Mida vajame seoses julgeolekuolukorra järsu halvenemisega Ida-Euroopas oma NATO partnerriikidelt nüüd ja kohe arutleb endine Kaitseväe juhataja, kindral erus Ants Laaneots.
Krimmi annekteerimine on hea praktiline näide Vene infosõjast kui väga efektiivsest psühholoogilise mõjutamise vahendist. See oli edukas: kolme nädalaga, peaaegu ilma ühegi lasuta, murti u 18 600 Krimmis asuva, Kiievi poolt keskjuhtimiseta jäetud Ukraina sõjaväelase moraal, kõik poolsaarel asuvad 190 sõjaväelinnakut andsid vastupanuta alla. Venelastel ei läinud vaja tanke ega suurtükke, vastase olematuks muudetud kaitsetahte tingimustes tegid kogu töö ära erioperatsioonide väejuhatuse ligi 10 000 Spetsnazi brigaadi ja Spetsnazi polgu sõdurit Sevastopolis asuva merejalaväebrigaadi toetusel. Poolsaare annekteerimisele järgnes kohe Vene sõdurite automaaditorude julgestuse all läbiviidud «referendum» ühinemise kohta Venemaaga ja kahe päeva pärast selle inkorporeerimine Vene Föderatsiooni koosseisu.
Lääne-Euroopa jaoks kujunes Putini «anšluss» Krimmis ja Ida-Ukrainas järjekordseks ootamatuseks. Kohe ilmnes, et hübriidsõjaks valmis ei olda. Või nagu Venemaa ekspert Edward Lucas nädal tagasi ETV saates «Välisilm» märkis: «Euroopa ei ole veel täielikult ärganud.» Õigemini öeldes, ärgatakse ja tunnetatakse kasvavat ohtu küll, kuid aeglaselt. Seda ilmestavad erimeelsused Euroopa Liidu liikmesriikide seas Venemaa kui agressori vastaste sanktsioonide kehtestamise osas. Vaatamata sellele, et Kremli valitseja on avalikult seadnud oma eesmärgiks Vene impeeriumi taastamise ja unistab «globaalse administraatori» rollist, lähtutakse mitmetes Euroopa pealinnades suhetes Venemaaga siiani pigem majanduslikest kui Euroopa julgeoleku kaalutlustest.
Lääne-Euroopa alles hakkab toibuma külma sõja järgse «igavese rahu» eufooria uimast. Kümblemine jõukuse, heaolu ja vabaduse keskkonnas ning riikide totaalne desarmeerimine on teinud rahvad oma julgeolekut puudutavate küsimuste lahendamisel üsna muretuks ja loiuks. Euroopa suur majanduslik sõltuvus Venemaast ja hiigelkasumite tagaajamine äris idanaabriga on aga viinud selleni, et Moskvaga seotud rahvusvaheliste korporatsioonide võimas lobitöö mõjutab paljude lääne poliitikute tegevust julgeoleku valdkonnas.
Üsna tuntav on ka Vene globaalse infosõja ja psühholoogiliste operatsioonide destruktiivne mõju. Lääneriikide meetmed agressori peatamiseks Ukrainas on siiani olnud pigem nõrgad. Euroopa peaks silmas pidama, et Putini edu korral Vene impeeriumi taastamine jätkub. Lähimaks võimalikuks sihtmärgiks on ilmselt Moldova, mis ei ole enam kaugel läänepoolsetest heaoluriikidest. Läänemaailma ärkamise aeg on käes.
Balti riikide sõjaline julgeolek toetub kahele sambale. Nendeks on kollektiivne kaitse NATO raames ja riikide esmane enesekaitsevõimekus. Viimane on juba Eesti, Läti ja Leedu geostrateegilise asukoha eripära tõttu väga tähtis. Oleme Põhja- ja Lääne-Euroopast eraldatud Läänemerega. Idas asub meie peamine ohuallikas. Partneritega Lääne-Euroopas oleme maismaal ühendatud vaid kitsa koridoriga Leedu ja Poola vahel, mille võib vastane sõja korral sulgeda. See tähendab, et NATO vägede juurdevool Balti riikidesse võib teatud olukorras toimuda vaid meritsi ja õhu kaudu, mis on keeruline. Esmane enesekaitse on suunatud eelkõige aja võitmisele, et tagada liitlaste saabumine. Eesti teeb selles osas suuri jõupingutusi. Keerulisem on olukord meie lõunanaabritel Lätil ja Leedul nende väikeste kutseliste relvajõududega ja riigikaitse pikaajalise alafinantseeritusega. Peame neid igati ergutama suurendama oma kaitsekulutusi ja vaatama üle oma kaitsekontseptsioonid. Eesti on väikeriik ning tulenevalt NATO liikmelisusest ja alliansi üha suurenevast kohalolust siin oleme riigi ja rahvana hästi kaitstud. Mida aga vajame seoses julgeolekuolukorra järsu halvenemisega Ida-Euroopas oma NATO partnerriikidelt nüüd ja kohe veel?
Lähtudes oma asukoha geostrateegilisest eripärast ja riikide väiksusest, vajavad Balti riigid endisest oluliselt suuremat NATO vägede juuresolekut regioonis. Kuid me peame arvestama ka sellise juuresoleku maksumusega meie liitlaste jaoks. Euroopa ei ole siiani lõpuni toibunud 2008. aastal alanud finantskriisist. Paljudes Lääne-Euroopa riikides on see nihutanud prioriteedid julgeoleku probleemidelt majanduslikele ja sotsiaalsetele probleemidele. Kaitse-eelarve suurendamist ei peeta mitmetes riikides siiani vajalikuks. Kasvavat Venemaa ohtu ei tajuta või ei taheta märgata. NATO liitlastest on rahuajal meid suurte tugevdusjõududega valmis abistama eelkõige USA.
Eesti jaoks on ülimalt vajalik NATO teatud väekontingendi püsiv juuresolek riigis, mis edastab meie idanaabrile poliitilise signaali, et tegemist pole mitte ainult rahvusriigi, vaid NATO territooriumiga, mida kaitstakse ühiselt. Otstarbekas ja ka meie liitlastele kõige odavam oleks suuremate NATO üksuste eelpositsioneerimisladude paigutamine Balti riikide territooriumile. Nende olemasolu võimaldab personali lennukitega toomisega suure ajavõidu ning kiirendab oluliselt saabunud üksuste lahinguvõime saavutamist. Eesti valitsus peaks aktiivselt taotlema NATO Walesi tippkohtumisel ja hiljem liitlastega saavutatud kokkulepete täitmist maaväe osas ning Ämari lennubaasi muutmist alaliseks NATO lennuväe õppebaasiks koos pideva hävitajate asumisega seal.
Vene lennuväe tegevuse järsk kasv Balti regioonis ja Luugas asuva raketibrigaadi ümberrelvastamine uute, ligi 500 km lennukaugust omavate taktikaliste rakettidega Iskander-M seab nii meid kui ka Eesti territooriumil asuvaid liitlasvägesid vajaduse ette omada riigi territooriumil vähemalt nüüdisaegseid keskmaa õhutõrje raketisüsteeme. Seoses Vene Balti laevastiku suurendamise ja moderniseerimisega, eriti aga suurte Mistral-tüüpi dessantlaevade hangetega ja Baltiiskis asuva 336. merejalaväebrigaadi personali kahekordistamisega kasvab oluliselt ka meredessantide oht Läänemerel. See seab meid vajaduse ette luua rannakaitse, mida võiks esialgu alustada ka Kaitseliidu baasil. Kindlasti tuleb selle võimekuse loomisse tulevikus kaasata ka meie liitlased.