Aastaid on väidetud, et Venemaa ei soovi kahjustada Eesti gaasitarneid ja elektrisüsteemi, sest see mõjutaks negatiivselt ka nende enda elanikke, ettevõtjaid ja riigi mainet. Venemaa-Ukraina hübriidsõja, võõrriigi kodanike röövimise ja põllumajandustoodete boikoteerimise taustal selge, et lootused Venemaa juhtkonna „tervele mõistusele“ on tugevasti liialdatud. Venemaa lihtrahva vaesumine, majanduse hävitamine ja paariakuvand pole Kremlile mingiks takistuseks oma geopoliitiliste eesmärkide saavutamisel. Julgeolekualase kliimamuutuse tingimustes tuleb Eestil kindlustada täielik energiasõltumatus Venemaast, sest ilma energiajulgeolekuta pole tagatud ka teised turvagarantiid.
Gaasi osakaal Eesti üldises energiatarbimises on alla kümnendiku. Paraku pärineb 100% sellest gaasist Venemaalt ja on üldjuhul Kremli kontrollitava Gazpromi poliitiline tööriist. Gaasiküttel on oluline roll kodude soojustamisel ja tõrked gaasitarnetes võivad külmadel talvekuudel saada kiirelt sotsiaalse kriisi mõõtmed. Alles 2009. aasta talvel peeti maha Venemaa-Ukraina gaasisõda, kui poliitilistel põhjustel vähendas Gazprom oluliselt Ukrainale tarnitavaid gaasikoguseid. Pole eriti keeruline kujutada ette olukorda, kus Venemaa teatab gaasitarnete peatamisest Balti riikidele. Ootamatu katkestuse põhjuseid pole keeruline fabritseerida, olgu selleks siis remonditööd trassil, ärivaidlused või tarneraskused. Üha enam aga tundub, et Kremli peremehed isegi ei vaevu simuleerima, et järgivad rahvusvahelise õiguse või hea tava põhimõtteid. Ainus maksevahend on jõud. Balti riigid on seejuures piisavalt väikesed, et teha nendest „hoiatav näide“ tervele Euroopale.
Vene gaasisõltuvuse vähendamiseks tuleb tagada gaasivõrgu sõltumatust tarnijatest (vastav seadus jõustub 1.jaanuaril 2015), rajada regiooni alternatiivsed veeldatud gaasi terminalid ning ühendada Soome, Baltimaade ja Kesk-Euroopa gaasivõrgud. Mida paremini on Euroopa gaasiturud integreeritud, seda keerulisem on neid rünnata. Samuti tuleb soodustada kodumaise biogaasi tootmist. Meie ei pea loobuma gaasist kui energiakandjast, me peame lihtsalt tagama varustuskindluse ja sõltumatuse. Pikaajalisel energiavarustuskindlusel on lisaks rahvuslikule julgeolekule majanduse arengut toetav mõju.
Täieliku energiasõltumatuse tagamiseks tuleb Eesti lahti ühendada ka Loode-Venemaa elektrisüsteemist. Eesti on tänu põlevkivile elektrit eksportiv riik ja meil on Estlinki ühendustega tagatud ligipääs ka Skandinaavia turule, ometi kuulume jätkuvalt Venemaa elektrisüsteemiga samasse sagedusalasse, mis võib muuta meie elektrivõrgud haavatavaks. Ebastabiilsus oleks seda suurem, kui idanaaber saboteeriks üheaegselt nii gaasitarneid kui elektrisüsteemi. Riskide maandamiseks tuleb parandada ühendusi Lätiga, tugevdada võrguautomaatikat ja rajada idapiirile konverterjaamaga alalisvooluühendus.
Energiasõltumatust suurendavad investeeringud pole kindlasti odavad ega teostatavad üleöö, pigem käib jutt sadadest miljonitest eurodest kümne aasta perspektiivis. Samas on teada, et enamus elektrivõrkudega seotud arendustööd tuleks teha nii kui nii, energiajulgeolekut eraldi eesmärgiks seadmata. Samuti on rahalist tuge oodata Euroopa Liidult, kes on energiajulgeoleku tagamise seadnud oluliseks majanduspoliitiliseks prioriteediks.
Kokkuvõttes võib parafraseerida tuntud inglise vanasõna – me pole nii rikkad, et osta odavat Vene energiat.