Minu jaoks asi lihtne: kes on Ukraina toetamise vastu ja seda takistab, on Venemaa poolt ükskõik, millised on sõnad, sest teod loevad, kirjutab riigikogu liige .
Mõne päeva taguses intervjuus BBCile ütles Ukraina presidendi abikaasa Olena Zelenska, et ukrainlased on surmaohus, kui katkeb lääneriikide finantsabi.
Me ei tea, milline oleks seis praegu Ukrainas, aga ka Euroopas ja maailmas, kui teised riigid ei oleks Ukrainat erineval viisil aidanud. Ukraina võitleks edasi, kasvõi partisanisõjas. Tõenäoliselt oleks olnud veel mitmeid Mariupoli-taolisi tapatalguid ja Butša-sarnaseid jõledusi, võimalik, et see kõik jätkuks ka praegu, võimalik, et Euroopas oleksid miljonid põgenikud, võimalik, et Venemaa laiutaks Moldovas ja valmistuks ründama NATO riike, mille seas Baltikum oleks kahtlematult ahvatlevaim sihtpunkt.
Venemaa ei muutu
Eesti inimesed on alates Venemaa täiemahulisest sõjalisest rünnakust toetanud Ukrainat, teinud seda vabatahtlikult olenemata parteilisest kuuluvusest ja sissetulekutest. Sest kõik teavad, mida tähendaks Venemaa edu.
Venemaa on alati – ka sajandeid tagasi – rünnanud oma naabreid, kui arvab nad olevat üksi jäetud ja sisemiselt lõhki. Venemaa on alati õhutanud nn vaenlaste ja vallutuse sihtriikide sisemisi hõõrumisi, levitanud valet ja ähvardanud, ostnud poliitikuid ja teisi mõjuvõimsaid isikud. Sotsiaalmeedia ajastul on seda ka väga lihtne teha.
Ambitsioon on ju Venemaal suur: hõivata kõik kunagised Venemaa valduses olevad alad (st Baltikum, Poola, Soome). Paljud meist teavad, kui kergelt muutub iga maalapp Venemaa retoorikas «põliseks Vene alaks», mis tähendab valmisolekut vallutada kõiki ja alati. Venemaa ei hooli oma rahvast ja rahvas ei hooli endast – peaasi, et on deržaava.
Me oleme seda kõike teadnud, kuigi enamus meist ei ole õppinud ülikoolis ajalugu. Me suudame mõelda, analüüsida ja hinnata mineviku ja oleviku põhjal Venemaa tegevusi ja tagajärgi.
Helme erakond töötab vastu
Samal ajal, kui Eesti pingutab Ukraina toetamise nimel, on Martin Helme ja EKRE fraktsioon sellele vastu. Sest kuidas saab teisiti tõlgendada vastutöötamist neljale eelnõule riigikogus, mis ühel või teisel viisil Ukrainat toetaksid. Kusjuures viisil, mida EKRE on varem nõudnud – Ukrainas. Miks on need eelnõud üle ujutatud sisutute muudatusettepanekutega, miks hääletatakse vastu komisjonis ja suures saalis? Sõnad on sisutud, kui teod on vastupidised, see on see, mida teeb Venemaa: räägib rahust aga algatab sõdu.
Kas see on rumalus ja võimetus aru saada mittetoetamise tagajärgedest? Raske uskuda, aga muidugi mitte võimatu. Kas tegemist on nn kasulikke idiootidega? Ka võimalik, kuigi raske uskuda.
Samas, kui Mart Helme tsiteerib eestlaste väljasuremise põhjenduseks sanktsioneeritud «Kremli ruuporit», ei ole see välistatud. Kui ukrainlasi ja Ukrainat halvustatakse matslikul ja labasal viisil, kui kriitika on rüütatud alandamise ja alavääristamise rüüsse, siis on see sama, mida teevad Venemaa propagandakanalid.
Minu jaoks asi lihtne: kes on Ukraina toetamise vastu ja seda takistab, on Venemaa poolt ükskõik, millised on sõnad, sest teod loevad. Venemaa poolt olemine on aga olemine Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse vastu.