Möödunud nädalavahetusel koristas 50 000 inimest üle terve Eestimaa kokku sellise hulga prügi, mis võrdub ühe keskmise maakonna aastakogusega.
Kahjuks on meie hulgas inimesi, kes ei pea meid ümbritsevat keskkonda millekski või lihtsalt ei mõtle oma teo tagajärgedele. Kuidas neid inimesi mõjutada? Arvan, et nii nagu ikka, ühte võluvitsa ei ole, tuleb teha erinevaid asju.
Üheks võimaluseks on keskkonnainspektsioonil sisse seada lü-hinumbriga telefon, kuhu saaks ebaseaduslikust prügist teatada. Sinna võiks helistada ka siis, kui maanteel märgatakse prügi maha laadivaid autosid või eessõitva auto aknast prügi välja visatakse. Numbrit ja sellele helistamise korda tuleks avalikkusele tutvustada. Praegu enamasti ei teata, kuhu helistada või mida ette võtta, kui märgatakse keskkonna prahistamist. Aga tuleb siingi saada üle võimudele teatamise valehäbist ja aktiivse kodanikuna ilmne keskkonna reostaja kas korrale kutsuda või võimudele teada anda.
Teiseks tuleks laiemalt tutvustada prügi ebaseadusliku käitlemisega seotud ohtusid ja karistusi. Reisilaevade pardal on näha silte, kus meenutatakse, et prügi merre viskamine on käristatav. Ka maanteede ääres ja näiteks bensiinijaamades võiks sarnast teavitamist teha, kus näha, et prahipildumise eest trahv kuni kaheksateist tuhat krooni. Pessimistid võivad ju väita, et mis see silt aitab?! Aitab ikka, sest silt on kui pidevalt toimiv keelamine ja ähvardavast karistusest teada andmine. Teatavasti osa inimesi lihtsalt vajab seaduslikult käitumiseks aeg-ajalt meeldetuletamist, mis on keelatud ja mis lubatud.
Kaaluda tuleb liiklusseaduse muutmist, mis kohustaks autos omama prügi kogumise võimalust. Olgu selleks siis prügikott, eraldi sahtel või tuhatoos. Liikluspolitsei saab vajadusel võimaluse olemasolu kontrollida. Saan väita oma isiklikust kogemusest, et see toimib. Autosõidu ajal tekib ikka prahti, äraviskamist vajab nii kommipaber, näts või kasutatud salvrätt. Mina panen selle kõik esiistmete vahel asuvasse karpi, mida siis aeg-ajalt tühjendama peab. Mugav võimalus kogumiseks vähendab aknast väljaloopimise kiusatust.
Praegu on prügikoti omamine südametunnistusest lähtuvalt vabatahtlik. Äkki aitab kohustuslikuks muutmine vähendada teeäärte risustamist ja muudab autoga sõitjate suhtumist?!
Vestlesin eelmise nädala reedel Tallinn-Tartu maantee äärset sodi korjanud Paide ühisgümnaasiumi õpilastega ja tundsin laste eest piinlikkust nende isade ja emade eest, kes autoaknast sodi välja loobivad. Kas mõtlevad suitsukoni või kom-mipaberi minema lennutajad, et nende endi lapsed tulevad ja korjavad selle kord kokku. Loodan, et need poisid ja tüdrukud ei viska ise ega lase ka oma vanematel autoaknast midagi välja lennutada.
Et Eestimaa saaks puhtaks ja jääks puhtaks, vajame mõtteviisi muutust. Prügi laialiloopimine peab olema palju laiemalt taunitav kui seni. Siin on oma roll nii seadusandjal kui täitevvõimul, rääkimata kohalikust omavalitsusest. Aga kõige alus on siiski inimene ise oma igapäevase käitumisega. Kui meie kõik paneme oma prügi prügikasti, ongi kogu tekkiv praht prügikastis, mitte looduses vedelemas.