Riigieelarve keeruline seis nõuab otsuseid. Riik peab oma kulud üle vaatama, seadma prioriteete ja loobuma tegevustest, mille jaoks raha ei jätku, kuid kärpimise soov ei anna õigust vaadata kohalike omavalitsuste eelarveid kui riigi tagataskut, kust saab vajaduse korral puudujäägi katmiseks raha võtta, kirjutab Siiri Visnapuu.
Minu erakonnakaaslased on pakkunud ühe võimaliku kärpekohana välja niinimetatud jõukamatele linnadele ja valdadele suunatud maksutulu vähendamise. See mõte võib riigieelarve Exceli tabelis näida lihtsa lahendusena, kuid omavalitsuste jagamine jõukateks ja vaesteks loob eksitava pildi.
Hea maksulaekumine ei tähenda vaba raha
Kui mõne omavalitsuse maksulaekumine on suurem, ei tähenda see, et tema eelarves oleks vaba raha, mida saab tagajärgedeta mujale suunata. Omavalitsuse tulud on seotud konkreetsete ülesannete, elanike ootuste ja juba võetud kohustustega.
Kuid ka hea maksulaekumine ei teki iseenesest. Selle taga on toimiv taristu, kvaliteetsed avalikud teenused, atraktiivne elukeskkond ja kohaliku omavalitsuse aastatepikkune töö. Need on loonud eeldused, et inimesed tahavad piirkonnas elada ja ettevõtted seal tegutseda. Kui sellise arengu tulemusel tekkinud tulubaasi käsitletakse riigi reservina, karistatakse omavalitsusi sisuliselt selle eest, et nad on oma tööd hästi teinud.
Veelgi enam, tulude vähendamine ei vähenda elanike ootusi ega omavalitsuse vastutust. Inimesed ootavad endiselt toimivaid koole, korras teid, kättesaadavaid teenuseid ja turvalist elukeskkonda. Riik võib küll omavalitsuse tulusid kärpida, kuid kohustusi see samm olematuks ei muuda.
Üks läbimõtlemata muudatus ei vaja järge
2024. aastal sündinud Robin Hoodi reform vähendas osa omavalitsuste tulumaksulaekumist, et suunata rohkem raha väiksema tulubaasiga linnadele ja valdadele. Regionaalse ebavõrdsuse vähendamine on kindlasti vajalik eesmärk, kuid selleks ei piisa raha ümbertõstmisest ühe omavalitsuse eelarvest teise.
Ka minu erakonnakaaslane, Tartu linnapea Urmas Klaas on õigustatult juhtinud tähelepanu sellele, et järjekordne omavalitsuste tulude vähendamise ettepanek on läbi mõtlemata. Jagan tema seisukohta.
Eesti piirkondade areng ei muutu tugevamaks, kui ühe omavalitsuse võimekust vähendatakse selleks, et teise olukorda ajutiselt parandada. Nii ei lahendata ääremaastumist, elanikkonna vananemist, töökohtade puudust ega teenuste kättesaadavuse probleeme. Selleks on vaja sihipärast regionaalpoliitikat, ettevõtluskeskkonna arendamist, häid ühendusi ning riigi ja omavalitsuste selget vastutuse jaotust.
Riigi puudujääki ei saa lükata kohalikule tasandile
Riigi eelarve puudujääk ei ole tekkinud kohalike omavalitsuste otsustest. Seetõttu ei saa selle lahendamise vahendiks olla kasvupiirkondade ja suurema tulubaasiga omavalitsuste tulude kärpimine, veelgi enam, nende omavalitsuste arenguvõime pidurdamine. Riigil tuleb oma eelarve tasakaalustamisega tegeleda seal, kus need kulud ja otsused on sündinud.
Mõistagi peavad ka omavalitsused oma kulusid kriitiliselt hindama ning vajadusel tegema keerulisi valikuid samamoodi nagu riik, kuid kohaliku omavalitsuse tulubaas peab olema piisavalt stabiilne, et linnad ja vallad saaksid täita neile pandud ülesandeid ning kavandada investeeringuid pikemaks ajaks.
Kui rahastamismudelit muudetakse pidevalt riigieelarve hetkevajaduste järgi, kaob omavalitsustel võimalus teha vastutustundlikke ja pikaajalisi otsuseid. Selle tagajärjed ei jää eelarvetabelisse, vaid jõuavad inimeste igapäevaellu teenuste, teede, koolide ja lasteaedade kaudu.
Omavalitsuste rahastamine vajab terviklikku vaadet ja sisulist arutelu linnade ning valdadega. Tuleb kokku leppida, milliseid ülesandeid kohalik tasand täidab ja milline tulubaas tagab teenuste jätkusuutliku osutamise eri piirkondades.
Tugev riik sünnib tugevatest omavalitsustest. Riigi ja kohaliku tasandi eelarved teenivad samu inimesi ning ühe nõrgestamine ei tee teist tugevamaks. Seetõttu peab omavalitsuste rahastamine põhinema kokkulepetel, stabiilsusel ja pikaajalisel vaatel, mitte soovil leida riigieelarve puudujäägile kiire katteallikas.
Omavalitsuste eelarve ei ole riigi tagatasku. Ühte ebaõnnestunud Robin Hoodi ei tohi asendada järgmisega.