Eesti tervishoid upub järjest enam haigustesse, mida oleks võimalik ennetada. Samal ajal räägime peamiselt ravijärjekordadest, arstide puudusest ja rahapuudusest, kuid palju vähem sellest, miks inimesed üldse haigeks jäävad.
Ebamugav tõde on see, et suur osa Eesti tervishoiu koormusest on seotud vähese liikumise ja eluviisidega.
Täna on enam kui pooled Eesti täiskasvanutest ülekaalulised või rasvunud. Probleem algab juba lapsepõlves – esimese klassi õpilastest ligi kolmandik on liigse kehakaaluga. Samal ajal kasvavad noorte vaimse tervise probleemid, ravimikasutus ja kroonilised haigused. Küsimus ei ole enam ainult sportlikes saavutustes, vaid elementaarses tervislikus võimekuses.
81% maailma noortest ei liigu piisavalt ning 31% maailma täiskasvanutest liigub liiga vähe. WHO hinnangul on vähene liikumine otseselt seotud kõrgemate tervishoiukulude ja töövõime langusega.
Sotsiaalministeeriumi ja Tervisekassa analüüs näitab, et Eesti tervishoiukulud on viimase 20 aastaga kasvanud üle 400% – 350 miljonilt eurolt ligi 1,8 miljardi euroni. Tervisekassa kogukulud on kümne aastaga kasvanud 140%.
Kõige kõnekam on aga see, et ravimite kulude kasv on kõige kiirem just 10–19-aastaste seas – kümne aastaga koguni 259%. Samal ajal liigub valdav osa rahast endiselt tagajärgede ravimisele, mitte ennetusele.
See ei ole enam ainult inimese isiklik mure. See on kogu ühiskonna ja riigi probleem.
Eesti probleem ei puuduta enam ainult ülekaalu või tervishoiu kulusid. Sama trend jõuab välja ka riigikaitsesse ja kaitsevõimesse. Kaitseväe hinnangul ei vasta järjest suurem osa kutsealustest tervisenõuetele ning tervise tõttu sobimatutest noortest umbes pooled kannatavad psüühika- ja käitumishäirete all. Kaitseressursside Ameti hinnangul läbib üldfüüsilised katsed edukalt vaid ligikaudu kolmandik noortest.
See tähendab, et haigemaks ei jää ainult vananev ühiskond. Haigemaks jäävad ka noored.
Madal kehaline aktiivsus ei mõjuta negatiivselt ainult tervishoidu. Selle mõju ulatub siseturvalisusse, kaitsevõimesse ja majandusse tervikuna. Vähem liikuv ühiskond tähendab rohkem haiguspäevi, väiksemat töövõimet ja suuremat survet kogu avalikule sektorile. See tähendab, et kui me ei suuda haigusi rohkem ennetada, hakkab kasvav haiguskoormus survestama kogu riigi võimekust — alates tervishoiust kuni majanduse konkurentsivõimeni välja.
Me tegeleme Eestis tagajärgedega, mitte põhjustega. Arstid ravivad järjest rohkem kroonilisi haigusi, kuid süsteem ise ei suuda inimesi piisavalt tervena hoida. Liikumine on küll kõigis strateegiates olemas, aga päriselus puudub selge vastutus.
Kõik justkui vastutavad, aga tegelikult ei vastuta keegi.
Spordiga tegeleb üks ministeerium, rahvatervisega teine, kooliliikumisega kolmas ja linnaruumi planeerimisega neljas. Tulemuseks on olukord, kus vastutus killustub ja terviklikku juhtimist ei teki. Vajalik on valdkondadeülene süsteemne lähenemine, mis arvestaks liikumisaktiivsuse olulisust kõikides poliitikates — hariduses, tervishoius, linnaplaneerimises ja tööelus.
Samas ei saa kogu vastutus jääda ainult riigile. Eestis ei puudu tegelikult terviserajad, spordiklubid ega teadmised. Küsimus on selles, kuidas muuta liikumine igapäevase elu loomulikuks osaks.
Tervislikum ühiskond ei teki ainult suurte reformidega. See algab igapäevastest harjumustest — rohkem liikumist koolipäeva jooksul, rohkem jalgsi käimist, aktiivsematest töökohtadest ja sellest, et lapsed näevad ka kodus liikumist normaalse elu osana.
Me ei pea ootama uut spordihoonet või terviserada, et rohkem liikuda. Paljud muutused algavad otsustest, mida saame teha juba täna.
Jah riigil on siin siiski oluline roll luua keskkond, mis toetab tervislikke valikuid. Oleme viimastel aastatel teinud ka mitmeid õigeid samme. Näiteks rakendus 2018. aastal tööandjatele võimalus hüvitada töötajate sportimiskulusid kuni 400 euro ulatuses aastas ilma erisoodustusmaksuta. Tänaseks kasutab seda võimalust ligikaudu 75 000 töötajat.
See on hea näide sellest, kuidas riik saab aidata kaasa inimeste liikumisaktiivsuse suurendamisele koostöös tööandjatega. Lisaks muudel headele algatusetele. Samas tuleb ausalt hinnata ka nende meetmete tegelikku mõju ning mõelda, kuidas neid edasi arendada.
Üha selgemaks on saanud ka see, et tervishoid ja sotsiaalsüsteem töötavad Eestis liiga eraldiseisvalt. Seetõttu on oluline luua parem koostöö tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vahel, et abi oleks koordineeritum ning lähtuks inimeste tegelikest vajadustest. Eesmärk peab olema see, et riskirühmad ja keerulisema abivajadusega inimesed saaksid tuge võimalikult vara — enne, kui nende olukord muutub raskemaks ja kallimaks nii inimesele kui ka riigile.
Küsimus ei ole enam selles, kas liikumine on oluline. Küsimus on selles, kas Eesti suudab lõpuks hakata haigusi päriselt ennetama või jäämegi lõputult tagajärgi kinni maksma.
See ei ole ainult riigi ülesanne ega ainult inimese eraasi. See on ühine vastutus — kodudes, koolides, töökohtadel, kogukondades ja poliitikas.
Eesti võiks võtta eesmärgiks olla Euroopa kõige tervem rahvas. Mitte loosungi pärast, vaid sellepärast, et tervem ühiskond tähendab tugevamat majandust, väiksemat survet tervishoiule, paremat kaitsevõimet ja suuremat kindlustunnet kogu riigile.