Austatud Siim Kallase perekond ja lähedased.
Vabariigi President, Riigikogu ja Riigikohtu esimehed, välisriikide esindajad.
Head Siim Kallasele austust avaldama tulnud kaasmaalased.
Siim Kallas oli suur riigimees ja suur poliitik. Ta oli üks neist inimestest, kelle otsused aitasid Eestil saada selleks, mis ta täna on – demokraatlik, euroopalik, inimeste vabadusi ja ise tegemist austav.
Mina tundsin Siimu üle 30 aasta ja oleme koos ära söönud mitu puuda soola. Ja seetõttu söandangi täna siin, tema mälestustseremoonial, nimetada teda Siimuks.
Siim kujundas Eesti arengut suurel määral viimasel poolsajandil. Ta elas Eestile – suure kire, suure pühendumuse ja suurte ideedega.
Ta oli ka suur demokraat, aidates luua Eestil eneseusu murrangulisel ajal, mil pidime korraga uuesti mõtestama nii oma institutsioonid, majanduse kui ka koha maailmas. Esmalt oli see rahandusele kindla aluse ladumine, siis poliitikas Eesti tee sillutamine Euroopa Liitu ja NATO-sse ning muidugi tema töö ühendatud, tugevama ja turvalisema Euroopa nimel.
See oli ka üldine kehahoid. Veendumus, et Eesti saab ise oma tulevikku kujundada, kui teha selgeid ja püsivaid valikuid. Ta oli pühendunud vabadusele, Eesti iseseisvusele ja meie kuulumisele demokraatlikku Euroopasse ning maailma. Selle nimel oli ta alati väljas –innustamas, veenmas, tegutsemas.
Siim on paljudele meist kahtlemata rahareformi sünonüüm. Krooni tulek oli helge hetk, kuid rahareformi tõeline väärtus avaneb pikemal distantsil veelgi selgemalt.
Kroonid polnud üksnes kaunid, vaid ka äsja iseseisvuse taastanud riigi majanduse pidepunkt. Kroon andis Eesti inimestele usalduse oma riigi vastu ning hoidis nende töö ja sissetulekute väärtuse kasvamas.
Kindel raha aitas luua aluse majandusele, mis on viimase kolme ja poole aastakümnega arenenud erakordse kiirusega. Eesti ei muutunud jõukaks ühe otsuse tõttu. Kuid ilma nende otsusteta, millega loodi usaldusväärne ja kindel vääring, oleks meie edulugu olnud palju hapram.
„Saksa margaga sidumine tekitas usalduse, kõik said aru, et kroon on sama, mis Saksa mark,“ on Siim Kallas meenutanud reformi võtmevalikut.
Sellega sai Eesti majandus varakult köidetud Euroopa rahandusliku tulevikuga. Me olime Euroopa ühisraha kujunemise teekonnaga seotud sisuliselt algusest peale. Võib isegi öelda, et rahareformiga otsustati euro Eestisse tulek, jäi vaid küsimus, millal.
Siimu otsuseid kujundas tema arusaam Eesti kohast maailmas. Eesti pidi ankurdama end demokraatlikku maailma – majanduslikult, poliitiliselt ja julgeolekuliselt. Me pidime naasma väärtusruumi, kuhu kuulume ajaloo, kultuuri ja omaenda valikute kaudu.
Siim mõistis väga hästi, et väikeriigi jaoks ei ole hall tsoon turvaline vahepeatus. Eesti vabadus ja edu vajavad sõpru ning liitlasi. Vajavad neid, kellega jagada edu või rasketel hetkedel seljad kokku panna.
„Minu jaoks on kogu meie rahvusvahelise tegevuse eesmärgiks olnud põhimõte: „Ei iial enam üksi“,“ on ta selle lihtsalt kokku võtnud.
Eesti poliitikasse astunud Siim Kallas andis välisministrina ametlikult sisse Eesti avalduse liitumiseks Euroopa Liiduga.
Tema peaministriajal jõudis Eesti Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimiste finišisse.
Samal ajal astusime üle NATO liikmesuse lävepaku.
Need olid Eesti jaoks otsustavad hetked.
Kuid ta ei näinud Euroopa Liidu ega NATO-ga liitumist lõppjaamana. See oli uus algus.
Algus suuremale vastutusele, mida kanname iseenda, oma riigi ja liitlaste ees. Algus teekonnale, kus me ei ole enam ainult turvalisuse ja kindluse saajad, vaid aina enam nende loojad ja pakkujad.
Siim Kallas on seda iseloomustanud nii: „Praktiliselt on igal otsusel, mis tehakse Euroopa Liidus, mingi ülemaailmne mõju. Sellega on tillukese ja kõrvalise rahva esindajal üsna raske kohaneda. Aga me oleme kohanenud. Eesti rahva esindajatel ei ole mitte kunagi olnud sellist võimalust maailma asjades kaasa rääkida. Kaasarääkimine tähendab ka kaasvastutust. Väikese Eesti esindajatelt oodatakse vastutustunnet, osalemist nii maailma kliimapoliitikas, julgeolekus, migratsioonipoliitikas, globaalse majanduse mõjutamises kui ka muude probleemide lahendamisel. Kui meil pole vastutamise taju ja tahtmist, siis pole sellel enneolematul võimalusel maailma ja Euroopa asjade üle otsustamisel mingit mõtet. See läheb lihtsalt raisku.“
Seda põhimõtet kandis ta Euroopa Komisjonis – esimese eestlasest Euroopa Komisjoni voliniku ja asepresidendina, transpordivolinikuna. Siim Kallas läks Brüsselisse selge eesmärgiga. Ta läks Euroopat ehitama.
Ta oli pärit riigist, mis oli olnud viis aastakümmet Euroopast vägivaldselt ära lõigatud. Võib-olla tajus ta seepärast eriti teravalt, et Euroopa peab olema tegelikult ühendatud. Inimestele ja ettevõtetele, käegakatsutavalt ning väärtust loovalt.
Ta nägi, et Euroopa vabadus ja tugevus sõltub sellest, kui hästi on Euroopa omavahel seotud. Olgu need teed ja raudteed, elektri- ja gaasiühendused või sidevõrgud. Ühendused on majanduskasv, teevad võimalikuks solidaarsuse ja julgeoleku. Siim muutis Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide Euroopaga ühendamise ideest reaalsuseks, millel olid ja on Euroopa Liidu poliitiline toetus ja eelarveread.
Meil pole vaja kaugele vaadata, et mõista Eestis tema algatuse ettenägelikkust – gaasi- ja elektriühendused Soomega, Rail Baltica. Mõtteliselt on neis kõigis kõva annus Siim Kallase sihikindlat tööd ja nägemust. Kõik need said või saavad teoks Euroopa ühendamise idee ja eelarve toel.
Riigimehe suurus ei seisne ainult selles, et ta langetab otsuseid õigel ajal. See seisneb ka selles, et need otsused osutuvad õigeks veel aastakümneid hiljem. Siim Kallasel oli see õnnelik käsi, millele lisandus vahe mõtlemine, julgus ja järjekindlus!
Ta ei teinud saladust, et Eesti ja Euroopa poliitika tipus olek võlus teda ka inimesena. „Võite olla, kes tahes, aga poliitik otsustab. Pooltele tehtud otsused ei meeldi, see on paratamatu. Otsustamise magus valu. See ongi, mis mind poliitika juures võlub.“
Siim oli üks neist poliitikustest ja ka inimestest, kes oli alati heatahtlik ja särav. Ta oli liider igas mõttes, ideede eestvedaja ja koosviibimiste hing.
Tema jaoks luges inimeste suutlikkus ja tahe tegutseda, mitte tingimata koht hierarhias. Kogesin seda ise poliitikast huvitatud noorena: Siim võttis mind ja teisi noori võrdsena laua taha. Pühkis kõrvale aukartuse, mis meid valdas esimesel tutvumisel juba siis suure isikuga. Andis võimaluse tegutseda ja vastutada.
Mind on sealt edasi alati saatnud tema tegutsemise maksiim: sa ei tohi eelistada sõprade, tuttavate nõu nendele, kes vastutavad oma töö eest. Seda joont olen järginud. See on alati õigeks osutunud.
Eesti ja Euroopa ei ole valmis projektid. Need on ühised ettevõtmised, mida tuleb hoida, tugevdada ja edasi ehitada.
Siim näitas meile, kuidas seda teha: selge pilguga, kindlate valikutega, usaldades oma liitlasi ja uskudes Eesti oma võimesse.
Meie ülesanne ongi nüüd seda nägemust edasi kanda, mitte unustada või kohmakalt maha pillata. Meie ülesanne on tugevdada seda, mis on veel habras. Vaadata tänastest raskustest kaugemale ja teha otsuseid, mille õigsust kinnitab aeg.
Siimu mitmekülgsus ei piirdunud poliitika, majanduse ja riigijuhtimisega. Ta oli üdini kultuurne inimene – kultuurigurmaan selle sõna kõige paremas tähenduses. Ta luges palju, armastas luulet ja kirjandust, ooperit ja teatrit. Kultuur ei olnud talle esinduslik kõrvaltegevus, vaid loomulik osa elust.
Loen nüüd salmi Siimu ühe lemmikluuletaja, Paul-Eerik Rummo loomingust:
Sa armasta siis minu silmi
kui nendes on maailmataevast
ja laula vaid seda mu salmi
mis sõlmub mu südamevaevast
mis sõlmub mu südamevaevast
kui aiman tundmatuid ohte
see salm on mu südamevaevast
kas oskame hoida kõik ühte
kas oskame hoida ühte
kui heitunud mesilaspere
kas oskame hoida ühte
ja minna nii läbi mere.
Kallid Kristi, Kaja ja Ülo, pereliikmed. Head Siimu sõbrad ja tuttavad.
Eesti on täna vabam, jõukam, mõjukam ja kaitstum, sest Siim uskus väsimatult, et see on võimalik. Siim uskus, et oskame hoida ühte ja minna läbi mere! Terve Eesti langetab tänutundes pea.
Aitäh, Siim Kallas!