Väheste sündide arutelus on tähelepanu kaldunud sündide soodustamisele, ent vähem räägime lastega perede majanduslikust kindlustundest, kirjutab riigikogu sotsiaalkomisjoni juht Signe Riisalo.
Sotsiaalministeeriumi 2025. aastal koostatud ja Eesti teadlaste uuringutele tuginev analüüs “Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud” pöörab aga tähelepanu ka sellele. Kõnealune analüüs toob välja, et majanduslik heaolu on kujunemas keskseks eelduseks lapse, sealhulgas järgmise lapse saamisel. Samuti vajavad pered laste saamiseks stabiilsust ja kindlustunnet kogu lapse kasvatamise ajaks ehk lapse sünnist täisealiseks saamiseni.
Eesti rahaline tugi lastega peredele on koos vanemahüvitise ja lasterikka pere toetusega küll helde, kuid peamine tugi vanemahüvitise näol aitab vanemal lapsega kodus olla lapse esimesel pooleteisel eluaastal. Pere kohustused ja lapse vajadused kestavad samas vähemalt lapse täisealiseks saamiseni. Tegelikult vajavad noored rahalist tuge ka hiljem, õppimise ajal. Ka perekonnaseadus kohustab vanemaid õppivaid noori ülal pidama kuni nende 21-aastaseks saamiseni.
Sagedasti teeb lapse saamise otsuse naine, kes peab olema valmis töökatkestuseks ja sellega kaasnevaks sissetuleku vähenemiseks. Ka vanemahüvitist arvestatakse rasedusele eelnenud aasta sotsiaalmaksuga maksustatud sissetuleku põhjal, isegi kui vahepeal on sissetulek oluliselt suurenenud. Lapse esimesel pooleteisel eluaastal jääb lapsega koju enam kui 80 protsendil juhtudest ema, kuigi järjest enam isasid kasutab jagatavat vanemapuhkust.
Alates 2026. aasta algusest lubame vanemahüvitise saamise ajal vanemal piiramatult teenida, ilma et vanemahüvitis väheneks. Töö iseloom määrab samas selle, kas see ka tegelikult võimalik on. Lisaks ei ole teada, kas lapse ja ema kohanemine võimaldab lapse eest hoolitsemise ajal ka sisuliselt palgatööd teha. Eestis on lapsehoiuga kaetud kõik lapsed, kelle vanemad on seda soovinud. See on kohaliku omavalitsuse kohustus. Teisalt on enne lapse pooleteiseaastaseks saamist keeruline leida usaldusväärset lapsehoidu, kui mõlemad vanemad soovivad tööl käia.
Vastassuunalised valikud ja vanemluslõiv
OECD uuringutest selgub, et lapse eest hoolitsemise tõttu vajalik töökatkestus mõjutab negatiivselt just keskmise ja kõrgema teenimispotentsiaaliga naisi. Üsna keeruline on olla noor ja teha valikuid, kas saada lapsi, keda tegelikult tahaks, või teha karjääri ja suurendada sissetulekut, mis on laste saamiseks ja kasvatamiseks samuti vajalik. See on valikut tehes teada, et kogu hilisema tööelu saadab sind nn vanemluslõiv ehk madalam sissetulek, mis võib ulatuda kuni 10 protsendini. Vanemluslõiv on lapsevanema rollist ja sellega kaasnevatest töökatkestustest tulenev töötulu kaotus, mille mõju on pikaajaline ja võib jääda vanemat saatma kogu tööelu jooksul.
Seda sotsiaalset nähtust on uurinud 2023. aasta Nobeli majanduspreemia laureaat Claudia Goldin. Ta on toonud välja, et palgalõhe süveneb pärast lapse sündi ning seda mõjutab peresisene tööjaotus. Palgalõhet aitab vähendada vanemate võrdsem osalemine pereelus ja laste eest hoolitsemisel.
Samuti on Goldin kirjeldanud nn ahnet tööd, kus töötajalt oodatakse valmisolekut teha pikemaid tööpäevi ja töötada ebamugavatel aegadel. Lapsega vanemal võib olla seda keeruline teha. Tulemuseks on aga “ahnet tööd” tegeva inimese kiirem edutamine ja suuremad boonused.
Haritud naised, kes seisavad Eestis laste saamise valiku ees, on selle kõige tõttu suure surve all. Neile esitatakse vastassuunalisi ühiskondlikke ootusi. Üks valik on loobuda osaliselt või ajutiselt karjäärist, saada laps või lapsed, kasutada vanemahüvitise perioodi ja taluda vanemluslõivu. Teine võimalus on laste saamisest loobuda või seda edasi lükata, mis võib pikas perspektiivis kaasa tuua soovitust väiksema laste arvu peres või selle, et lapsi ei sünnigi.
Oleme oma ühiskonnas teinud palju selleks, et suurendada isade vastutuse võtmist ja osalemist pereelus. Peame aga otsima ka lahendusi, mis aitavad teha lapse saamise valiku julgemalt, kartmata pikaajalist sissetuleku kaotust.