Kui tahame hoolimata meid kõiki vahel murdvatest eelarvamustest aidata tööle piiratud töövõimega inimesi, siis peame looma nende palkamiseks tööandjatele eeliseid.
Kõigile on teada, et töövõimereformi üks põhjuseid on košmaarne statistika – Eestis on üle 100 000 nn töövõimetuspensionäri. Protsendina tööealistest saab töövõimetuse hüvitist Eestis 50% rohkem kui OECD riikides keskmiselt.
Tean, et tegelikult on Eesti inimesed samavõrd tublid, töökad ja võimelised oma eluga hakkama saama, kui riikides, kellega end võrdleme. Nii suurte arvude taga ei ole Eesti tööinimese nõrkus, vaid see, et oleme riigina probleemi ees alla andnud, oleme piiratud töövõimega inimesi alt vedanud ja käsitleme neid sotsiaalhoolekande objektidena, aga mitte inimestena, kes tahavad ja suudavad tööd teha.
Töökohti loovad ettevõtjad
Pean hädavajalikuks, et pärast reformi jõustumist on töötukassa (viimane aeg nimetada ümber töökassaks) riigi poolt vastutav üksus, kes individuaalselt igale inimesele lähenedes korraldab töövõime hindamist, töövõimetoetuse maksmist, rehabilitatsiooni, abivahenditega varustamist ja inimese tööturule tagasiaitamist.
Suvel peetavate arutelude raames on selgeks saanud, et peame muutume veelgi vähem bürokraatlikumaks, et peale õige eesmärgi ja uute vahendite lähtuks protsess eeskätt inimestest, mitte kuivadest normidest. Ent töökohti loovad turumajanduses enamasti ikka ettevõtjad. Riigi poolt käsukorras loodavad sotsiaalsed töökohad ei tööta ja tambivad inimesed pikas perspektiivis veelgi tugevamalt töötuse lõksu. Meil pole vaja lihtsalt töökohti ja statistikat, vaid karjääri, perspektiivitunnet, lootust, paremat tulevikku.
Juba praegu võtavad ettevõtted hea meelega tööle just piiratud töövõimega inimesi. Hea näide on Seve Ehitus, Selver, ISS Eesti, kindlasti jäävad paljud ebaõiglaselt nimetamata. Ent on palju neid, kes selle võimaluse on jätnud kasutamata hoolimata sellest, et riik toetab suure osa abivahendite soetamist ka kuni 100% kulust, et tegelikult on piiratud töövõimega inimese töölevõtmisel sotsiaalmaksukoormus väiksem, riik tasub vähenenud töövõimega töötajat toetava tugiisiku töö eest ja palju muud. Enamik ettevõtjaid ei teagi üldse riigi toetavast poliitikast selles osas. See on teavitusprobleem, mille peame lahendama.
Vähem bürokraatiat
Ent sellest ei piisa. Reformi käimatõukav jõud on tõdemus, et riigi senine pingutus on mitterahuldav. Edaspidi maksame vähenenud töövõimega töötu töölevõtmisel tööandjale palgatoetust 12 kuud, toetame tulevaste töötajate juhendamist, korraldame koolitusi ja nõustamist ettevõtetele vähenenud töövõimega inimeste töötamise toetamise võimaluste kohta ja veel mitmeid uusi teenuseid või suurendame seniste teenuste mahtu.
Kuid on ka muid probleeme. Ettevõtjatega suheldes on saanud selgeks, et meil on märkamata jäänud täiendav bürokraatia kohustus, mille oleme tööandjatele asetanud. Piiratud töövõimega inimesed ja tööandjad kritiseerivad riiki ka näiteks inimeste tööle jõudmiseks vajaliku transpordivõimaluse leidmise või vajadusel ka loomise osas. Arvan, et kui piiratud töövõimega inimene saab tööle, siis tema palkamisest tulenevad lisakohustused peaksid olema riigi, töötukassa mure. Sellistele detailidele peame leidma kiirelt lahendused. Olen vaid paar kuud tööministrina ametis olnuna mõistnud, et olulisel määratud piiratud töövõimega inimeste argises elus ei olegi vähetähtsaid detaile.
Selles valitsuses kohtuvad kaks erakonda, keda ajalooliselt on peetud ettevõtlikku inimest toetavaks ja ühiskonnas nõrgemaid ja puudust kannatavaid toetavaks. Töövõimereformis oleme aga kõik koos – tööandjad, töövõtjad, noored ja vanad. Ainult üheskoos on võimalik õnnestuda.