Mis sa majanduskasvuks prognoosid? Ei tea, kas on juba põhi käes? Millal pöörab tõusule? Tuleb miinus kaks ja läheb veel halvemaks, arvab talupidaja. 2,6 protsenti on liiga optimistlik, arvab transiidiärimees
Kümme aastat tagasi rääkisid kõik TALSEst. Kõik teadsid Talset ja elasid talle kaasa. Igal õhtul pärast «Aktuaalset kaamerat» saime Talse kohta uudiseid, oli, millest pere ringis või seltskonnas rääkida. Talse ja majanduskasv on sarnased – kõik räägivad.
Mõlemast rääkimine tõstab enesetunnet. Nagu omal ajal Talsega, on nüüd majanduskasvuga seotud paljude ootused. Loodetakse, et tõus lahendab kõik probleemid. Osa inimesi on pannud võrdusmärgi majanduskasvu ja eelarve vahele ja usub, et pääsemine võib tulla veel mõne ametniku koondamisest.
Paraku nii lihtsad need asjad pole. Eelarvetega on võimalik riigi majandus hävitada ja eelarvetega on võimalik majanduse kasvuks soodne keskkond luua. Majanduse kasvamine sõltub aga ennekõike ettevõtjatest. Majanduskeskkonna kujundajad ei istu vaid valitsuses.
Kasvust rääkimine tuleb paljudel soravalt välja. Sellest, mis kasvab või kahaneb, enamasti ei kõnelda.
Poliitikud hoiatasid inimesi ja ettevõtteid lõhkilaenamise eest. Hoiatati ju ka kinnisvaramulli lõhkemise eest, kuid hoiatusi tõsiselt ei võetud. Turumajanduse areng on tsükliline ja tsüklilisusega käivad paratamatult kaasas ka börsi- ja kinnisvarakrahhid. Kümme aastat tagasi usuti, et aktsia hinnad saavad Eestis ainult tõusta. Paar aastat tagasi kinnitasid eksperdid, et kinnisvara hindade alanemine on Eestis võimatu, halvemal juhul võib hindade tõus vaid mõneks ajaks peatuda. Nüüd on see juhtunud, kinnisvaramull on lõhkenud.
On tüütuseni korrutatud, et laenuraha tekitatud sisenõudluse kasvul põhinev majanduskasv pole jätkusuutlik. Ometi loobusid mitmed ettevõtjad kinnisvarabuumi harjal tootmistegevusest ja hakkasid kerge tulu lootuses kinnisvaraarendajateks. Viimase kolme aasta jooksul ehitajate arv Eestis kahekordistus. Meil on 84 000 ehitajat ning ehitajate osatähtsuselt tööhõives on Eesti Euroopa Liidus esirinnas.
Tormiline laenamise aeg on läbi. Mullu kasvas eraisikute ja eraettevõtete laenumaht 60 miljardi krooni võrra. Ka sel aastal laenumaht kasvab, kuid kasv on vaid 20 miljardit krooni. Loomulikult on laenumahu kasvu kiiruse alanemisel kõige otsesem mõju majanduskasvule – kinnisvara ostetakse vähem, autosid ostetakse vähem.
Üks ettevõtja ütles hiljuti Äripäevas, et oleks tulnud kas või riiklikult luua mingisugune mõistlik regulatsioon vältimaks massilist lõhkilaenamist. Tema tegi 22 miljoni krooni laenamise otsuse kevadel, kui kehtis madalam intress, ning kui võimalik, võtaks firmajuht tehingu enda sõnul praegu tagasi. Ettevõtja soov, et riik pidanuks piirama tema vabadust ettevõtlusega tegeleda, kõlab küll uskumatuna, kuid paraku pole selles soovis midagi uut.
Prantslased naljatavad, et nende ettevõtjate soovid on alati perioodiliselt muutunud – headel aegadel ärgu ajakirjandus ega riik oma nina nende asjadesse toppigu, halbadel aegadel aga ostku riik neid nende võlgadest välja. Seega tuleb teatud ihalust targa riigi sekkumise järele pidada ka Eestis loomulikuks.
Kas riik oleks saanud laenamist piirata ja pidanud seda tegema? Eesti Pank ju muutis laenutingimusi karmimaks, riik piiras Kredexi garantiiga laenusaajate ringi ja laenusumma suurust. Kuid avatud majandusmudeli puhul ning fikseeritud kursi tingimustes ei saa riik reguleerida raha massi turul. Igal pool, kus seda meiega võrreldavates oludes teha on üritatud, on üritus ebaõnnestunud. Raha tuleb ikkagi turule. End lõhki laenanud kinnisvaraarendajatel pole praegu õiglane süüdistada teisi. Samuti pole mõtet loota, et valitsus maksab nüüd maksumaksjate rahaga ülemäärased riskid kinni.
Kuidas edasi? Vaid anonüümsest majanduskasvust rääkimisest ei piisa. Kui inimesel on äge pimesoolepõletik, siis pole tervislikest eluviisidest jutustamisest palju abi. Globaalselt mõtlemine on hea, kuid enamasti tuleb soovitud tulemuse saavutamiseks tegutseda lokaalselt.
Struktuurimuutused majanduses on toimumas. Mitme aasta jooksul kasvasid palgad Eestis põhiliselt ettevõtjate kasumi arvel ehk tootlikkuse kasvust märksa kiiremini. Odavale tööjõule orienteeritud tootjad on kahjumis. Kiirelt kasvanud palgad kajastuvad toodangu omahinnas ning toodang pole turul enam hinnalt konkurentsivõimeline. Seetõttu on mitmete ettevõtete sulgemine paratamatu. Mida kiiremini vajalikud otsused ettevõtetes langetatakse, seda parem. Palkade kasv on pöördumatu, odavama tööjõu aeg tagasi ei tule. Tuleb leida võimalusi tootlikkust suurendada, ja kui neid võimalusi ei leita, tuleb valida uus tegevusala.
Konkurentsivõimetu ettevõtte töötajaid peab riik aitama ümber koolitada. Liiga tagasihoidlik osalemine elukestvas õppes on üks Eesti suurimaid probleeme. Meid rahustab teadmine, et statistika järgi on Eesti inimeste haridustase üks Euroopa kõrgemaid. Kuid paraku oleme elukestvas õppes osalejate osatähtsuselt Euroopa laisemate hulgas. Aastaid osales täiend- ja ümberõppes vaid 6–6,5 protsenti meie töötajatest. Riikliku rahastamise märgatava suurendamisega on nüüd elukestvas õppes osalejaid ligi kaks korda rohkem, kuid probleem on endiselt lahenduseta. Taanis ja Rootsis on elukestvas õppes osalejaid 50 protsenti.
Ainult rahaga seda probleemi ei lahenda. Ka viimane Eesti inimarengu aruanne kinnitab, et elukestvas õppes osaluse suurendamiseks tuleb muuta seadustega loodud raamistikku.
Viimane Maailmapanga raport asetab Eesti tööjõu palkamise lihtsuse pingereas 181 riigi hulgas 163. kohale. Tööturu paindlikuks muutmine on aastate jooksul tüütuseni ära leierdatud teema, kuid ometi langeb Eesti kõikides tööturu paindlikkust hindavates edetabelites oma tööturu paindumatusega järjest tahapoole. Kõik rahvusvahelised institutsioonid, kes Eesti tööturu kohta üldse midagi arvavad, ütlevad kui ühest suust: Eesti kõige suurem probleem on kvalifitseeritud tööjõu puudus ja tööturu jäikus.
Igast töötajast sõltub ettevõtte edukus. Kuid ettevõtteid pankrotistub vaatamata töötajate pingutustele nii headel kui halbadel aegadel. Mõned ettevõtted lõpetavad pankrotiga just majanduskasvu harjal liiga kiiresti tõusnud palkade tõttu. Kui ettevõtja ei suuda konkurentsis püsimiseks teha tehnoloogilisi uuendusi, ettevõte hääbub.
Töötajat aitab ettevõtte juhtide ekslike otsuste eest kõige enam kaitsta tema valmidus omandada uusi oskusi, uus elukutse. Uus töölepingu seaduse eelnõu tambiti esimese hooga uljalt maa põhja, saamata aru, et tambiti Eesti konkurentsivõimet ja majanduskasvu. Nüüd on töölepingu seaduse eelnõu riigikogu menetluses. See seadus tuleb kiiresti vastu võtta.
Eesti valitsussektori kulutused olid mullu kõige väiksemad Euroopa Liidus, vaid 33,7 protsenti SKTst. Ka Eesti maksukoormus on üks Euroopa Liidu madalamaid. Riiki saab kindlasti efektiivsemaks muuta, kuid mingist piirist muudab kärpimine riigi mittetoimivaks, ebaefektiivseks.
Maailmapank hindas 2007. aasta Kesk- ja Ida- Euroopa kõige efektiivsemaks valitsuseks Eesti valitsuse. Sellele hinnangule viitas Moody’se reitinguagentuur, kui jättis Eesti riigireitingu alandamata. Teine reitinguagentuur, Standard & Poors, viitas Eesti valitsussektori madalale võlakoormusele ja jättis Eesti riigireitingu vaatamata kinnisvaramulli lõhkemisele ja suurenenud laenukahjumitele alandamata. Eesti valitsussektori tugevus on seega võimaldanud meie ettevõtjatel ja eraisikutel endiselt odavamalt krediiti saada.
Meie riigi reservid on kogunenud just viimastel aastatel. Pensionireserv on kasvanud kuue miljardi kroonini, stabiliseerimisreserv 6,5 ja kassareserv 15 miljardi kroonini. Headel aegadel on ka valitsussektori võlakoormust vähendatud. Eesti valitsussektori võlakoormus 3,4 protsenti SKTst on Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas kõige väiksem. Kahel viimasel aastal on Eesti valitsussektori ülejääk olnud suhtena SKTsse üks Euroopa Liidu suuremaid.
Alati võib ju öelda, et headel aegadel oleks pidanud veelgi rohkem ülejääki jätma. Praktiliselt pole see aga kusagil hästi õnnestunud, sest igas riigis on rahval soovid ja poliitikutel tuhanded plaanid rahva maksumaksja rahaga õnnelikuks tegemiseks.
Uus majanduse tõusulaine ei tule munitsipaalpoodidest või viimastel aastatel kogutud reservide kiirest kasutuselevõtust. Majanduskasvuks tuleb meie tööturg muuta märkimisväärselt paindlikumaks. Majanduskasvu eelduseks on pidev õppimine, hariduse ja teadus-arendustegevuse eelisfinantseerimine. Ja loomulikult peab Eesti jätkama efektiivse riigina, range eelarvepoliitika ja lihtsa maksusüsteemiga.