Reformierakond läks valimistele lubadusega tagada Eesti julgeolek, korrastada riigi rahandus ja kaotada maksuküür, et inimestele jääks rohkem nende endi teenitud raha kätte. Pärast valimisi asusime neid lubadusi ellu viima. Valimistulemuses pettunud EKREIKE tekitas selle takistamiseks aga põhiseadusliku kriisi.
Esmalt olukorrast, milles praegu oleme. Eelmise aasta 24. veebruaril algas Venemaa vallutussõda Ukrainas. Meile tähendas see viimase 30 aasta kõige tõsisema julgeolekukriisi algust. Sellises olukorras on selge, et peame tegema kõik endast oleneva Eesti julgeoleku kindlustamiseks.
Seepärast on valitsusliit võtnud eesmärgiks kaitsekulude tõstmise kolme protsendini meie sisemajanduse kogutoodangust. Jah, see eeldab täiendavat rahavajadust kuni pool miljardit eurot aastas ning selleks on vaja meie kõigi panust, aga me kõik saame osa ka sellest, kui Eesti on kindlalt kaitstud. Meil on jätkuvalt oma vaba riik.
Julgeoleku kindlustamisega haakub otseselt ka riigirahanduse korrastamine. Jüri Ratase valitsuste ajal alanud üle jõu elamine ei ole jätkusuutlik. Kui kulutame rohkem, kui teenime, oleme varem või hiljem olukorras, kus meil ei jätku raha riigikaitseks, pensionide tõstmiseks ega näiteks õpetajatele palga maksmiseks. Rääkimata kriisiajal inimeste ja ettevõtete abistamisest.
Niisiis ei ole meil muud valikut kui riigi rahaasjad korda teha. Kui jätame selle praegu tegemata, seisame tulevikus veelgi raskemate valikute ees või lükkame need enda laste ja lastelaste kaela.
Praegu on meil võimalus teha riigirahandus korda nii, et üldine maksukoormus üldiselt ei tõuse, sest 1. jaanuarist 2025 plaanib valitsus kaotada keskklassi koormava maksuküüru ja tõsta tulumaksuvaba miinimumi 700 euroni kuus kõigile. Kui keegi väidab, et sellest maksureformist võidavad vaid kõige jõukamad, siis see ei vasta kaugeltki tõele.
Maksuküüru kaotamisest võidavad kõige rohkem inimesed, kelle palk jääb vahemikku 1200 kuni 2100 eurot kuus. Sellesse vahemikku kuuluvad muide õpetajad, päästjad ja politseinikud.
Unustada ei tasu sedagi, et majanduse arenedes tõusevad ka palgad. Kui jätame maksuküüru alles, kasvab nende inimeste hulk, kelle palgatõusu maksuküür tulevikus ära sööb. Kõlab ju absurdselt: teete kõvasti tööd, teenite sellega välja palgatõusu ning siis tuleb riik ja võtab teilt selle palgatõusu ära. Mis puudutab väiksema sissetulekuga inimesi, siis tulumaksuvaba miinimumi tõus 700 euroni on just neile suureks abiks.
Lisaks sellele on valitsusel ambitsioonikad plaanid keskkonna ja kliima, hariduse ning sotsiaalvaldkonnas, aga kuna viimastel nädalatel on avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all olnud riigikogus toimuv, siis paar sõna ka sellest. Eesti on demokraatlik riik ja demokraatlikus riigis on valimistel tagajärjed. Valimised võitnud erakond saab reeglina võimaluse valitsuse moodustamiseks, et asuda parlamendi enamuse toel koos koalitsioonipartneritega kokku lepitud plaane ellu viima.
Valitsusse mitte pääsenud erakondadel tuleb jääda opositsiooni, mis ei ole kuidagi teisejärguline ülesanne. Vastupidi, opositsiooni ülesanne on esitada kriitikat ja parandusi valitsuse plaanide kohta ning vaidlustes sünnibki tõde. Meie soov oligi pidada opositsiooniga riigikogus debatti nii maksude, peretoetuste kui kõige muu üle, kuid opositsioonil olid teised plaanid. Nemad ei lasknud sisulisel arutelul isegi alata. Sisuliselt takistati eelnõude üleandmist riigikogule.
Pole päris õige või tavapärane, kui opositsioon dikteerib koalitsioonile, milliseid eelnõusid võimuliidu erakonnad esitada võivad või mitte. Minu meelest peaks parlamentaarne demokraatia eeldama eelnõude sisu arutamist pärast seda, kui eelnõud on esitatud ja võetud menetlusse. Siis on võimalus teha muudatusettepanekuid ja arutleda sisu üle, kas täiendada, kärpida või üldse ära jätta.
Jah, obstruktsiooni ehk töö takistamist on riigikogus kasutatud varemgi, kuid seda harva ja erandlikel juhtudel selleks, et takistada mõne konkreetse eelnõu vastu võtmist. Praegu opositsioonis olevad Keskerakond, EKRE ja Isamaa tegid aga obstruktsioonist oma igapäevase tööriista ja läksid sellega kaugemalegi kui kunagi varem. Lisaks parlamendile püüdsid nad halvata valitsuse ja ministeeriumide töö ehk sisuliselt kogu riigiaparaadi toimimise.
Riigikogule on mõne nädalaga esitatud üle 500 arupärimise, kui eelmise riigikogu kooseisu ajal nelja aastaga oli üldse 470 arupärimist. Keset taasiseseisvumisaja kõige tõsisemat julgeolekukriisi tundub see äärmiselt vastutustundetu samm. Mulle tundub, et viis erakonda on kõik kaotajad. See võib rõõmustada meie idanaabrit, et Eesti riik, parlament ei toimi. Ma ei taha öelda, et see on mõne opositsioonierakonna taotlus, aga ilmselgelt on see probleem ja oht Eesti riigi toimimisele ja julgeolekule.
Riigikogu juhatajal ei jäänud sellises olukorras muud üle, kui võtta appi parlamendi kodu- ja töökorras olevad meetmed obstruktsiooni lõpetamiseks. Seda tehti muidugi opositsiooni õigusi piiramata. Jätkuvalt on neil võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi, esitada parandusettepanekuid ja pidada koalitsiooniga debatti. Aga me ei saa lubada seda, et oma valimistulemusega mitte rahule jäänud erakonnad võtavad pärast valimisi riigi pantvangi. Nii ei oleks tulevikus valimistel mingit mõtet.
Tekkinud on tõsine vastasseis, milles võitjaid ei ole. Loodan siiralt, et riigikogu naaseb võimalikult ruttu tagasi tavapärase ja kultuurse töö juurde.