Kui räägime toidujulgeolekust, mõtleme sageli sellele, kas kriisi ajal jätkub kauplustes toitu. Oleme harjunud iga päev, vahel isegi ööpäev läbi astuma sisse avatud kauplusesse ning ostma seda, milleks vajadus ja võimalus. Seepärast ei pruugi me tajuda kõiki riske ja probleeme toidutootmise jätkusuutlikkuses ning enda ja riigi rolli selles ahelas.
Tegelikult algab toidujulgeolek palju varem ning see kett on määratult pikem kui lihtsalt üks kaupa täis poeriiul. Kaupa täis riiuli taga on inimesed, põllumaa, loomad, farmid, masinad, tööstuste töötlemisvõimsus ja teadmised, mille toel meile igapäevast toitu toodetakse.
Toidujulgeolek ei tähenda tuhandeid kartulikrõpsukaste laonurgas kriisi ootamas, vaid läbimõeldud ja süsteemset valmidust ning igapäevast hoolt selle toimepidevuse tagamiseks.
Kriisi ajal ei pruugi maailmaturg toimida nii nagu tavaolukorras. Transpordiahelad võivad katkeda, hinnad kiiresti tõusta ja riigid võivad hakata eelkõige oma elanikkonna vajadusi kindlustama. Seda dramaatilist kogemust on meile pakkunud nii Venemaa agressioon Ukrainas kui ka koroonakriis. Sellest on viimased valitsused ka õppust võtnud ja koostöös ettevõtjatega järjest rohkem panustanud toidujulgeolekusse. Kriisihetkedel ei pruugi raha aidata ning olulisim on suutlikkus toitu toota, mis koos koduste ja riiklike laovarudega lisab kindlustunnet inimeste igapäevaellu.
Just seetõttu tuleb meil endalt pidevalt küsida, kas Eesti põllumajandus ja toidutööstus on piisavalt tugevad selleks, et ellu jääda ka siis, kui majanduskeskkond muutub.
Euroopa Liit on seda põhimõtet mõistnud juba üle kuue aastakümne. Ühise põllumajanduspoliitika loomise ajal oli eesmärk tagada toit ja selle kättesaadavus mõistliku hinnaga. Tänapäeval on sellele lisandunud kliima-, keskkonna-, kaubandus- ja julgeolekuküsimused.
Eesti suurima sõltumatu toorpiimatootja Agrone juhatuse esimees Raul Jeets ütles Vikerraadio intervjuus, et konkurentsivõimelise ja tugeva põllumajandusettevõte ülesehitamine kestab aastakümneid. See järjepidev pühendunud töö andis võimaluse tema juhitud ettevõttele kiigata Eesti piiridest väljapoole ning sõlmida leping Läti suurima piimatööstusettevõtte ostmiseks, mis valmistab muu hulgas ka populaarse Kārumsi kaubamärgi tooteid. See näide viitab sellele, et meil on olemas tugevad põllumajandusharud ja ettevõtted, mis suudavad konkureerida välisturul.
Tootmisvõimekus ei ole sõnakõlks, vaid pikaajalise strateegia tähtis osa. Eesti põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksport ulatus 2025. aastal 2,33 miljardi euroni, millest Eesti päritolu kaupade eksport moodustas 1,74 miljardit eurot. Siiski tuleb tunnistada, et kogu sektori väliskaubandusbilanss on siiski 577 miljoni euroga negatiivne. Eesti ei suuda end põllumajandussaaduste ja toidukaupadega ise ära varustada vaatamata suhtelisele põllumajandusmaa rikkusele.
Eestis on ühe elaniku kohta suhteliselt palju põllumajandusmaad – 0,71 hektarit. Euroopa Liidu riikides on seda elaniku kohta rohkem vaid Leedus, Lätis, Iirimaal ja Bulgaarias.
Mida näitab meile Eesti ja Euroopa Liidu tootmisvõimekuse võrdlus? 2024. aastal oli Eesti põllumajandusettevõtete hoonete, masinate ja seadmete väärtus ühe hektari kohta 1567 eurot, Euroopa Liidu keskmine aga 2456 eurot. Toodangu väärtus oli Eestis 1350 eurot hektari kohta, Euroopa Liidu keskmine 3025 eurot. Vahe on märgatav. Miskit peab muutuma ja siin ei saa põllumees olla üksi.
Eesti on meie südameis kõige suurem ja kallim, aga globaalses majanduskonkurentsis jääb sellest väheks. Me toodame hästi paljudes valdkondades, aga mitte piisavalt ja suures mahus. Mida rohkem väärtust suudame luua Eestis, seda väiksem on meie sõltuvus välismaailmast.
Seejuures on Eesti ekspordivõimekus vältimatu vajadus, mitte lihtsalt üks eeldus. Kas orienteerumine ainult Eesti siseturule tähendab juba eos allaandmist või hoopis võimekuse kasvatamist ja valmistumist hüppeks välismaale? Kindlasti nii ühte kui teist, sõltub, kuidas vaadata, aga arvestada tuleb, et Eesti siseturg on väike ning üldiselt ei dikteeri Eesti mahukaubandus globaalseid hindu, sest müüdavad kogused on liiga väikesed. Siin teevad ettevõtjad enda valikud ise ja riigil jääb üle vaid vajadusel kaasa aidata, sest edukas võib olla nii ühel kui teisel turul või mõlemal korraga.
Lihtsalt ainult toorme müügist pikas vaates rikkaks ei saa ning lisandväärtuse nutikus on siin selge eelis. Mida rohkem väärtust suudame luua Eestis, seda väiksem on meie sõltuvus välismaailmast.
Eesti peab oma tugevad küljed ära tundma, mitte püüdma olla kõiges maailmameister. 9. juulil Euroopa Komisjoni avalikustatud loomakasvatusstrateegiast võib lugeda, et Eestis on väike loomkoormus, mida saab käsitleda ka suhtelise eelisena. Eesti loomkoormus (umbes 0,3 loomühikut hektari kohta) on Euroopa väikseimate seas, samal ajal kui näiteks Madalmaades ulatub see 3,45ni.
Nõue minna suure nitraadikoormusega piirkondades üle ekstensiivsemale tootmisele ja loomkoormuse piirangud on suunatud tiheda tootmisega «toitainete kuumadele punktidele» (Madalmaad, Belgia, Taani, osad Hispaaniast ja Saksamaast). Eesti nende hulka ei kuulu. Eesti tootjatel on pigem ruumi loomade arvu suurendamiseks.
Eesti põllumajanduse konkurentsieelis seisneb rohumaade väärindamises – meie positiivse väliskaubandusbilansiga toodetest moodustavad 59 protsenti piim, piimatooted ja elusloomad (peamiselt veised).
Loomakasvatus, eriti veisekasvatus, on Eestis pika traditsiooniga tegevusala, mis on kujundanud meie põllumajandusmaastikke enam kui sada aastat. Seda toetavad kohalik haridus, teadus, tõuaretus, teenused ning eksportivad piimatööstused ja farmid.
Perioodil 2015–2025 on Euroopa Liidus veiste arv vähenenud 7,7 miljoni võrra (10 protsenti). Kõige enam on veiste hulk vähenenud Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, Belgias ja Itaalias. Vähenemise põhjuseks on nii keskkonnapiirangud kui kliimamuutused. Piimatootmine ja veisekasvatus on Euroopas liikumas Põhja- ja Ida-Euroopa poole. See tähendab, et põllumajanduse tootmisgeograafia Euroopas on muutumas.
Eestil tasub sellele muutusele reageerida, mitte seda kõrvalt vaadata.
Selge see, et piim, teravili, veised, kala jne – need on olemasolevad tugevused. Nende kõrvale tuleb suurendada sealiha, linnuliha ja munade tootmist ning aiandust. Isevarustatuse tase, siin ma ei pea silmas absoluutset vajadust ehk saja protsendi taset, on üks indikaatoritest, mis näitab ka meie nõrku kohti.
Vajadus üles ehitada konkurentsivõimeline ja omavahel seotud toidutootmise süsteem karjub meile näkku. Seetõttu on mõistetav, et Euroopa Liidu poolt perioodiks 2028–2034 Eestile pakutav 546 miljonit eurot sissetuleku lõhe vähendamiseks põllumajanduses peaks sektori arvates minema põllumajandusse ja toidutootmisesse. Samasugust soovi väljendati ka 19. märtsil riigikogu maaelukomisjoni korraldatud riiklikult tähtsa küsimuse arutelul põllumajanduse ja toidutootmise tuleviku üle.
Miks Euroopa üldse põllumajandust toetab? Siin on oluline meenutada, miks loodi Euroopa ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP). See ei sündinud mõttega, et põllumeestele lihtsalt raha jagada. Euroopa oli teise maailmasõja järel väga hästi aru saanud, mida tähendab toidupuudus ja ebakindel toiduvarustus. 1958. aasta Rooma lepingus sätestatud põllumajanduspoliitika eesmärkide hulka kuulusid tootlikkuse suurendamine, põllumajandustootjate mõistliku elatustaseme tagamine, turgude stabiliseerimine, toiduvarude kättesaadavus ning toidu mõistliku hinnaga kättesaadavus tarbijatele. ÜPP käivitati 1962. aastal. Seetõttu on vale käsitleda põllumajandustoetusi ainult põllumehe toetamisena.
See on ühiskonna investeering tootmisvõimekusse, mille mõju ulatub ka tarbijani. Tarbija Euroopas ei oleks valmis vastu võtma veel täiendavat hinnatõusu.
Euroopa Komisjoni teadusuuringute ühiskeskuse 2025. aasta modelleerimine näitas, et olukorras, kus ÜPP täielikult kaoks, väheneks Euroopa Liidu põllumajandustoodang hinnanguliselt viis protsenti ja tarbijate toiduhinnad tõuseksid. Samas näitas sama uuring, et tootlikkusele ja investeeringutele suunatud poliitika võiks suurendada põllumajandustoodangut ja viia toiduhinnad madalamale kui võrdlusstsenaariumis.
See ei tähenda, et iga euro toetus kanduks üks ühele toidu hinnasse. Toidu lõpphind kujuneb kogu tarneahelas, kuid tuleb arvestada, et teatud valdkondades võib toetuse osakaal olla kuni 40 protsenti, ning seetõttu oleks lihtne loota, et selle mõju hindadesse piirduks vaid mõne protsendiga. Kuid see näitab väga selgelt, et põllumajanduse tootmisvõimekusel on mõju ka sellele, kui palju tarbija toidu eest maksab. Seega ei ole põllumees ja tarbija vastaspooled.
Konkurentsivõimeline põllumajandus on ka tarbija huvi. Õiglane konkurents on selle kõrval vältimatu. Kui tahame Eestis tootmisvõimekust kasvatada, peab Eesti tootjal olema võimalik turul ausalt konkureerida.
See ei tähenda, et peaksime sulgema oma turu konkurentsile. Vastupidi, avatud turg on väikesele Eestile oluline. Aga avatud turg toimib siis, kui konkurents on päriselt aus ning Eesti tootmise säilimine ei muutuks järjest kallimaks samal ajal, kui väljastpoolt tuleb odavam toodang.
Me ei peaks tootma ainult rohkem, vaid ka rohkem väärindama. Eesti võimalus ei seisne üksnes selles, et kasvatada rohkem teravilja või pidada rohkem loomi. Me peame suutma oma toodanguga luua rohkem lisandväärtust, et tõusta väärtusahelas järgmisele tasemele. Siin on toidutööstustel, olgu see suur või väike, hindamatu roll, mis uuel Euroopa eelarveperioodil, aastatel 2028–2034, vajab investeeringuteks lisatuge.
Teraviljast saab teha sööta ja liha, piimast kõrgema lisandväärtusega tooteid, aiandussaadustest töödeldud toitu. Vajame tugevamat loomakasvatust, piima- ja lihatööstust, aiandust, söödatööstust ning automatiseeritud ja energiatõhusat tootmist.
Samas tuleb arendada ka sellist taristut, mis suurendab kogu süsteemi vastupidavust, näiteks kohalike orgaaniliste väetiste kasutamist ja biogaasi tootmist.
Toitu saab kriisi ajal osta ainult siis, kui maailmaturul on seda müüa. Tootmisvõimekust saab aga säilitada ainult siis, kui selle eest hoolitsetakse juba tavaajal. Seepärast ei peaks Eesti põllumajandusest rääkides küsima ainult, kui palju põllumajandust toetada. Küsida tuleb ka seda, millist Eesti toidutootmise võimekust tahame selle raha eest üles ehitada ja kuidas teha see piisavalt tugevaks, et Eesti inimesed saaksid sellele loota nii headel aegadel kui ka kriisis.