Ajalugu kordub ikka ja jälle farsina. Seekord esitab korduvsketši Dmitri Medvedev, kes kas oma innukusest või nukujuhtide käsul üritab Venemaal üle võtta hiljuti lahkunud advokaadipoeg Vladimir Žirinovski rolli.
Žirinovski oli üks esimestest trolli tüüpi poliitikutest, kelle kaudu Kremli tagatoad katsetasid erinevate radikaalsemate ideede ja mõtete lennuvõimet vene publiku hulgas. Žirinovski kaudu saatis Kreml ka välispoliitilisi sõnumeid.
Meenutame näiteks 2014. aastat kui Žirinovski teatas, et Ukraina toetamise jätkumisel ootab Balti riike ja Poolat täielik hävitamine. Ameerikaga Ühendriikidega ei juhtuvat midagi, sest ta on kaugel. Aga „nende kääbusriikide juhid peaksid kaineks saama ja mõistma, kuidas nad ennast ohustavad“. Varem nõudis ta ka eri aegadel Venemaaga liitumise referendumite korraldamist Balti riikides, nende vallutamist ja siia piirkonda suurte ventilaatorite abil tuumareostuse suunamist.
Käimasoleva sõja alguses oli Žirinovski juba haiglavoodis ja Kremli kojanarri rolli võttis üle Medvedev. Ühest küljest on ta küll kõvema kraadiga mees kui Žirinovski. Ikkagi endine president ja praegu Venemaa julgeolekunõukogu aseesimees. Samas ei ole teda väljaspool Washingtoni, kus miskipärast usuti, et Medvedevist saab Venemaa demokraatlik liider, kunagi tõsiselt võetud. Küllap on ka Vladimir Putin alati igaks juhuks hoolt kandnud, et jutud tema mõttetusest hästi leviks.
Nii et raske öelda, kas Medvedev ülemäära hästi sobitub Žirinovski sõdurisaabastesse, mida ta India ookeanis pesta tahtis.
Seni tundub, et Medvedev kompenseerib oma küllap hästi tunnetatud naeruväärsust võimalikult üle võlli jõhkrate mõtteavaldustega. Seda tegi küll ka Žirinovski, ent erinevalt viimasest ei ole ta vaimukas ja ei mõju ka parima tahtmise juures tõsiseltvõetavana.
Selles võibki aga peituda oht, sest sisuliselt edastab Medvedev tõepoolest Kremli jõhkra kriminaalimperiaalse poststalinismi ehedaid tunge.
Et Balti riikide iseseisvus ja riigijuhtide vabadus on anomaalia, seda arvasid juba 1924. aastal bolševikud, Stalinist rääkimata. Näiteks, üsna samasugust mõtet esitas 1951. aastal Inta vangilaagris Jaan Krossile laagri osobist (KGB ohvitser – toim), kes teatas: „Kogu see teie nõndanimetatud vabariik ei olnud ju miskit muud kui ajutine kontrevolutsiooniline eksitus.“ Ja lisas: „Loomulikult ei olnud teil seoseid natsionalistidega, sellepärast anti ainult viis aastat ja asumine, muidu oleks kakskümmend viis saanud.“
Medevdev esineb täpselt samas stiilis. Sõja algusest on ta lubanud läbi viia Ukraina genotsiidi, tappa välismaal Ukraina poliitikuid, hävitada Poola ja nüüd ka võtta Balti riikide vabadus.
Tore on kuulda, et Kaja Kallas on Kremlile muret valmistamas. Ja naljakas, et Medvedev on lõpuks omaks võtnud, mida Kreml iial avalikult tunnistanud pole: Eesti allaneelamine ja okupeerimine Nõukogude Liidu poolt oli vabaduse võtmine. Lõpuks saame tunnustust, et olimegi vabaduseta.
See võiks isegi Narva vabastajatanki kaitsjaid mõtlema panna – või siiski mitte.
Tsitaat, mida Medvedev kasutab („Teie vabadus ei ole mitte teie saavutus, vaid meie tegematajätmine“), on variatsioon ütlusest, mida Vene populaarkultuur omistab Feliks Dzeržinskile. Tema olevat öelnud küll: „Teie senine mitte süüdimõistmine…“ Eks on seegi oluline kõrva taha panna.
Ja kuigi ei ole tõendeid, et Dzeržinski tegelikult nii ütles, nagu pole ka tõendeid, et Vladimir Putin ja Nikolai Patrušev on Dmitri Medvedevi sõnumite tegelikud ettevalmistajad, on väga tõenäoline, et justnimelt see nii on. Sellepärast ei maksa Kremli uue kojanarri naljade üle liiga palju naerda.