Eerik-Niiles Kross: loodetavasti ei tuimesta jutt kriisidest meie kõigi taju niivõrd, et päris kriisi saabudes seda enam ära ei tunneks

Nii mõnigi poliitik on viimasel ajal hakanud jutlustama parlamentarismi kriisist. Reinsalu rääkis äsja „usalduskriisist ühiskonnas“ ning „poliitilisest vastasseisust parlamendis“. Seeder räägib, et kriis olevat saabunud lausa enneolematul moel. Ta on muide sõna enneolematu kasutanud sel aastal parlamendis 7 korda ja (enneolematu) pretsedent 29 korda. Samuti on ta teatanud, et „parlamentaarne protsess“ olevat Eestis lõppenud.

Varasemalt ütles Seeder, et parlamentaarset demokraatia ja „protsessi“ saavat taastada peaministri tagasiastumisega, viimasel ajal on võluvitsaks usaldusega vastu võetud eelnõude tagasivõtmine.
Mis kriis Eestis täpselt puhkenud on sõltub päevast. Valik on lai ja raske on leida valdkonda, mis kriisis ei ole. Seeder on sel aastal rääkinud rahandus-, majandus-, demograafilisest-, julgeoleku, energia, usaldus-, ja parlamentarismi kriisist. Tanel Kiik on kasutanud sõna kriis sel aastal parlamendis 44 sõnavõtus. Eestis olevat rahvastiku, majandus-, tervise, haridus-, ja muidugi usalduskriis. Julgeolekukriisi Kiige meelest ei ole, on „tõsine julgeolekupoliitiline olukord.“

Martin Helme on kõigi nimetatud kriiside olemasoluga nõustudes lisanud valikusse eelarve-, iibe ja immigratsioonikriisi, kusjuures kõik need on samuti „enneolematud.“ Reinsalu arvates on lisaks eelnevaile Eestis ka sisepoliitiline, poliitiline ja väärtuskriis ning „põhimõtteline poliitiline kriis parlamendis.“

Noore Helme kriisiületusretsept on liikuv märklaud, kord valimistulemuste tühistamine, kord erakorralised valimised, kord kõigi maksumuudatuste tühistamine, kord abieluvõrdsuse kaotamine jne. Helme on siiski algusest peale olnud aus ja öelnud, et tema valimistulemusi ei tunnusta. Kas ta seetõttu ei pea ka riigikogu ja valitsust legitiimseks, umbes nagu meie ei pea Lukashenkat, on pisut ebaselge. Ometi saab EKRE modus operandit riigikogus sellega seletada: kui ei tunnusta institutsiooni legitiimsust, siis on ju institutsiooni lõhkumine lausa põhiseaduslik tegevus.

Kõigi nende kriiside lahendus on tsiteeritud härrade arvates siiski üks: valitsuse tagasiastumine. Kusjuures just valitsus on selles paralleelreaalsuses süüdi riigikogu töö seiskamises, sest esitab eelnõusid, mis opositsioonile ei meeldi.

Neid eelnõusid võtab koalitsioon vastu, kujutage ette, häälteenamusega. Reinsalu sõnul on obstruktsioon „mõeldud selleks, et anda hääl nendele Eesti inimestele, kes ei ole rahul sellise poliitikaga, mida siit saalist enamushääletuse teerullimeetodil viljeletakse.“ „Teerullist“ räägivad ka Seeder, Kiik, Helmed ja kõik muud kriisikuulutajad.

Armsad kolleegid muidugi teavad, et seadusi ei saagi Eestis muul moel vastu võtta kui häälteenamusega. Nii on põhiseaduses kirjas. Parlamentaarne demokraatia tähendabki otsuste tegemist parlamendienamuse häältega. Tähendab ka seda, et kui seadus on vastu võetud, siis kehtib ka kõigile ühtviisi, nii neile kellele see ei meeldi, kui neile kellele meeldib.

Jutt kriisidest tuleb muidugi ära kannatada. Loodetavasti ei tuimesta see meie kõigi taju niivõrd, et päris kriisi saabudes seda enam ära ei tunneks. Usutavasti on kriisikuulutused õigustuseks katsetele riigikogu töö seisata, mida kohati päris efektiivselt on harrastanud EKRE. Kui on ikka erakorralised ajad, siis on ka erakorralised vahendid õigustatud, eksole.

Riigikohus pani piiramatule obstruktsioonile oma hiljutise lahendiga mõningal määral päitsed pähe: „obstruktsiooni kui poliitilise võitluse ja parlamenditöö vahendit, millega parlamendivähemus takistab parlamendienamuse ja selle toetatava valitsuse tahte elluviimist, teostades nii oma poliitilist tahet, tuleb riigikogu tegevuses teatavas ulatuses taluda. Obstruktsiooni abil ei või aga halvata riigikogu tööd sellisel määral, et seadusandja osutub võimetuks täitma oma põhiseaduslikke ülesandeid. See oleks parlamendivähemuse õiguste kuritarvitamine. Riigikogu vähemus saab riigikogu tööd ajutiselt takistada, aga mitte lõputult tõkestada.“

Martin Helme on pärast seda otsust küll kuulutanud, et obstruktsioon jätkub, öeldes, et tema ei tunnista nende riigikogu valimiste tulemusi ausateks. Äsjasel EKRE volikogul kuulutas ta valitsuse tegevuse „ebalegitiimseks jõupoliitikaks“. Ühesõnaga, Helme ei tunnusta Eesti valitsuse ega ka „ebaausalt“ valitud riigikogu legitiimsust ja riigikohtu lahendeid tunnustab ilmselt vaid juhul kui need talle sobivad. Kuhu paigutub EKRE fraktsioon sel juhul riigiõiguslikult on iseküsimus, aga vähemasti on see aus põhjendus totaalseks obstruktsiooniks. Teiste opositsioonierakondade võltsriigimehelikkus on märksa läilam.

Uue vaidluse „teerulli“ küsimuses tekitas valitsuse sundseisust tulenenud otsus siduda riigieelarve ja sellega seotud eelnõud usaldusküsimusega. Seda tehti enne teist lugemist, mis tähendab, et tavapärases „parlamentaarses protsessis“ peeti ära kõigi 14 eelnõu esimesed lugemised, kuulati opositsiooni kõnesid, määrati mudatusettepanekute tähtajad, oodati muudatusettepanekud ära, arutati eelnõusid komisjonides.

Opositsioon esitas eelnõudele kokku üle 2700 muudatusettepaneku, neist absoluutne enamus absoluutselt sisutud. Nende tavakorras menetlemine ja kümneminutiste vaheaegadega saalis hääletamine oleks kestnud üle poole aasta. Kui riigikogu oleks samaaegselt täitnud opositsiooni nõudmist menetleda kõiki nende poolt esitatud arupärimisi ja omaenda eelnõudele esitatud sadu muudatusettepanekuid, millele nad ise enamasti vastu hääletavad, oleks 2024 aasta riigieelarve vastuvõtmiseni jõutud 2026. aastal.

Riigieelarve ja sellega seotud eelnõude esitamine ja vastuvõtmine on üks valitsuse ja riigikogu põhiseaduslikke põhiülesandeid. Seetõttu pidasime eelarvega seotud eelnõude sidumist usaldusega, siiski alles pärast realistliku kalendri selgumist esimeste lugemiste järel, kahetsusväärseks ent ainuvõimalikuks teeks Eestile järgmiseks aastaks siiski eelarve saada.

President on nüüd ühe eelarvega seotud eelnõu jätnud välja kuulutamata. Õiguskantsler ütles äsja, et presidendil on selleks õigus. Tõepoolest. Ja tõepoolest on hea, et just suhteliselt vähese eelarvelise mõjuga „maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse“ abil saame riigikohtu lahendi seaduste usaldusküsimusega sidumise põhiseaduspärasuse üle.

See juhtub muidugi juhul kui president pärast seaduse teistkordset vastuvõtmist riigikogus selle riigikohtule edasi saadab. Ei taha presidendi õigusanalüüsi liialt nöökida, ent väide, nagu oleks just see eelnõu teiste analoogsetega võrreldes vastu võetud „menetlusreegleid rikkudes“ on pehmelt öeldes hõre. Veel hõredam on väide, et „menetlusreeglite rikkumine“ muudab seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks.

Ent ootame huviga riigikohtu lahendit.

Nüüd aga, kus eelarve ja sellega seonduv on valmis saanud ning riigikogu siiski oma põhiseadusliku rolli täita suutnud, on aeg valmistuda uueks hooajaks.

Olen paljude „parlamentaarse kriisi“ kuulutajatega nõus ühes. Riigikogu ei tohiks lubada sellist parlamentaarse debati mõnitamist, poliitilist kultuuritust ja lihtsalt labast keskkonda nagu viimane hooaeg on valitsenud. Mõttetud protseduurilised küsimused ja nende kuritarvitamine, muudatusettepanekute kasutamine töö seiskamiseks, sisutute kõnede lõputu pidamine (jaja, see on paratamatu muidugi), rahvaesinduse lihtlabane naeruvääristamine, mis tõepoolest murendab põhiseaduslikku korda ja muudab riigi haavatavaks ajal, mil me peame olema tähelepanelikud, koostöövalmis, endasse uskuma ja riigikaitseks valmistuma.

Ilmselgelt on tarvis riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muudatusi. Nende esitamine eelnõuna võiks olla parlamentaarse demokraatia toetajatele uue istungjärgu üks esimesi ettevõtmisi.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt