Kui riigirahandusest rääkides jõuab arutelu taas pensionide külmutamise juurde, tekib mul paratamatult küsimus, kas otsime kõige õigemaid või lihtsalt kõige kergemaid lahendusi.
Mulle teeb ausalt öeldes muret, kui kergelt käiakse välja mõtteid, mis puudutavad üht meie ühiskonna kõige haavatavamat gruppi ja tekitatakse neis ärevust. Eelarvepuudujäägi vähendamine on oluline ja vajab lahendamist, aga lahendus ei saa pidev tänaste pensionäride hirmutamine jutuga, et nüüd tuleb jälle midagi külmutada või ära võtta.
Eestis on 314 860 vanaduspensionäri. Paljude jaoks neist on pension peamine või ainus sissetulek. Nad on selle välja teeninud aastakümnete pikkuse töö, makstud maksude ja Eesti ülesehitamise eest. See, et viimase viie aastaga on keskmine vanaduspension tänu indekseerimisele kasvanud 551 eurolt 860 euroni, ei ole poliitiline kingitus, vaid õiglane süsteem, mis seob pensionid tegeliku palgakasvu ja hindadega. See on aus kokkulepe põlvkondade vahel. Riik ei peaks kärpekohti otsides seda kokkulepet minema rikkuma, isegi kui see tundub kõige lihtsam, sest see loob ebakindlust neis, kes ise enam olukorda muuta ei saa. Just sellepärast ei pea ma õigeks alustada pensionide indekseerimise lõpetamisest.
Üks asi veel, mida tasub meeles pidada. Kui pensionid jäävad elukallidusele alla, siis inimese igapäeva vajadused (kommunaalarved, toit ja ravimid) jäävad alles ning kui toimetulek läheb keerulisemaks võib inimene vajada suuremat riigi tuge. See omakorda tähendab suuremaid sotsiaalkulusid, kui liigutakse toimetulekutoetuse ja omavalitsuste sotsiaalabi peale. Seepärast võib lühiajaline kokkuhoid tuua riigile pikemas vaates hoopis suurema kulu.
Sama loogika kehtib teise pensionisamba puhul. Kui riik lõpetaks sinna sissemaksed, nagu on välja pakkunud Isamaa ja neile lähedane mõttekoda, saaks ehk lühiajaliselt kuulutada küll kokkuhoidu, kuid tegelik kahju oleks aastakümnete pikkune. Suurusjärgus pool miljonit inimest, kes teise pensionisambasse raha koguvad, saaks väiksema pensioni ja riigile langeks tulevikus veel suurem koorem. See ei oleks vastutustundlik poliitika.
Eesti riigirahandus vajab vastutustundlikke otsuseid. Selles ei ole kahtlust. Nii nagu ükski pere ei saa aastaid kulutada rohkem, kui tulusid laekub, ei saa ka riik lasta püsival puudujäägil uueks normaalsuseks kujuneda. Sama oluline on aga küsida, kuidas selleni jõuda.
Arvestades meie agressiivset naabrit, ei saa me teha järeleandmisi oma julgeolekus. Muutunud julgeolekuolukord nõuab meilt senisest suuremaid investeeringuid riigikaitsesse ning siin ei ole järeleandmistele kohta. Just seetõttu tuleb muuta riiki tõhusamaks, kasutada maksumaksja raha targemalt ning vähendada eelarvepuudujääki samm-sammult.
Me oleme teinud ettepaneku vähendada eelarvepuudujääki igal aastal 0,5 protsendi võrra ning seada eesmärgiks hoida Eesti riigivõlg pikaajaliselt kuni 30 protsendi juures SKP-st. See ei tähenda üht suurt kärbet ega kiiret lahendust, vaid järjekindlat tööd riigi kulude ülevaatamisel, dubleerivate tegevuste lõpetamisel, digilahenduste suuremal kasutamisel ja kindlate prioriteetide seadmisel.
Sama oluline on aga vältida olukorda, kus tänane kokkuhoid kasvatab homseid kulusid. Vastutustundlik riigirahandus ei tähenda üksnes väiksemat eelarverida järgmisel aastal, vaid ka seda, et me ei loo probleeme, mille lahendamine läheb tulevikus veel kallimaks maksma.
Kokkuvõtteks, riigi kulud tuleb üle vaadata. Iga maksumaksjalt kogutud euro kasutamine peab olema põhjendatud. Aga riigirahanduse kordategemine ei saa tulla kõige nõrgemate arvelt kokku hoides. Me ei tohi unustada, et riigi tugevus ei seisne ainult riigirahanduse korda tegemised, vaid ka selles, et inimesed saavad riiki usaldada ning siin tuleb leida tasakaal. Ma usun, et see on võimalik, aga see tähenab läbbimõeldud, mitte kõige lihtsamaid otsuseid. See tähendab targemat riiki, kasvavat majandust ja julgust teha reforme seal, kus need on tegelikult vajalikud.