Riik on laste saamist ja kasvatamist väärtustanud rohkem kui kunagi enne. Pooleteise aasta jooksul makstav vanemahüvitis aitab väikeste lastega peredel tunduvalt paremini toime tulla ja väga paljud noored pered ei taha enam piirduda vaid ühe lapsega. Peatselt süvendab järjepidevust vanemahüvitise loogilise jätkuna kehtestatav vanemapension, mille puhul riik hoolitseb lapse kolmel esimesel eluaastal kodus oleva isa või ema pensionikogumise eest.
Kaks korda kuus annan Tartu raekoja saalis väikestele tartlastele linna poolt üle nimelised hõbelusikad. Öeldes neile „tere tulemast tartlaseks“, on mul suurepärane võimalus kohtuda väga paljude Tartu peredega.
Aasta jooksul käib lusikatseremooniatel üle tuhande lapse ja nii olen nelja aasta jooksul näost näkku kohanud ka ligi viite tuhandet rõõmsat ja õnnelikku pereisa, pereema ja vanavanemaid. Enamikku nendest näen kahjuks vaid korra, kuigi olen mõelnud, et paljudega neist tahaks edaspidigi kokku saada ja kujutan ette, et jututeemasid meil juba jätkuks.
Tean, et pärast järgmisel päeval pärast meie kohtumist raekojas lähevad isad enamasti tööle, emad jäävad lastega. Õhtul tulevad külla vanavanemad, vanaema on küpsetanud koogi, vanaisa räägib aga sellest, kuidas ta hakkab lapselapsele õpetama jalgrattasõitu ja puutöönippe. Juuakse kohvi, seni kuni väikseim pereliige häält teeb ja ema tema juurde tõttab.
Neil õhtutel, mil Tartu raekoda on kõige pisemate tartlaste ja nende vanemate päralt, pole selles hoones argisest ametlikust õhustikust jälgegi. Loodan, et see positiivne energiavoog, mida tekitavad lapsed koos oma rõõmsas elevuses vanematega, salvestub meie iidse hoone müüridesse ja kiirgab sealt ümbrusessegi. Õnnelik perekond on suur jõu- ja energiaallikas.
Olen ise korduvalt kogenud, kuidas pingelise tööpäeva õhtul annab kodus paar tunnikest lastega tegelemist sulle tõelise energialaengu. Kui muidugi saad neile vaid täielikult pühenduda ega pea toimetama, ühes käes lutipudel, teine arvutihiirel. Mõistagi ei lase üks paariaastane jõnglane sul kaua oma tähelepanu nii jagadagi — tema nõuab oma osa täiega.
Mul on hea meel, et Eesti ühiskonnas on toimumas mõtteviisi ja suhtumise muutus, sest tegelikult loob lastekeskne ühiskond meie kõigi jaoks kindlamat tulevikku. Praegune lasteaialaps hakkab paarikümne aasta pärast ülal pidama mitte ainult oma vanemaid, vaid tema palgalt makstavast sotsiaalmaksust saavad osa ülejäänud pensionisaajadki.
Riik on laste saamist ja kasvatamist väärtustanud rohkem kui kunagi enne. Pooleteise aasta jooksul makstav vanemahüvitis aitab väikeste lastega peredel tunduvalt paremini toime tulla ja väga paljud noored pered ei taha enam piirduda vaid ühe lapsega. Peatselt süvendab järjepidevust vanemahüvitise loogilise jätkuna kehtestatav vanemapension, mille puhul riik hoolitseb lapse kolmel esimesel eluaastal kodus oleva isa või ema pensionikogumise eest.
Terviklik pere on selline, kus nii lapsed, vanemad kui vanavanemad viivad teatepulka edasi ja ühiskond hoolib ja hoolitseb ühtviisi nii sündivate laste kui eakate eest, kelle elutöö on ehitanud ühiskonda ja kes selle kõrval on hoidnud peret. Eeloleva jutuga tahan öelda, et tugev pere on tervik, riigi vundamendi alustugi ja põhiseaduse kohaselt riigi kaitse all.
Perekonnapea väärikat tiitlit kannab enamasti küll mees, kuid perekonna tegelik tugisammas on kindlasti naine. Kodusoojus, armastus, üksteise hoidmine ja muud inimlikud väärtused saavad alguse naisest. Ükskõik kui edukas ka poleks mees, vajab ta alati tagalat — kodu ja häid peresuhteid. Vanavanemate roll laste kasvatamisel on aga samuti ülioluline, kandes edasi tarkust ja elukogemust. Rõõmsad ja rahulolevad on vanavanemad aga siis, kui nad näevad, et nende elutööd, milleks on kindlasti ka laste kasvatamine, väärtustatakse.
Just seepärast annab riik vanemahüvitise ja selle edasiarenduse — vanemapensioniga — selge signaali, et hoolib peredest kogu inimese elukaare jooksul. Juba järgmisest aastast saavad nii noored emad kui isad kindlad olla: lapse saamine nende pensionipõlve sissetulekut ei halvenda.