Head erakonnakaaslased,
Ühel erakonna volikogul kingiti mulle raamitud karikatuur oravast. Paksust ja võimsast. Sellisest suure karu suurusest.
Üks seda karikatuuri vaadanud inimene proovis mind mõni aeg tagasi veenda selles, et kõige parema ülevaate poliitikas toimuvast saabki ajalehtedes ilmuvaid karikatuure jälgides. Et kunagi, kui Reformierakonnal ei olnud kõige paremad ajad, kujutati karikatuuridel arglikult nurga tagant piiluvat väikest ja sorgus oravat. Nüüd olla aga juba pikemat aega karikatuuridel tegelaseks suur ja rõõmus orav. Pidevalt tegevuses olev ja jõuline.
Ma ei suutnud küll meenutada, et Reformierakonnal oleks üldse kunagi väga halbu aegu olnud või et meid oleks piltidel nirude olevustena kujutatud, aga ei hakanud tollele noorele inimesele vastu vaidlema ka. Sest olulises ta ju ei eksinud – täna on Reformierakond suur ja rõõmus. Tegutsev ja jõuline. Ja kui meid sellisena ka piltidel kujutatakse, on see ju ainult tore.
Miks on nii nagu on? Kuidas läks nii, et Reformierakonnast sai jälle valitsuse juhterakond?
Reformierakond on kuulunud valitsusliitu järjepanu enam kui 6 aastat.
Selle aja jooksul on Eestis vahetunud 4 valitsust. Ainsa erakonnana oleme me kõigis neis olnud üheks osapooleks, kaht valitsuskabinetti on juhtinud Reformierakond. Selles mõttes oleme me olnud ühtlasi järjepidevuse ja stabiilsuse kandjaiks. Nii nagu mõni teine erakond võinuksime me kahel korral kõrvale astuda ja loota destruktiivse kiibitsejana järgmiste valimiste nimel plusspunkte koguda. Ainult, et kuidas oleksime me oma pagemist neile selgitanud, kes andsid Riigikogu valimistel meile oma hääle?
Pärast Juhan Partsi otsust oma valitsus laiali saata oli meil sisuliselt kaks valikut. Kas lüüa käega ja siirduda opositsiooni rahulikku mitte-midagi-tegemist nautima või võtta vastutus uue võimuliidu moodustamisel.
Vastutuse pelgamine ei ole kunagi Reformierakonnale omane olnud. Võimu kardavad ainult nõrgad või ilma suurema sisuta erakonnad. Need, kellele tegude tegemise asemel meeldib näpuga näidata ja osatada. Reformierakond nende hulka ei kuulu.
Seekordsel otsuse tegemisel oli minu jaoks erakonna lubaduste kaitsmise kõrval ka lisa-argument. Reformierakonna kõrvalejäämise korral oleks moodustunud valitsusliit, kuhu poleks kuulunud ühtegi tugevat parmpoolset erakonda.
See oleks tõenäoliselt tähendanud lõppu tulumaksu alandamisele, astmeliselt tõusva tulumaksu kehtestamist, vanemahüvitise süsteemi pea peale pööramist. See oleks olnud Eesti suhtes vastutustundetu otsus.
Nii nagu Siim Kallase juhitud Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus aastail 2001-2003, on ka seekordne valitsusliit moodustatud üsna erinevate erakondade poolt. See, mis Reformierakonda, Keskerakonda ja Rahvaliitu kuu aega tagasi valitsuslepet sõlmima pani, oli ja on vastutus Eesti riigi ees. Võim, mis oli maha visatud, tuli üles võtta.
Ma ei ole kunagi väitnud, et moodustatud koalitsioon on ideaal-liit. Et kolmel võimuliitu kuuluval erakonnal ei ole eriarvamusi või vastukäivaid seisukohti. On. Ja üsna põhimõttelisi.
Olulisem on aga see, et me oleme järgmiseks kaheks aastaks tahtnud ja suutnud kokku leppida ühistelt tehtavates asjades.
Sõlmitud koalitsioonilepe on oma olemuselt Eesti poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne arengukava aastaiks 2005-2007. See on kompromiss 3 erakonna erinevate maailmavaateliste seisukohtade vahel, milles ei tehta järelandmisi üldinimlike väärtuste ja Eesti rahvuslike huvide arvelt.
Majanduspoliitikas jäävad puutumata need strateegilise otsused, mis on olnud Eesti edu aluseks. Need on eelkõige kõigi seniste valitsuste poolt järgitud majanduse avatuse idee, ettevõtluse soosimine, konservatiivset rahapoliitikat toestav konservatiivne eelarvepoliitika ning suhteliselt madalad maksud.
Tehtu hoidmine on tähtis, aga sellest ei piisa. Ettevõtlikkuse soosimiseks, ettevõtluskeskkonna paindlikumaks ja sõbralikumaks muutmiseks on veel väga palju võimalik ära teha. Muuta ettevõtte loomine lihtsamaks. Lihtsustada ettevõtlusega seotud toiminguid. Vähendada ebamõistlikku bürokraatiat. Võtta kasutusele võimalused, mis meie e-riigis peaksid igapäevased olema.
Selleks, et soodustada investeerimist Eestisse, uute töökohtade loomist, ei piisa enam ainuüksi madalatest maksudest.
Liiga paljud on tänaseks aru saanud, millise eelise annab madalate maksude ja minimaalse riikliku sekkumisega majandussüsteem. Maksude langetamine ei ole enam erand, vaid pigem tava. Oluliseks teguriks saab lähiajal ilmselt ka süsteemi lihtsus. Bürokraatia vähesus.
On kurioosne, et ehkki meil on tänaseks välja antud üle 750 000 ID kaardi on ID kaardi lugejaid soetatud vaid 15 000. Paberiga näpus erinevate ametkondade vahel jooksmine on meile aastakümnetega nii sisse harjunud, et digitaalse allkirja kasutamine on paljudele ikka veel võõras. Ikka kulutatakse näiteks lepingute sõlmimise puhul aega ja paberit, ehkki tegelikult piisaks vaid elektroonilisest dokumendist ja ID-kaardiga antavast allkirjast. Uuendustega harjumine ja nende omaksvõtt läheb liiga aeglaselt. Olemasolevate võimaluste vähene kasutamine ei innusta neid edasi arendama, uusi lahendusi nuputama. Loidust ei tohi me endale aga lubada.
Kogu meie stabiilne rahasüsteem ja tugev majandus jookseb aga tühja kui pole kedagi, kellel seda vaja läheks. Rahvastiku- ja perepoliitika on praeguse koalitsiooni lepingus esimene peatükk.
Tähtsamat eesmärki, kui sündimuse suurendamine ja turvalise pereelu tagamine, lihtsalt ei ole. Rääkisime sellest ka eelmistele valimistele vastu minnes. Ja küllap räägime ka kahe aasta pärast. Sest küsimus ei kao päevakorralt veel lähema kümne aasta jooksul.
Just sellepärast on meie erakonna tähelepanu keskmes järjest enam laste- ja perepoliitika. Vanemahüvitise esmane mõju on ilmutanud end selles, et ta on juba oma lühikese toimimisaja jooksul aidanud tuhendeid noori emasid ja isasid. Eesti ohtlikult madal sündimus on pöördunud märgatavale tõusule.
Vanemahüvitise esimesel aastal sündis 857 last rohkem kui 2003 aastal. Aprilli lõpu seisuga on sel aastal sündinud 114 last rohkem kui eelmise aasta nelja esimese kuuga. Sellest pikemas perspektiivis veel olulisem on aga, et vanemahüvitise mudel, nii nagu ta meie kavatsuse järgi rakendus, seostab omavahel selgelt pere- ja tööelu väärtused, nii nagu ühes normaalses inimelus olema peakski.
Täna hüvitab riik 10 373le väikese lapsega kodus olevale lapsevanemale – muide, 10253 emale ja 120 isale – vanema töötasu.
Ehk – vanemahüvitist saab praegu sama palju inimesi, kui on elanikke Paide linnas kokku. Pärast esimest jaanuari 2006, kui vanemahüvitise maksmiseperiood pikeneb veerand aasta võrra, on neid vanemaid, kes võivad rahuliku südamega kolm kuud kauem lapse juures olla veel tuhandete võrra rohkem.
Kui arendame edasi keskkonda, kus inimesel on võimalik ilma suuremate emotsionaalsete pingete ja materiaalsete kadudeta niihästi kasvatada lapsi kui arendada ja rakendada oma erialaseid võimeid, siis kasvavad lapsed igas mõttes parimas keskkonnas ja saavad oma täiskasvanuellu kaasa terve ja tervikliku eluhoiaku. Just see ja mitte ainult rahvastiku numbriline suurus on Eesti tuleviku kindlaim tagatis. Sest tegelikult algab ju kõik lapsepõlvest.
Lapsed tahavad aga tulla sinna maailma kus hoolitakse eakatest inimestest. See et Eestis moodustab keskmine pension vaid 29,5% keskmisest palgast, on muidugi kahetsusväärne. Eriti kui silmas pidada asjaolu, et näiteks Luksemburgis moodustab keskmine pension koguni 102% keskmisest palgast. Arenenud riikide keskmise tase küünib aga 69%ni keskmisest palgast.
Pensionide suurenemine 3000 kroonini ei ole muidugi mingi pensionireform. See on praeguse põlvkonna kohustus vanema põlvkonna ees. See on selline kohus, milleks riik on suuteline.
Väljakutseks, mis meil rahvastiku juurdekasvu kõrval ületada tuleb, on läbilöömine rahvusvahelises konkurentsis.
Eestis ei pea olema peamiseks küsimuseks mitte see, kuidas konkureerib Mikitamäe Loksaga, vaid see, kui hästi suudab Eesti konkureerida Iirimaa, Soome või Saksamaaga. Me peame olema võimelised edukalt konkureerima Rootsis Rootsi ettevõtetega, Prantsusmaal Prantsusmaa omadega. See eeldab põhimõttelisi murranguid majanduse struktuuris, veelgi enam aga suhtumistes ja mõtteviisis.
Esimesel Euroopa Liidu liikmeks oleku aastal on Eesti eksport pöördunud kauaoodatud tõusule, sealjuures hoogsale tõusule. Kuid tõsiasi, et meie eksport kidub eelkõige lisandväärtuse loomise kontekstis, pole mitte välisturu, vaid meie endi taga kinni. Kui me ei suuda eksportida kõrge lisandväärtusega toodangut, pole meil mõtet unistada oma sisemajanduse kogutoodangu per capita näitajaga Euroopa Liidu keskmisele tasemele jõudmisest.
Et meie sisemajanduse kogutoodang järgmise 10 aastaga näiteks kahekordistuks, peaks majanduskasv olema keskmiselt üle 7 protsendi aastas. Veelgi olulisem kui taolised kuivad numbrid, on nende taga peituva kasvu tegelik sisu. Kui majanduskasv on saavutatud üksnes või suuresti sissetulnud välisraha poolt ülesköetud sisetarbimise suurenemise arvel, siis pole paraku juttugi jätkusuutlikust arengust.
Kui soovime olla edukad, ei tohi me leppida – kui kasutada sporditerminoloogiat – osalemisega poolamatöörlikus esiliigas. Kõrgliigasse, s.o kõrgelt arenenud majandusega Lääne-Euroopa riikide tasemele jõudmiseks, ei piisa sellest, kui teha seda paremini, mida me täna teeme. Meie edu saab toetuda uuendusmeelsusele ning enesestmõistetavalt valmisolekule vastavaid riske kanda. Seni oleme maitsnud edukate majandusreformide vilju. Järgmiste sammude sisuks peab saama tehnoloogiline innovaatilisus.
Riigiasutused on teinud mitmeid arengukavasid, mida läbib märksõnana “teadmistepõhine majandus” või „teadmistepõhine ühiskond”. Kaugemas perspektiivis peab meiegi eesmärk olema suurendada kulutusi teadus- ja arendustegevusele 3 protsendini sisemajanduse kogutoodangust, seda tänase alla protsendi jääva0,8 protsendiga võrreldes. Need on eesmärgid, millest taganeda pole võimalik ja mille saavutamise nimel tuleb pingutada.
Kahjuks jääb praegu oluline osa innovaatilistel ideedel põhinevast ettevõtluspotentsiaalist Eestis kasutamata. Miks? Just alustavatel teadus- ja tehnoloogiamahukatel ettevõtetel, mis on üldjuhul väike- või keskmise suurusega ettevõtted, puudub juurdepääs riskikapitalile. Lisaks napib neil professionaalsest juhtimis- ja turundusalasest oskusteabest.
Kirjutasin kaks aastat tagasi, et Eesti poliitilise elu tegelikkus on üles ehitatud kiire efekti saavutamisele. Edu ja valijate hääli on vaja kohe. Investeeringud haridusse ning teadus- ja arendustegevusse ei tasu kunagi ära paari aastaga, edu ei saabu enne järgmisi valimisi. Seetõttu on investeerimine teadusesse ebapopulaarne ja poliitikutele vastumeelne.
Reformierakonna juhitavas valitsuses nii vastutustundetult käituda ei saa. Teadusuuringute, teadmiste ja ettevõtete arendamine, riigi poolne õla alla panemine ei tohi jääda ainult kõmisevateks sõnadeks, vaid peab saama iseenesest mõistetavaks.
Oleme koalitsioonis kokku leppinud Eesti arengufondi loomises. See ei ole lihtsalt katel, kust kõigile, kes ilusaid projekte kirjutada oskavad, kulbiga raha jagatakse. Üheks arengufondi eesmärgiks peab küll saama stardikapitali vajavatesse suure arengupotentsiaaliga innovaatilistesse ettevõtetesse investeerimine. Sama oluliseks ülesandeks on aga kindlasti tagatiste loomise näol erakapitali investeeringute stimuleerimine.
Viimane on seda olulisem, et Eesti on teadus- ja arendustegevuse, nagu näiteks ka tervishoiu rahastamisel riigikesksemaid kogu Euroopas. Tagasihoidliku kodumaise riskikapitali investeeringud on meil valdavalt seotud juba kasvufaasi jõudnud ettevõtetega nagu ka enamus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse poolt pakutavatest tugimeetmetest.
Innovatsioon pole ju tegelikult midagi muud, kui olemasoleva teabe uudne, tavapärasest erineval moel rakendamine saavutamaks (ajutist) konkurentsieelist turul.
Tuleb ausalt tunnistada, et ega meil just eriti palju rahvusvahelist tähelepanu äratanud innovaatilisi projekte pole. Kuid midagi, sealjuures lootustandvat, meil ju on. Heaks näiteks on EMT mobiilparkimise projekt, mida Oracle 2002. aastal üliedukana esile tõstis või ka Tallinnas välja mõeldud ja valmistatud ning Iraagis kasutatavad raadioteel õhatavaid pomme avastavad ja kahjutuks tegevad seadmed või mitmed muud projektid, millele me ise siin Eestis ei ole osanud suurt tähendustki anda.
Teadusuuringud ja arendustegevus on ühiskonna funktsioneerimise üks eeldusi. Mulle meeldiks, kui kahe aasta pärast erakonna üldkogul esinedes oleks see juba midagi iseenesest mõistetavat.
Head erakonnakaaslased,
Täna valime me erakonnale uue juhatuse. Sellel juhatusel, mis mõne tunni pärast oma volitused saab, seisab ees karm töö – kolmed valimised.
Kohalike valimisteni on jäänud täpselt viis kuud. Presidendi valimisteni aasta ja viis kuud. Järgmiste Riigikogu valimisteni aasta ja 10 kuud.
Valimisteks on vaja hästi esitatud ideid. Energiat. Ja pühendumist. Sest lähme ju kõikides suuremates linnades valimisi võitma.
Veel olulisem on aga kõigil, kes meie juhatusse kandideerivad, küsida endalt, millisena näevad nad Eestit 15, 20, 50 aasta pärast.
Minu visioon on, et Eestis elab 15 aasta pärast 1,5 miljonit eesti keelt kõnelevat inimest. See on palju ambitsioonikam ettevõtmine kui senine revolutsioonilisim samm vanemahüvitis. See visioon paneb meile väga palju muid kohustusi, jõulisemast keelepoliitikast muudatusteni hariduspoliitikas.
Minu visioon on, et Eesti majandus kasvab halle ajurakke kulutades ja Eesti rohelust säästes. Mitte ükski Eesti erakond ei ole oma programmis nii selgelt ja radikaalselt rõhutanud praeguse põlvkonna vastutust puhta keskkonna säilimise eest, kui teeb seda Reformierakond oma täna heaks kiidetavas uues programmis.
Minu visioon on roheline Eesti, kus 1, 5 miljonit teenivad 15 aasta pärast vähemalt samapalju kui keskmine eurooplane. Selle visiooni poole liikumine paneb meile kohustuse võidelda edasi tulude maksustamise vähenemise eest. Asetab kohustuse toetada kavasid, mis panevad Eesti tänased tarbijad tulevastele põlvedele Eesti loodusvarade kasutamise eest saastemaksude kaudu lõivu maksma.
Ei tänaste probleemidega tegeldes ja veel vähem tulevikku kavandades pole meil kuidagi võimalik unustada endi kui liberaalide põhiolemust. See seisneb usalduses vabade indiviidide vabade valikute ja otsustuste vastu.
Minu visioon on, et need 1,5 miljonit eesti keelt kõnelevat inimest elavad liberaalses ühiskonnas, kus austatakse inimeste vabadust ise otsustada ja vastutada. Ühiskonnas, mida juhivad pigem autoriteet, teadmine ja isiklik eeskuju. Ühiskonnas, kus inimeste vabadusi ei ole kärbitud tasemeni, kus eraelulised ja elustiiligi puudutavad otsused teeb inimese eest “isalik seadusandlik arvuline enamus”. See visioon seab liberaalsele Reformierakonnale lakkamatu kohustuse võidelda populismi türannia ja rahvaisalike soovide vastu keelata ja käskida, mis ikka ja jälle rahvaesinduses pead tõstab. Ähvardades nii jõuda püksiaugu kinnipanemise kohustuslikkuse seaduseni.
Meie ülesanne on luua nii soodsad tingimused kui vähegi võimalik, et iga inimene saaks välja arendada oma parimad sünnipärased eeldused ja suuta langetada niihästi eetilisest kui ka pragmaatilisest seisukohast kõige õigemaid otsuseid ja need ka ellu viia.
Kui aastal 2020 on selliseid vabameelseid ja vastutustundlikke aktiivseid inimesi Eesti rahva enamik, võime edasise julgelt nende hooleks jätta. See eeldab head haridust, see eeldab avatust uutele ideedele ja väljatreenitud võimet neid ise genereerida. See eeldab head kasvatust humanistlike ideaalide vaimus. Rääkimata sellest, et see eeldab hästi tasakaalustatud, loogilist ja üldmõistetavat õiguslikku keskkonda ning inimeste algatusvõimet pärssivate ülemääraste piirangute puudumist. Sellise soodsa keskkonna kujundamises ja kaitsmises peamegi nägema oma poliitika põhilist eesmärki.
Aitäh.