Oma ajaloo jooksul pole euro ja euroala kriisideks seni olnud nii hästi ette valmistatud kui praegu. On loodud alaline stabiilsusfond, ühtne pangandusjärelevalve, kriisihaldusmehhanism ja tugevdatud eelarvereegleid. Siinkohal peab veel lisama, et määrava tähtsusega on olnud ka Euroopa Keskpanga sekkumisprogramm ehk riigivõlakirjade kokkuost järelturult ja lubadus sekkuda nii palju kui tarvis. Määramatust ja riske on praegu aga euroalal ootamatult palju. Vasakpoolse eksperimendi tõttu Kreekas elab suurem osa finantsmaailmast terve nädala nende referendumi tulemuste ootuses.
Referendumi küsimärk
Võlakriisi lahendamisel saavutatud stabiilsus on habras, euroala riigid on küll suutnud kontrolli alla saada eelarvepuudujääke, aga riikide võlatase püsib rekordiliselt kõrgena. Suhteliselt väikese majandusega Kreeka on suutnud tekitada korraliku turbulentsi.
Kreeka pühapäevase referendumi tulemus on raskesti ette ennustatav. Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker on öelnud, et kui referendumil jääb peale ei, tähendab see praktiliselt ei-d ka Euroopale. Kui tuleb kasinusprogrammile, reformidele ja eurole jah, siis on võimalik edasi minna, kuid usaldus on saanud suure tagasilöögi.
Kreeka seniste abiprogrammide, reformide ja pingutuste tulemusel peaks riik saavutama suutlikkuse hankida laenu võlakirjaturult. See eesmärk on nüüd lükkunud teadmata ajaks edasi. Ühtlasi tähendab abiprogrammi kadumine seda, et Kreeka riigivõlakirjad ei ole sobivad käimasoleva Euroopa Keskpanga varade kokkuostuprogrammi jaoks. Vananeva rahvastiku ja vähese konkurentsivõimega majandust on ilma välise toeta väga keeruline kasvurajale saada.
Kas Eesti garantii läheb käiku?
Tänasel päeval küsitakse palju, mis saab Eesti antud garantiidest. Kuna me garanteerime Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi kohustusi, siis sõltub nende garantiide saatus omakorda fondi finantsseisust. Tänu kõrge riigireitinguga suurriikide, eelkõige Saksamaa ja ka teiste riikide garantiidele, on fondil võimalus soodsalt laenata raha finantsturgudelt, et oma kohustusi täita. Seni kuni fond suudab täita kohustusi oma võlausaldajate ees, pole ohtu ka meie antud garantiidele. Eesti garantiikohustused fondile on 570 miljonit eurot, millest Kreeka laenude tinglik kohustus on ligi 400 miljonit eurot.
Võlakriisi lahendamisel suurt rolli omanud Euroopa Keskpanga sekkumisprogramm võlakirjaturule sisaldab samuti riske, juhul kui peaks tulema Kreeka maksekatkestus. Kuigi Eesti Panga bilansis Kreeka võlakirju pole, kannab pank riske vastavalt kapitalile. Peale selle sisaldab riski ka Kreeka pankadele Euroopa Keskpanga antud erakorraline likviidsusabi, mis on eurosüsteemi sisene võlg.
Mis saab edasi?
Jaatava vastuse korral referendumil on võimalus Kreeka võlakriisi läbirääkimistega edasi minna ja tõenäoliselt juba uue valitsuse osalusel. Senine usaldus on aga kahjustatud ja Kreeka majanduse jalulesaamiseks ning riigi globaalsel võlakirjaturul iseseisva tegutsemise võimekuse taastamiseks ei piisa lõppenud abiprogrammi järelejäänud summadest. Igal juhul on vaja uut ja ulatuslikku abiprogrammi. Selle koostamisega läheb kiireks ja see vajab kinnitamist liikmesriikide parlamentides, aga kõikumalöönud usalduse olukorras ei saa loota kiirele ja ladusale menetlusele.
Meie riigikogu eelmises koosseisus olid arutelud pingelised ja olustik oli selles mõttes erinev, et peale Kreeka oli päevakorra põhiküsimuseks riskide maandamiseks ja ulatusliku võlakriisi lahendamiseks vajalike institutsioonide loomine euroalal ning Eesti liitumise otsustamine nendega. Loodud abifondidest on saanud tuge mitu riiki ja on olnud tänu sellel edukad.
Saadikud võivad praegu küsida, et kas on üldse vastutustundlik anda laenu juurde sinna, kus on näha, et ka olemasoleva laenukoormusega hakkamasaamine käib üle jõu. Kreeka esimese laenuprogrammi koostamisel aastateks 2010–2012 oli põhieeldus, et aastaks 2020 langeb Kreeka laenukoormus 120 protsendile SKP suhtes. Praegu on Kreeka laenukoormus 170 protsenti SKP suhtes ja seda olukorras, kus vahepeal oli võla ümberkorraldamine ning erasektor kandis poole oma võlast maha. Võrreldes 2012. aastaga pole võlakoormus mitte kahanenud, vaid kasvanud.
Hoolimata abiprogrammi tõttu suhteliselt madalatest laenu teenindamise kuludest on riigi pankroti vältimiseks vaja ulatuslikku varade müüki ja erastamist, kulude kokkuhoidu ja reforme. Selleks aga puudub nii suutlikkus kui ka poliitiline tahe.