Järsk hinnatõus on inimeste mure number üks, meil ja mujal. Meid ootavad ees küll suuremad talvised energiaarved, kuid valitsus on siin kiireloomuliselt võtnud kasutusele mitmed abistavad meetmed.
Augusti hinnatõus oli suurusjärgus, mida viimati nägime põlvkond tagasi. Miks me siin oleme ja mis saab edasi?
Vastuse leidmiseks on kasulik põhjalikumalt vaadata, mis on hinnatõusu juurpõhjused globaalselt ja meil kodus, mida saame õppida varasemast kogemusest ning mida ette võtta.
Venemaa sõjamasin on inflatsiooni vedur
Kõige enam oleme inflatsiooni eest „tänu võlgu“ Putini Venemaa sõjale Ukrainas. See hävituslik ühe mehe agenda on võtnud kümneid tuhandeid elusid, purustanud kodusid ja viinud fossiilkütustest sõltuvad energiahinnad tasemele, millel puudub igasugune fundamentaalne alus. Täna on gaas, elekter, fossiilkütused peamised inflatsiooni vedajad nii meil kui mujal ning üha enam on energiakandjate hinnakasv jõudnud kaupade ja teenuste hindadesse.
Euroopa sõltuvus Venemaa gaasist oli meie strateegiline haavatavus. Hea uudis on aga see, et Venemaa gaasitarned Euroopa Liitu on vähenenud pea 90% ja nii oleme vabanenud Vene gaasisõltuvusest samas määras. Viimane 10% on tehnika küsimus: gaasi varumisega oleme seatud eesmärkidest ees ning LNG vastuvõtuvõimekuse loomisega saab sõltuvus Venemaast kriipsu peale. Holland on kaks ujuvterminali juba rentinud, meil ja Soomes käivad ehitustööd kai ning vajalike ühenduste tarvis. Ka Saksamaa rajab uusi LNG vastuvõtuvõimekusi. Need sammud aitavad tuua alla gaasi ja seeläbi ka elektri hinna – ei ole ühtegi fundamentaalset põhjust miks LNG Euroopas peaks maksma kordades rohkem kui USA-s. Nii on gaasikraan tegelikkuses Euroopa, mitte Venemaa käes. Niisamuti on ettevaates küsimus vaid kiiruses, millal taastuvenergia ja salvestustehnoloogiad koos energiatõhususe kasvuga saadavad fossiilkütused ajaloomuuseumisse. Väited, nagu saaks Eesti elektritootmises ühepoolselt CO2 hinnast loobuda ja ühisel elektriturul jätkata, kuuluvad aga ulmevaldkonda.
Sestap on ukrainlaste vabadusvõitluse vankumatu ja ulatuslik toetamine mitte ainult väärtuspõhiselt õige tegu, vaid see aitab meil murda ka inflatsiooni kui sõjamaksu.
Rahal on taas hind
Teine inflatsioonimootor oli juhtivate keskpankade rahapoliitika, mis COVID-i mõju pehmendamiseks hoidis intressid madalal ning paisutas võlakirjaostudega keskpankade bilansimahtu – 2020. aasta algusest kuni selle aasta juunini kasvasid juhtivate keskpankade varad ca 2 korda. Tulemuseks aktsiate ja kinnisvara kiire hinnakasv – 2020. aasta algusest tipuni 2021 detsembris tõusis S&P 500 indeks ligi 50%.
Intresside tõstmine ja võlakirjaportfellide vähendamine on pannud käima finantsvarade hinnalanguse, mis investoritele on küll ebameeldiv ja teeb kapitali kallimaks, kuid pidurdab inflatsiooni. Väiksema, aga siiski plussmärgiga lisatõuke euroala inflatsioonile andis euro odavnemine dollari suhtes ca 17% 2021. aasta algusest kuni septembrini 2022.
Kolmandast tegurist ehk lõdvast eelarvepoliitikast on aga vähem räägitud: keskpankade bilanssidega koos kasvasid ka juhtivate majanduste eelarvedefitsiidid: USA eelarvepuudujääk ulatus kahe COVID-aasta peale kokku ligi 25%-ni SKP-st, Suurbritannias ligi 22%-ni, Hiinas ja Jaapanis ca 17%-ni ja Euroopa Liidus ca 12%-ni. Raha- ja fiskaalpoliitika koosmõju andis kõvasti hoogu nii tarbijahindade kui varade inflatsioonile. Seepärast on korras riigi rahaasjad jätkuvalt kodanike huvides ja suure eelarvepuudujäägi apologeedid on samaaegselt inflatsiooniõhutajad. Taastumine kriisist saab olla kiire ainult tugeva riigirahandusega riikides. Seda kinnitab meie oma kogemus 2008. aasta finantskriisiga toimetulekul.
Tarneahelate muutus toob esile uued võitjad ja kaotajad
Neljas põhjus on geopoliitiliste huvide põrkumine demokraatliku ja autoritaarse ühiskonnakorralduse vahel, mis on viinud deglobaliseerumiseni ja sundinud tarneahelaid ümber korraldama.
COVID ja Venemaa sõda Ukrainas on seda protsessi vaid kiirendanud ja võimendanud: näiteks konteinerite hinnad Aasia Euroopa suunal tipnesid tarneprobleemide tõttu ca 8 korda ajaloolisest keskmisest kõrgemal. Lihtsustatult, tahvelarvutite impordihindu mõjutas see hinnakasv marginaalselt, kuid suures pakendis aiamööbli toomine Aasiast merekonteineris ei tasunud enam ära. Lisaks logistikale lahkub Hiinast ka tootmist ja välisinvesteeringuid. Kõik see on toonud kaasa Hiina majanduse kiire jahtumise, mis alandab ka globaalseid hinnasurveid. Kui Hiina kinnisvaramull peaks aga lõhkema samasuure pauguga kui USA-s 2008. aastal, saab globaalne inflatsioon tugeva hoobi. Kuid olulisem veel on sellise „Lehman Brothersi“ stsenaariumi järelmõju maailmamajandusele, eelkõige maailmakaubandusele, sh eriti tarneahelatele ja tööhõivele. Kindlasti on mõju miinusmärgiga, kui suurega, saame teada tagantjärele ning inflatsioon ei ole siis enam peamine mure.
Miks siis ikkagi Eesti inflatsiooniedetabeleid vallutab?
Viies põhjus on Eesti-spetsiifiline – elanike säästude kasv. COVID pärssis võimalusi tarbida ning nii on Eesti elanike hoiused võrreldes 2020. aasta veebruariga kasvanud ca 3 miljardi euro võrra. Selle sees on ka II sambast väljavõetud ja veel kulutamata pensionisäästud, mis vähendab aga teatavasti pensioniraha väljavõtnute pensioni ja tekitab surve riigikassale tulevikus. Kogunenud säästud ja palgakasv on kogumis toetanud tarbimist ja võimaldanud ettevõtetel sisendite hinnatõusu osaliselt tarbijatele edasi kanda. Kuid need võimalused on ammendumas, sest hoiuste kasv on juba peatunud.
Eelkirjeldatu on pildistus tahavaatepeeglist, miks oleme jõudnud siia. Ligi 25-protsendine aastainflatsioon on juba meie rahakotis käinud ja selle valu oleme tegelikult sisse võtnud. Küsimus on, kui kiiresti inflatsioon aeglustub ehk kui palju tõusevad tänasega võrreldes hinnad järgmise kolme, kuue, üheksa ja kaheteist kuu jooksul. Selle mõõtmiseks on õigem seada nullpunkt inflatsioonitsükli tippu ja mõõta aeglustumist uue nullpunkti, mitte eelmise aasta sama kuu suhtes. Nii nagu Luminor selgitas oma majandusprognoosi tutvustades – 11 protsendipunkti prognoositud 13-protsendisest 2023. aasta inflatsioonist pärineb sellest aastast. USA ajalugu näitab ühe erandiga (1970-ndate naftakriisid), et kiire inflatsiooni periood ei ole teise maailmasõja järgsel perioodil kestnud kunagi pikemalt kui paar aastat. Julgen seda kogemust üldistada kõikidele suurtele majanduspiirkondadele – Euroopa Liit, USA ja Hiina –, sest geopoliitikale vaatamata on majanduslikud sõltuvused endiselt tugevad. Kui see üldistus peab paika, peaks inflatsiooni selgroog olema murdunud või kohe murdumas.
Nii on võtmeküsimus Eesti ettevõtete konkurentsivõime – kas ja millised sektorid hakkavad sisendite hinnakasvu tõttu oma konkurentsivõimet kaotama? Just konkurentsivõimest sõltub, mis juhtub tööturul palkade ja töökohtadega. Seni on teenuste ja kaupade eksport püsinud tugev ja tööturul on puudus tööjõust, mitte töökohtadest. Ekspordinäitajate dünaamika vajab seetõttu lähikuudel eriti tähelepanelikku jälgimist.
Seni, kuni püsib vankumatu toetus ja kiire relvaabi Ukrainale, suudavad Eesti ettevõtted hoida oma ekspordivõimet, terve Euroopa kiirendab investeeringuid roheenergeetikasse ja Eesti riik hoiab oma rahaasjad joonel, püsib ka tööhõive ning saame sellest inflatsiooniorust läbi.