraina „agressioonile Donbassi ja sealsete venelaste vastu.”
5. aprilli ülalkirjeldatud „60 minutit“ sisaldas näiteks sellist lõiku: „Vaatame Ukraina relvajõudude sissetungi võimalikke tulemusi Donbassi. Nende eesmärk ei ole ainult territoriaalne kontroll. See viib venelaste ja Vene passi omanike massilise genotsiidini. Kas Venemaa saab seda lihtsalt pealt vaadata Euroopas 21. sajandil? Muidugi mitte! Sellepärast saab olema kaks Ukrainat: Ida-Ukraina Vabariik ja Lääne Ukraina. Kiiev võib kuuluda Ida-Ukrainale, kuid võib-olla on ta nagu Berliin, kus meil on oma kontrolli all sektor. Ukraina nagu ta on täna, kaob maakaardilt.“
Ukraina maakaardilt kadumise motiiv ei ole aga enam eksalteeritud riiklike telesaadete liialdus.
9. aprillil teatas Vene Välisministeeriumi pressiesindaja, et „Ukraina võtmine NATOsse tähendaks Donbassi sõja suuremahulist eskalatsiooni ja tagasipöördumatuid järelmeid Ukraina riiklusele.“ Päev varem teatas Dmitri Kozak, Putini Ukraina asjade nõunik ja Kremli esindaja Minski läbirääkimistel, et „jõu kasutamine“ Ida-Ukraina üle tagasivõtmiseks, „kus paljudel elanikel on Vene kodakondsus“ tähendaks „Ukraina lõpu algust“ ning Venemaa peaks tegutsema, et „oma kodanikke kaitsta.“ Umbes sama teatas reedel ka Putini pressiesindaja Peskov. Peskov süüdistas Ukrainat „provokatiivse käitumise eskalatsioonis ida-Ukrainas, mis ohustab Venemaa julgeolekut.“ Provokatsioonides ja sõjalises eskalatsioonis süüdistas Ukrainat läinudnädalastes telefonikõnedes Merkeli ja Erdoganiga ka Putin.
Retoorika on seega enam-vähem tasemel, kust sirge näoga mitte midagi tehes taanduda oleks juba keeruline. Arvestades, et mitte mingisugust Ukraina-poolset sõjalise ründe plaani või isegi valmidust tegelikult ei ole, võib muidugi teatada, et Ukraina lõi verest välja ja Venemaa kangelaslik heidutustegevus päästis Donbassis tuhandeid elusid ja hoidis ära genotsiidi.
Miks siiski Putin Ukraina piirile vägesid koondab ja sõjatrummi taob? Nagu öeldud, ilmselt mitte maavägede lausrünnakuks. Ent mingi võidu on ta ilmselt plaaninud siiski koju tuua. Koroonakriis möllab, vaktsiini ei ole või on vähe, Navalnõi on vangis ja tema liikumise hiljutised korruptsioonipaljastused ärritavad rahvast, Putini populaarsus on madal ja sügisel tulevad Duumavalimised. Nii Gruusia 2008 kui Ukraina 2014 lõid Putini populaarsuse kodus pikaks ajaks lakke ja andsid mõlemad mitu aastat rahulikku valitsemist. Lisaks peatasid Gruusia ja Ukraina NATO-sse liikumise.
Kui kogu Ukraina eskalatsioon ei ole lavastus ja tähelepanu tõmbamine, et üllatada mõne muu operatsiooniga kusagil mujal, näiteks Valgevenes või isegi Baltikumis, siis peab ta mingisuguse võidu võtma nimelt Ukrainas. Donbassi staatuse muutmine võiks olla selline lahendus. Venemaa võtab Donetski ja Luganski oblastid avalikult „oma kaitse alla.“ Hoiab ära „ukrainlaste planeeritud genotsiidi“, viib sisse „rahuvalveväed.“ Võib-olla ka aktsepteerib „Donbassi rahva“ palve ja „toob Donbassi koju.“ Selleks pole erilist sõjalist tegevust tarvis, venelased kontrollivad niikuinii oblastiste piiriületusi Venemaaga ja territooriume endid, samas aga „suur sõda“ jääks Eurooplaste rõõmuks pidamata. Ära võiks sellise arengu hoida vaid usutav võimalus, et Lääs toetaks Ukrainat taolisele hõivamisele relvaga vastu astuda. Seda ei saa täna pidada eriti tõenäoliseks. Ära võiks selle hoida ka Ukraina kohene NATOsse võtmine. Viimane lahendaks Ukraina konflikti üldse päevapealt. Kahjuks puudub sellekski täna nii Atlandiülene üksmeel kui olukorra tõsidusest arusaamine Euroopa pealinnades. Ennustan, et pärast seesugust või samalaadset Moskva-poolset sammu hakkavad Lääneriigid umbes poole aasta pärast taas rääkima dialoogi jätkamise vajadusest. Ja ukrainlased ootama Moskva järgmist sammu.