Kui tihti juurdleme oma igapäevategevuste juures ligipääsetavuse üle? Kas esimese hooga üldse adume, mida ligipääsetavuse all silmas peetakse? 20. mail tähistatakse rahvusvahelist ligipääsetavuse päeva ja seetõttu kutsun üles kõiki sel teemal kaasa mõtlema ja erinevaid ligipääsetavusega seotud kitsaskohti kui selle all kannatajaid tähele panema.
Ligipääs avalikule inforuumile on miski, millele enamik inimestest mõtleb harva. Selleks ei näi ju ka põhjust olevat, üldjuhul saame oma igapäevased tööd, toimetamised suurepäraselt aetud. Nii ei oskagi me teadvustada, et osale Eesti inimestest on need samad tegevused igapäevane peavalu.
Juurdepääs avalikele teenustele, olgu selleks käik apteeki, toidupoodi või mõnda ametiasutusse, aheldab aga tihtilugu ligipääsetavusprobleemiga kimpus olijad koju ja toidab müüti, et erivajadustega inimesi on vähe ning olukord ei ole üldse nii halb. Tegelikkuses kannatab aga nii digitaalses- kui füüsilises maailmas ligipääsetavusega seotud puuduste all 12% Eesti elanikkonnast (1). See on 154 000 eri raskusastme ja puudeliigiga Eesti inimest ja meie kõigi ühine eesmärk peab olema nende elu parimal võimalikul moel toetada.
Elades „keskmisele“ orienteeritud ühiskonnakorralduses, jäävad meil tihtilugu märkamata need olukorrad, mis paljudele meie seast igapäevast ebamugavust tekitavad. Mõistmine tekib paraku alles siis, kui ise mingil eluhetkel oma tavapärasest rutiinist välja kistud oleme.
Ligipääsetavusega seotud raskusi ei koge seega vaid erivajadusega inimesed. Niipea kui peame mõne vigastuse tõttu loobuma oma tavapärasest elukorraldusest või meist saavad näiteks lapsevanemad, seisame silmitsi olukordadega, kus puudub kaldtee, lift või raskendab meie teekonda hoopis kõrge tänavaäär.
Samamoodi mõjutab meie liikumisvõimalusi vananemine. Nii tunnistab kõigest 41% 65aastastest ja vanematest (2), et neil puuduvad igapäevategevustes piirangud. See tähendab, et suurem osa meie vanemaealistest kannatab ligipääsetavusega seotud takistuste all. See on miski, millega peame arvestama, et meie jätkuvalt vananeva ühiskonna eest hoolt kanda ja juba täna valmistuda selleks, kui ühel päeval ise taoliste probleemidega silmitsi seisame.
Hea meel on tõdeda, et viimastel aastatel on märgata ligipääsetavusega arvestamist nii erakui avalikus sektoris. Edusammude headeks näideteks on Riigi Kinnisvara AS poolt ligipääsetavate riigimajade rajamine, valitsuse pressikonverentside ning vabariigi aastapäeva teleülekannete ning laulu- ja tantsupeo vahendamine eesti viipekeeles ja kirjeldustõlkes, infoja abiliinide kasutamine kuulmispuudega inimestele kaugtõlke läbi ja Paksu Margareeta rekonstrueerimine ligipääsetavaks. Lähiaastatel töötatakse välja ka automaatsubtiitrite lahendus ERRi telesaadetele.
Eesti Puuetega Inimeste Koja juht Meelis Joost on tõdenud, et ligipääsetava keskkonna disain peab algama rohujuure tasandilt. Ehk märksõnapaar „kaasav disain“ on see, millele iga (süsteemi) projekteerija, arhitekt, ehitaja jne peab oma tööd planeerides mõtlema. Kui elada pidevas ligipääsetavuse kriisis, tekib oma elukorraldusega leppimine. Ühiskonnana ei saa me aga aktsepteerida, et oluline osa inimestest meie ümber peab taolisi puudusi normaalsuseks. Muutus algab märkamisest ja meie inimesed peavad kõik olema samaväärselt ühiskonna tegemistesse kaasatud.
2012. aastal võttis Eesti ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimisel kohustuse parandada järjepidevalt puuetega inimeste olukorda. Konventsiooni artikkel 9 ütleb, et riik peab võtma kasutusele asjakohaseid meetmeid, tagamaks puuetega inimestele teistega võrdsetel alustel juurdepääs füüsilisele keskkonnale, transpordile, teabele ja suhtlusele, sealhulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele ja -süsteemidele, ning muudele avalikele ehitistele ja teenustele nii linna- kui ka maapiirkondades. Nii on ka riigikantselei juures tegutsev Ligipääsetavuse rakkerühm seadnud ambitsioonika eesmärgi muuta Eesti aastaks 2035 ligipääsetavaks. Rakkerühma ülesannete hulka kuulub näiteks tehiskeskkondade ligipääsetavuse olukorra analüüs ja poliitikasuuniste ning lahenduste väljatöötamine, mida on võimalik ligipääsetavuse parandamiseks järgmise kümne aasta jooksul teha.
Ka sotsiaalministeerium, ühes nelja teise ministeeriumiga, on valmistamas ette eelnõu, mis keskendub digitaalsele ligipääsetavusele. See tähendab, et teatud elektroonilistele ja digitaalsetele toodetele ja teenustele nagu näiteks pangaautomaadid, hakkavad kehtima kindlad ligipääsetavusnõuded. See omakorda lihtsustab erivajadusega inimese iseseisvat toimetulekut ja võimendab ühiskonna kaasatust üldiselt. Ka Eesti Puuetega Inimeste Koda aitab ministeeriumi valdkonna ekspertiisiga ning seisab selle eest, et vajalik info ligipääsetavuse vajaduste kohta jõuaks õigeaegselt otsustajateni.
On oluline, et kõikidele inimestele Eesti 79 omavalitsuses on tagatud ligipääs inimväärsele ja väärikale elule. Selleks on aga vaja meie kõigi panust. Märkame ja pingutame ühiselt õnnelikuma Eesti nimel.
(1) Sotsiaalkindlustusameti registriandmed
(2) Elanikkonna tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse uuring 2020