Tallinna linnavalitsus on võtnud koolide nüansirikkad taotlused ja pakkinud need poliitiliselt mugavaks üldotsuseks, mis jätab vale mulje nii koolide soovidest kui eestikeelsele õppele ülemineku tegelikust seisust, kirjutab Toomas Kruusimägi.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus annab kohalikele omavalitsustele võimaluse lubada 2026/2027. õppeaastal põhikooli 7.–9. klassides kasutada õppekeelena eesti keele asemel muud keelt. Tallinnas soovib seda võimalust kasutada 20 kooli.
Tutvudes kõigi nende koolide taotluste ja hoolekogude protokollidega, ilmnes oluline probleem. Tallinna Linnavolikogule esitatud otsuse eelnõu ei kajasta nimelt täielikult koolide tegelikke soove ega taotluste sisu.
Keskerakonna ja Isamaa linnavalitsuse eelnõu jätab mulje, justkui soovitaks kõigis nimetatud Tallinna koolides lubada kogu õppetöö 7.–9. klassides vene keeles. Tegelikkus on märksa mitmekesisem.
Mida koolid tegelikkuses taotlesid
Koolide taotluste põhjal soovib täielikult venekeelset õpet jätkata umbes 60 protsenti ehk 12 kooli.
Ülejäänud koolid taotlesid linnalt erinevaid erisusi ja paindlikke lahendusi. Mõned soovisid erandit mitte rakendada keelekümblusklassides, kus õppetöö toimub juba osaliselt eesti keeles. Teised peavad vajalikuks vene õppekeele säilitamist üksnes lihtsustatud õppe, toimetulekuõppe või hooldusõppe klassides.
Sellised nüansid on olulised ja neid ei tohiks poliitilise otsustamise käigus ignoreerida. Otsused peavad põhinema tegelikel vajadustel, mitte laia-pintsli-üldistustel.
Positiivse näitena väärib esiletoomist Tallinna Humanitaargümnaasium, kelle taotluses oli selgelt välja toodud, mis on 7.-9. klassi vene keeles toimuva õppe osakaal protsentides. Humanitaargümnaasium näitab eeskujulikult, et koolil on läbimõeldud plaan eestikeelsele õppele üleminekuks ka nendes põhikooli klassides, kus otsene seadusest tulenev kohustus puudub.
Just sellist läbipaistvat ja süsteemset lähenemist ootasin ka linnavalitsuse otsuse eelnõult, kuid vastu vaatas hoopis ülikantseliitlik, et mitte öelda udune tekst.
Saab konkreetsemalt asju ajada
Reformierakonna fraktsioon esitas muudatusettepaneku, mis arvestab koolide tegelike vajaduste ja valmisolekuga. Muudatusettepanek sidus erandite tegemise objektiivsete asjaoludega ning koolide eripäradega.
Kõige olulisem on põhimõtte säilimine, et eestikeelne õpe jääb prioriteediks. Kuigi põhikooli 7.–9. klassides ei ole järgmisel õppeaastal eestikeelsele õppele üleminek veel kohustuslik, ei tähenda see, et eesmärgist võiks loobuda või selle saavutamist edasi lükata.
Samal ajal tuleb austada koolide autonoomiat ning arvestada nende tegelike soovide ja valmisolekuga, mida koolid oma taotlustes väljendasid. Kuid lausaline vene keeles õppimise lubamine kõikidele taotluse esitanud koolidele ei ole põhjendatud! See annaks ühiskonnale vale sõnumi ega toetaks ühtse ja eestikeelse haridusruumi kujunemist.