Putinistliku Venemaa agressioonikuritegu Ukraina vastu vaatab meile teleekraanidelt vastu ja Eesti on üle aastate üksmeeles. Hiljuti veel põgenikeskeptilised ja uhke rahvusliku traditsiooni järgi oma riigivõimu kiruvad eestlased on geneetilise mälu üles leidnud. Ukrainat aidatakse ja toetakse, oma riigikaitse kiiret tugevdamist nõutakse ja ka Euroopa ei tundu enam nii tüütu kui veel kahe nädala eest. Rahvuslik tõdemus on vältimatu: me oleme olnud seal, kus Ukraina praegu ja me peame tegema kõik endast oleneva, et sinna mitte enam sattuda.
Mida täpselt arvavad Ukraina asjadest Eestis elavad venelased, esialgu veel küsitlustes ei kajastu. Kuuldavasti leidub tõepoolest neid, kes Z-tähe otsa ette joonistavad ja proovivad linnas ärbelda. Aga seni on need ilmselgelt üksikud ja erandlikud juhtumid. Ma ei taha banaalselt lahterdada eestivenelasi mingisse täitsa eraldi kategooriasse või kleepida neile külge eelarvamuslikke hoiakuid. Aus on ilmselt tunnistada, et me ei tea tegelikult, mida «keskmine» eestivenelane täna Ukraina sõjast mõtleb. Võimalik, et suur enamus mõtleb umbes samuti kui keskmine eestlane, arusaadava rahvusliku toonivahega, ent laias laastus on siiski tülgastatud, vihane ja tänulik, et meil on seni rahu. Ja mõtleb sellele, mida teha Ukraina aitamiseks. Ka selleks, et Ukraina aitamine aitab meidki.
Praegune ühiskondlik raputus on mõjunud puhastavalt. Ukraina linnadele langevate vene pommirünnakute järellainetus pühib inimeste meeltelt ja eesti ajakirjanduses ilmuvast minema ebaolulise prahi. On aeg, kus pole vaja liiga palju seletada, mis on oluline ja mis mitte. On üsna ükskõik, kas vaktsiinipass kehtib veel paar päeva, kas kiirtestid on vajalikud või mitte, kas Repinski sõidab taksot või milline poliitik parajasti on kedagi solvanud.
Küllap kõik mõtlevad inimesed juurdlevad küsimuse üle, kuidas ikkagi Venemaa taolise kurja ogaruseni jõudis. Kas ka meil on märke ühiskonna lolliksminekust, riigijuhtide autismist või kurjuse kasvust. Kui on, siis kas neid protsesse saab peatada.
Kiiresti jõudsime üksmeelele, et kurjuse siirded, mida kreml läbi oma telekanalite maailma paiskas, tuleb läbi lõigata. Kahju, et seda tehti alles siis, kui neis propageeritu realiseerus, ent parem hilja kui üldse mitte. Nagu Raul Rebane hiljuti ütles, Kremli kanalite saastamistöö viljadest vabanemiseks peavad Eesti poliitikud nüüd aastakümneid pingutama. Täna saadakse äkki aru, et me peame tõepoolest oma venekeelseid kodanikke selle saasta eest kaitsma.
Ukraina sõda on nagu vaimne maavärin, mille lainete lõppedes ei ole ümbruskond samasugune, kui oli enne. Täna on šokk veel üldine, aga saabunud on ka haruldane üksmeel selles, et nii nagu seni, enam edasi ei saa. Kaugelt liiga kaua on tolereeritud putinisliku vallutajahoiaku õigustamist, kõigi Venemaa naabrite julgeolekut ohustavaid ettevõtmisi nn «vene maailma» kokkusidumiseks. See kõik sai nüüd läbi ja Eesti kestvuse huvides tuleb nüüd ja kohe tõmmata selged piirid lubatava ja lubamatu vahele.
Täna mõistame, miks Saksamaal on kriminaliseeritud holokausti õigustamine. Sest isegi jutt justkui holokausti ei olnud või et tema läbiviijaid võib kuidagimoodi mõista, kuulub absoluutselt lubamatusse kategooriasse. Nürnbergis esitati süüdistused nii agressiivse sõja algatamise ja pidamise kui ka sellise sõja propageerimise eest. Euroopa Liit on kehtestanud tänaseks sanktsioonid nii Ukraina-vastase agressiivse sõja pidajate kui selle propageerijate vastu.
Ka Eestis on sõjapropaganda kriminaalkorras karistatav ja on üks agressioonikuriteo vorm. Täna mõistame selle paragrahvi tegelikku tähendust.
Õigusrahu kindlustamiseks on täna vältimatult vajalik kehtestada absoluutne nulltolerants agressioonisõja sümbolitele. Z-tähed, Georgi lindid ja misiganes putinistlik atribuutika sümboliseerib nüüd esmalt ja üksnes agressioonikuritegu. Nende sümbolite avalik kasutamine peab olema Eestis välistatud. Jah, kindlasti kõlab hääli, et Z-täht võib ju tähendada ka lihtsalt Z-tähte ja Georgi lint võib tähendada ka mida iganes muud. Samaoodi võib lauset «Arbeit macht frei» omistada Tammsaarele ja haakrist tähendada India päikesesümbolit. Köögis ja poe taga võib neid kõiki edasi tõlgendada. Aga Eesti avalikus ruumis kehtib dominantne tõlgendus, mis tõlgendusruumi ei jäta.
Ma loodan, et sõda ei kaugenda eestivenelasi eestlastest, vaid valdav osa meist ületab vanad eelarvamused, tõdeb, et see, mida oleme suutnud kolmekümne aastaga siin ehitada, võimaldab koos edasi minna.
Praegu on võimalik teha kiiresti ära hoiakumuudatused, mis on jäetud liialt kaua venima. Eestikeelne haridus, vabastajamüüdi kolikambrisse viskamine, eestivenelaste kui vene kultuuri putinismivaba oaasi teadlik arendamine, okupatsioon eitamise ja impeeriumiihalduse liigitamine rangelt lubamatuks. Poe taga palun, aga meedias, koolis, avalikus ruumis – mitte enam.
Suhetes Venemaaga, niikaua kui seal valitseb sõjakurjategijate režiim, saavad meil kehtida üksnes külma sõja reeglid. Minimaalne turism, viisade andmisel korralik tasutakontroll, opositsiooni abistamine nii, et see neid ei kahjusta, inimõiguste eest seismine. Lääne üks vigu Putini Venemaaga suhtlemisel on olnud silmaklapistatud eeldus, et kuigi Venemaalt tuleb ka pahatahtlikku ja kurja, on see siiski erand. Nüüdsest saab hoiak olla rangelt vastupidine. Kuigi Venemaalt tuleb põhiliselt kurja ja pahatahtlikku, võib selles leiduda erandeid. Neid erandeid tuleb kiiresti õppida ära tundma ja toetama. Aga sõja ajal jäädakse ellu siis, kui sõja reeglitest kinni peetakse.