Kremli hoogu koguv „sõjalis-tehniline“ operatsioon Ukraina vastu ei kätke endas üksnes väekontingentide paigutamist rünnakupositsioonidele ümber Ukraina ja üha ähvardavamat retoorikat võimuritelt ja riigimeedialt. NATO ja USA võimaliku vastutegevuse heidutamiseks on käivitatud ka mitmekihiline kognitiivne rünne NATO valitsuste ja ühiskondade vastu. Sel on mitu eesmärki.
Esiteks hirmutamine. Sellega loodetakse väärata lääne valitsuste otsustavust Ukraina abistamisel, jätta Ukraina üksi. Teiseks, NATO-le oma probleemide pakkumine ja NATO lõhestamine.
Selleks meelitati USA eriläbirääkimistele Venemaa täiesti absurdsete nõudmiste üle. Kalkuleeriti täpselt, et Valge Maja ei riski läbirääkimiste ettepanekut kohe tagasi lükata, ent kui Kreml on välja käinud poolele NATO-le eluohtliku ja ülejäänule vastuvõetamatu agenda, siis tekitab läbirääkimistele minek NATO sees usaldamatust, vastastikust kahtlustamist ja segadust. Kui näiliselt on ohus Tallinn, Varssavi, Praha ja Bukarest, siis tühja sest Kiievist.
Esialgu saavutas Moskva siin teatavat edu. President Bideni siiras soov „de-eskaleerida“ lõi esimese soojaga mulje, et Venemaaga hakataksegi „Euroopa jagamist läbi rääkima“, koordineerides üksnes mõne NATO suurriigiga, jättes jagamisele tulevad riigid pealvaatajaks. NATO näitas aga oma vastupidavust ja ühisrinne Vene ultimaatumile vastamiseks leiti kiiresti.
Piisavat mõju Venemaa heidutamiseks Ukraina suunal pole aga seni tunda. Siiski on juba 10 NATO riiki alustanud Ukrainale relvaabi andmisega, mis on oluline nihe Ukrainale soodsas suunas võrreldes seisuga veel mõni kuu tagasi. Probleemiks tundub jäävat Saksamaa, kus Kremli mõjutustegevus on mitmel põhjusel mõjusam kui enamikus muudes lääneriikides.
Mängimine sakslaste süütundega
Venemaa kognitiivne rünne lääne vastu ei piirdu loomulikult hirmutamisega. NATO praeguse arusaama järgi on kognitiivne sõda psühholoogilise sõja moodsam tase. Selle lahingväli on ühiskonna hoiakud.
Kognitiivse ründe eesmärk on muuta mitte ainult seda, kuidas inimesed mõtlevad, vaid kuidas nad tegutsevad – muuta grupimõtlemist ründaja taktikalistele või strateegilistele eesmärkidele soodsas suunas. Edukas kognitiivne rünne võib ühiskonna täiesti killustada nii, et tal raugeb igasugune kollektiivne kaitsetahe või soov seista vastu ründaja kavatsustele.
Kognitiivset sõda on Venemaa lääne vastu pidanud tõusva ja langeva intensiivsusega bolševikest saadik. Saksamaa suunas on see olnud edukas suuresti, kuna mõned põhielemendid on langenud kokku Teise ilmasõja järel ka lääne poolt Saksamaale suunatud nõudega pattu kahetseda.
Sellele lisandub Moskva sugestsioon, et sakslased peavad olema Venemaale tänulikud Saksamaa taasühinemise eest. Lisame siia oskusliku äri- ja erihuvide võrgustiku loomise ning Saksamaa sõltuvusse seadmise Vene gaasist. Tulemus on, et Saksamaal tundub nüüd täiesti Saksa huvides venelaste “julgeolekumuredest arusaamine” ja soov iga hinna eest Venemaaga mitte konflikti sattuda.
Samas ei taju sakslane justkui mingit süüd Ida-Euroopa riikide Nõukogude Liidule parseldamise, seejärel okupeerimise ja taas Stalinile ülerullimiseks jätmise eest. Saksamaa ei taju mingit tänutunnet Ida-Euroopa rahvaste ees, näiteks Poola, Tšehhi, Balti riikide ees, kelle vabadusvõitlus, mitte Moskva suuremeelsus, oli paljus see, mis Nõukogude Liidu kukutas ja ka Ida-Saksamaa vabadusele ja taasühinemisele tõukas. Moskva ei suutnud seda lihtsalt sel ajal takistada.
Selline ühiskondlik hoiak paistab vähemasti osalt Moskva pikaaegse mõjutustegevuse tulemus.
Nüüd naudib Kreml oma töö vilju.
EKRE ja Vooglaid, Toom ja Loone – eesmärk on sama
Ajaloolise süütundega manipuleerimine ei tööta aga neis riikides, mida Moskva on Teise ilmasõja järel aastakümneid ikestanud. Siin on olnud ka oluliselt vähem aega vastavas suunas tegutseda. Ka Moskva vabastajarolli ei usu ükski rahvas, keda venelased on “vabastanud”.
Seega on Moskval praegu vaja strateegilisi sõnumeid, mis kuidagi nende Ukraina agressiooni toetaks ja Ida-Euroopat passiivsusele sunniks. Täheldada on kolme põhinarratiivi.
Esiteks väide, et “NATO teid niikuinii ei aita”, “artikkel 5 niikuinii ei tööta”, “parem on olla neutraalne” või “ise” ennast kaitsta. Seda sõnumit edastatakse nii oma meediakanalites kui mitmesuguste “konservatiivsete” poliitiliste jõudude kaudu, kes usuvad, et saame ise hakkama.
Meil on sarnast juttu varem ajanud mitmed EKRE poliitikud (NATO-le peab olema plaan B) ja sinna kvalifitseeruvad ka jutud, et agressiivne pool praeguses konfliktis on USA, mitte Venemaa, ja Eestile oleks kasu Soome (ilmselt siis neutraalsest) positsioonist ning USA-st eemaldumisest. Martin Helme rääkis alles 8. jaanuaril ERR-ile, kuidas sõja korral eurooplased Eestile appi ei tule, mistõttu Eesti ei peaks välismissioonidel osalema.
Teiseks, „teid valitsev valitsus ei vääri kaitsmist“. Siia juurde käib narratiiv, millega kahtlustatakse valitsust riigi “mahamüümises” ja seetõttu ei väärigi see kaitsmist – ükskõik kas Tšehhis, Eestis või Leedus.
Siit jõutakse kiiresti järeldusele, et ka riiki pole mõtet kaitsta, kuna rahvas on juba „reedetud“. Hiljuti kirjutati näiteks ühes populaarses Facebooki grupis: “Küsimus? Kui palju on täna inimesi, kes seda valitsust tahaks kaitsta…?“
Martin Helme teatas, et „tekib küsimus, kas meid juhivad mingid vaenlase kahjurid,“ kes Ukrainale relvaabi andmise kaudu „Eestit desarmeerivad”. Siia kombineerub Eesti puhul jutt sellest, et Ukrainale relvaabi andmine on Eestile kahjulik. Põhjendused on erinevad, aga eesmärk sama. Seda on väitnud lisaks Helmele nii mõnedki keskerakondlased.
Kolmas narratiiv üritab siduda energiakriisi, kõrgeid (elektrihindu) ühest küljest valitsuse „reetlikkuse“ ja „hoolimatusega“, teisest küljest pakub lahenduseks „Vene gaasi või elektri“ abil elujärge paranda.
Kui Venemaaga tüli ei nori, neilt gaasi ostetakse ja üldse „vastastikku kasulikke“ majandussuhteid hoitakse, on kõik hästi (Toom, Loone). Vene elektrita me läbi ei saa niikuinii (Mart Helme).
Saksamaal töötab see jutt lausa valitsuse tasemel. Meil on rahvas pisut immuunsem. Tasub aga tähele panna, kes – kas veendumusest, rumalusest või valija püüdmiseks – Moskva strateegilist kognitiivset sõnumit võimendavad. Miskipärast riskivad nad sellise jutuga lagedale tulla vaatamata asjaolule, et enamik nende valijaist ja ka erakonnad laiemalt taolisi positsioone ametlikult ei jaga.
Oleks ka kummaline, sest nende sõnumite eesmärk ei ole mitte Eesti, vaid ühemõtteliselt Venemaa praegustes huvides: mitte abistada Ukrainat, killustada ühiskonda, tekitada usaldamatust NATO ja lääne institutsioonide vastu, nõrgendada kaitsetahet ja eelistada energeetikajulgeolekus partnerina Venemaad.