Pole oma seisukohti muutnud: ma ei tea midagi, mis mõjutaks Pärnumaa tulevikku ligilähedaltki nii positiivselt kui Rail Balticu valmimine. See toob Tallinna ja Riia Pärnule lähemale: 45 minutiga Pärnust Tallinna, 60 minutiga Riiga.
See on uus paradigma. Toob valikusse Varssavi ja Berliini. Neid, kes eelistavad põhjusel või teisel lennukile rongi, eriti pärnakad, sõitmaks isegi Kesk-Euroopasse, rääkimata Riiast või Tallinnast, on selgelt rohkem kui lendajaid.
Mõistagi, mida pikem vahemaa, seda konkurentsivõimelisemaks lendamine muutub. Ent Rail Baltic loob ka lisavõimalusi ettevõtjatele kaubaveoks, annab raudteeäärsetele piirkondadele (ennekõike regionaalsete rongipeatuste läheduses) uusi arenguvõimalusi.
Kas ma olen rõõmus, et Rail Balticu Tallinna–Pärnu lõigu valmimine lükkub umbes poolteist aastat edasi. Ei. Kas ma mõistan, miks valitsus seda tegi? Paraku jah. Selgitan. Rail Balticul Riiga või Poola saamine ei sõltu vaid meist. Läti mahajäämust Eestist saab mõõta aastates. Enne 2034. aastat poleks me nagunii Pärnust kaugemale pääsenud. Mistõttu kogu raudtee valmimise tähtajal siinkohal rohkem ei peatu. Seda enam, et enim kõneainet ja igati mõistetavalt ka enim pahameelt valmistab Tallinna–Pärnu lõigu valmimise tähtaja edasilükkumine.
Teoreetiliselt, aga ka praktiliselt olnuks Pärnu–Tallinn raudtee valmimine 2030. aasta lõpuks võimalik. RB Estonia eesotsas Anvar Salometsaga teeb head tööd. Nende graafikutes oli veel «eile» aasta 2030. Ent see ajakava olnuks suur väljakutse riigieelarvele. 2030. aasta ajakava hoidmine tähendanuks järgneval kahel aastal lisalaenu riigile suurusjärgus miljard eurot. See on väga suur summa, aga arvestades Eesti üldist laenukoormust siiski mitte võimatu. Ent kas ka mõistlik, sellest allpool.
Ärme unusta: need poliitikud, kes nõuavad valjul häälel raudtee valmimist aastaks 2030, on esimesed, kes vajutavad punast nuppu, kui lähme küsima nende tuge laenu võtmiseks. Nende nõudmistes on 90 protsenti teesklust ja publiku meele järele olemist.
Nüüd peamise argumendi juurde. Uue graafiku järgi valmib Tallinna–Pärnu raudtee ehituslikult 2031. aasta lõpus ja edasilükkamise peamine põhjus on hea võimalus saada sama lõigu ehitamiseks 330 miljonit eurot Euroopa Liidult lisaks. Probleem nimelt selles, et ELi uus finantsperiood on ajaraamis 2028–2034, ent Euroopa Ühendamise rahastu (CEF) esimestes voorudes on raha vähem kui hilisemates (aastad 2031–2034). Ent kui me ehitaks Tallinna–Pärnu lõigu valmis aastaks 2030, poleks me selle lõigu puhul hilisemates voorudes abikõlblikud. Ja see pole mitte kolm ega 33, vaid 330 miljonit eurot.
Meil oli võimalus valida: jääda 2030 juurde ja panna see 330 miljonit eurot Eesti maksumaksja rahakotist või lükata valmimine edasi aastat poolteist-kaks ja saada see 330 miljonit ELilt. Mõistus võitis, valisime viimasena nimetatu.
Siinkohal vajab selgitust peaministri välja öeldud summa 660 miljonit eurot, mida Rail Balticu valmimise tähtaja edasilükkamisega on suur tõenäosus ELilt lisaks saada. See number hõlmab kogu raudteed Eesti piires, sealhulgas Pärnust Iklani. Mõistagi on selle hulgas nimetatud 330 miljonit lisaeurot Tallinna–Pärnu lõigule. Eesti taotlus kokku on 1,2 miljardit eurot.
Kui keegi ikka veel kahtleb uue ajakava mõistlikkuses, siis küsin: kas te eraisiku või ettevõtjana ei oleks valmis oma kodu või tehase valmimist lükkama aasta poolteist edasi, kui te teate, et sel juhul saate 70–85 protsenti investeeringust tagasimakse kohustuseta kelleltki teiselt? Mõistagi on erandeid (väga hea ja ajakriitiline äriplaan), aga 95 protsendil juhtudel oleks te sellega eraisiku või ettevõtjana päri. Miks me riigi puhul eeldame teistsugust suhtumist ja käitumist? Ka riigi raha on meie ühine raha.
Rail Baltic on ELi üks taristuprioriteete järgmiselgi rahastusperioodil aastateks 2028–2034. Selle tähtsust on tõstnud sõjalise mobiilsuse aspekt, mille tõi reljeefselt esile Venemaa täiemahuline agressioon Ukraina vastu aastal 2022. Seetõttu on põhjust olla optimistlik, et Eesti, Läti ja Leedu ka saavad taotletud kümme miljardit eurot, mis sest, et see on 20 protsenti CEFi raha kogumahust (51,5 miljardit eurot).
Tähtaja nihkumine loob ka ettevõtjatele stabiilsema töövoo. Taristuehituse optimaalne võimekus on 70–80 miljoni euro eest töid kuus. Aastas miljard. Ärme unusta, et peale raudtee on ajalooliselt suurimad ehitustööd Via Baltical. Töös on korraga 45 kilomeetrit 2+2-maantee ehitust. Kui siia lisanduks Rail Balticu ehitus 2030 tempos, tähendanuks see tippkuudel tööde mahu kasvu 110–120 miljoni euroni kuus. Olnuks ilmselge turu ülekuumenemine koos kaasnevaga – kõrgemad ehitushinnad. Olenemata lõpptähtaja edasilükkamisest on järgmisel aastal tööde maht Rail Balticul ikkagi imposantsed 440 miljonit eurot.
Ikka ja jälle tasub meelde tuletada, et suure osa sellest, mida Eesti ise paneb, tuleb maksutuluna (käibe-, tulumaks, aktsiis) riigieelarvesse tagasi. Hinnanguid on erinevaid, aga mina prognoosin Rail Balticu ehituse maksutuludeks 700–800 miljonit eurot. Rääkimata tööst ja leivast, mida saavad tuhanded inimesed. Rail Balticu ja Via Baltica peale on ühe ettevõtja hinnangul suurusjärgus 400 veokit, koppa, traktorit ja muud tehnikat. Iga päev. See tähendab ainuüksi 400 autojuhti, tööd, leiba, maksutulu.
Tähtaegade nihkumine nii mahukate projektide puhul on paraku reegel. Euroopa Kontrollikoja hinnangul on ELi suurprojektid Belgias, Taanis, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias hilinenud keskmiselt 17 aastat. Sic! Austriat (Innsbruck) ja Põhja-Itaaliat ühendav tunnel pidi valmima aastal 2016, uue ajakava kohaselt valmib see paremal juhul aastal 2028. Fehman Belti raudtee ja maanteeühendus Taani ja Saksamaa vahel valmib aasta 2031, 13 aastat hiljem kui algul plaanis. Rail Balticu vastav number on uue ajakava järgi kaheksa aastat. Sellega ei pea uhkustama, aga kontekst on siiski oluline.
Emotsioonid on inimese loomulik reaktsioon, ent poliitikas pole need tihtipeale parimad teejuhid. Kodanikul ongi õigus olla pettunud ja pahane, et Tallinna–Pärnu raudteelõigu valmimine kahe aasta võrra edasi lükkub. Ent neil, kes valitud otsustama ja vastutama avaliku raha üle, peavad ratsionaalsed argumendid ja rehkendus olema olemas enne emotsioone või hiljemalt emotsioonide järel. Minagi lootsin, et saan rongiga tööl käia, aga unistus ei täitu. Loeb rehkendus, mitte emotsioon. Ta tuleb siiski. Ja uhkem, kui enamik meist seda ette kujutada oskab. Pärnumaad uueks looma!